Ühiskonnaõpetus §1.3 - KELLEST ÜHISKOND KOOSNEB (0)

1.3 KELLEST ÜHISKOND KOOSNEB
 Ühiskond on inimtegevuse tulemus.  Ühiskonna ülesehitus on kõikjal üldjoontes ühesugune, ent siiski erinevad ühiskonnad üksteisest.  Neid on erinevusi põhjustab suuresti rahvastik , kes oma kultuuri,  demograafilise ja sotsiaalse koostisega annab ühiskonnale oma näo.  Just rahvastiku tunnusjoontest  peab lähtuma poliitika.  On ju inimesed poliitika tulemuse tarbijad.  Poliitikaga saab ka oluliselt mõjutada ühiskonna  koosseisu  ning  inimestevaheliste erisuste määra ja tähtsust. Näiteks mõjutab poliitika sisse-ja väljarännet, maksud reguleerivad rikkuse jagunemist inimeste vahel. Eestis arutletakse palju selle üle, kas poliitiliste meetmetega on võimalik suurendada sündimust. Käesolev peatükk tutvustabki Eesti rahvastikku. Võimalik rahvastikuareng ja- poliitika ning majanduse mõju rahvastikule tulevad vaatuse alla tagapool. 
Inimesed erinevad üksteisest väga paljude omaduste ja tunnuste poolest. Leidub kümneid võimalusi nende rühmitamiseks – näiteks võib inimesed jagada punapeadeks ja blondiinideks, autoomanikeks ja hobuseomanikeks, usklikeks ja ateistideks , taimetoitlasteks ja kõigesööjateks, meesteks ja naisteks, klassikalise või hip-hop muusika austajateks jne.  Valik oleneb sellest, mis eesmärgiga inimesi grupeeritakse. Kui tahetakse saada riigi rahvastiku üldiseloomustust, siis pole juuste värk ilmselt eriti mõttekas liigituse alus. Ei sõltu ju juuste värvist inimese asend ühiskonnas, riigi jaoks pole oluline, kas kodanike hulgas on rohkem punapäid või brünette. 
Ühiskonna teaduses on kujunenud kindlad põhimõtted, mille alusel riigi (või ka maailma) rahvastikku analüüsida. Ühel juhul lähtutakse inimese loomulikust (sünnipärastest) omadustest – vanus, sugu, rahvus, rass . Teisel juhul aga elu käigus omandatud joontest – elukoht, elukutse , jõukus, perekonna suurus, haridustase. Rahvastiku jaotust teatud tunnuste alusel moodustab ühiskonna sotsiaalse struktuuri. Rahvastiku struktuuri, suurenemist /vähenemist ning liikumist uurib rahvastikuteadus ehk demograafia . Demograafilistest uurimustest ilmneb, kui palju on riigis lapsi, tööealisi inimesi ja vanureid, kui palju on mehi ja naisi, palju elab rahvast linnas, palju aga maal. Demograaafid uurivad ka seda, kui palju inimesi aastate lõikes sünnib ja sureb ning palju ühest paikkonnast teise siirduvad. Rahvaarvu muutumist sündide ja surmade ning rahvastikurände tagajärjel nimetatakse rahvastiku iibeks. Negatiivne iive tähendab, et rahva arv väheneb – inimesi sureb või rändab välja rohkem kui sünnib ja saabub. Positiivne iive tähendab, et rahvaarv suureneb. Eestlaste iive on praegu madala sündivuse tõttu negatiivne. Madal sündivus on tänapäeval kõikide Euroopa maade probleem. See on seotud üldise elulaadi ja väärtushoiakute muutumisega. Eesti on üks maailma madalama sündimusega riike, meie rahvaarv on viimase aastakümnega väga tugevalt vähenenud. Aastas sünnib Eestis ainult umbes 13 000 last, mis pole piisav rahvaarvu säilitamiseks praegusel tasemel. Samal ajal pikeneb üha paranev elujärg ja nüüdisaegne arstiabi inimese eluiga. Eesti mees elab keskmiselt 65 aastat vanaks , Eesti naine aga 76 aastaseks. Selle tagajärjel rahvastik vananeb. Praegu on Eestis pensioniealisi inimesi 16 % rahvastikust, tulevikus vanurite osakaal tõuseb veelgi. Rahvaarvu ja rahvastiku struktuuri ei muuda ainult sündimus- suremus . Inimesed rändavad ühest paikkonnast teise või ka ühest riigist teise. Riikide vahelise rände ehk migratsiooni üks tagajärg on ühiskonna rahvusliku koosseisu muutumine.
Rahvus on inimeste ajalooliselt kujunenud ühtekuulumise vorm, mis põhineb ühtsel territooriumil, ajalool, tavadel ja keelel. Rahvusest hakati rääkima uusajal seoses rahvusriikide tekkega. Rahvusriigi rahvastik koosneb peamiselt ühe rahvuse liikmetest ning riigipiirid kattuvad selle rahvuse asualaga. Sõdade , riikidevaheliste lepingute ja rahvastiku rände tagajärjel on maailmas vähe järele jäänud selliseid riike, kus elab vaid üks rahvus. Enamik riike, sealhulgas ka Eesti, on tänapäeval paljurahvuselised.
Eesti rahvastikust moodustab põhirahvus – eestlased – 68 protsenti. Teistest rahvustest on suurima esindatusega venelased (26%), ukrainlased (2,6%), sakslased (1,9%) ning valgevenelased (1,5%). Eesti ühiskonna rahvuslikku koosseisu on poliitilised sündmused tugevasti mõjutanud. Nii lahkusid teise maailmasõja eelõhtul siin elanud baltisakslased ja sõja lõpupäevil rannarootslased. Pärast sõda aga asus Eestisse hulgaliselt slaavi rahvuste esindajaid Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest. Enamik sisserännanuid saabus siia nõukoguse majandus –ja propagandapoliitika tagajärjel. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991 algas massiline tagasiränne NSV Liidu järglasriikidesse, mis mõne aja möödudes ammendus. Viimastel aastatel on välja –ning sisserändajate hulk kahanenud ning nende omavaheline suhe on olnud enam-vähem võrdne.
Demokraatliku poliitika eesmärk on tagada iga rahvuse püsimajäämine ja kultuuriline areng. Samal ajal on oluline, et ühes riigis elavad rahvused tunneksid ühtekuuluvust, pooldaksid kehtivat ühiskonna korraldust ja austaksid selle maa seadusi. Selline ühtsus ehk integratsioon ei välista õigust säilitada oma rahvuskultuur , keel ja kombed.
Rahvusest palju vanem nähtus on perekond. Perekondki on sajandite jooksul palju muutunud – nüüdisajal on see väiksem ja vähempüsiv. Tänapäeva Eestis elab enamik inimesi perekonnas. Üksikud moodustavad rahvastikust vaid kümnendiku. Tavaliselt koosneb perekond vanematest ja lastest. Eestimaa perekondades on lapsi vähe: 1-lapselisi perekondi on rohkem kui pool, viis või enam last on aga ainult ühel protsendil perekondadest. Kahjuks on viimaste aastatega kasvanud ka lastetute perekondade osakaal.
Viimastel kümnenditel on mitmetes Euroopa maades, sealhulgas Eestis, suurenenud vabaabielude osakaal. Alla 30- aastaste seas moodustavad vabaabielud üle poole, vanemaealised eelistavad seaduslikku abielu. Üle poole lastest sünnib tänapäeva Eestis väljaspool registreeritud abielu.
Erisoost vanemad täidavad perekonnas erinevat rolli, mispärast on tähtis, et perekonnas oleks nii ema kui isa. Kahjuks lahutatakse Eestis ligi kolmveerand (70%) sõlmitud abieludest, seega elavad palju lapsed koos ühe vanema või ühe vanema ja võõrasema/võõrasiseaga. Perekond on keskkond, millest sõltub iga inimese heaolu ja turvalisus. Aineline ehk materiaalne heaolu tähendab sobivat eluaset, tervislikku toitu, rõivaid, raha huvialaseks tegevuseks. Vaimne heaolu – see on kaitstuse ja hoolitsetuse tunne. Just kodu kujundab inimese elu hoiakuid, õpetab enesega toime tulema , suhtlema ning teiste ühiskonna liikmetega arvestama. Heaolu tagamisel on oluline inimeste kooselu viis. Võib juhtuda, et lapsed ja/või abikaasad ei elagi koos. Ühes majas või korteris võib elada vaid osa perekonnast, aga ka mitu perekonda või põlvkonda – näiteks täiskasvanud õed-vennad oma perekondadega või siis vanavanemad koos laste ja lastelastega. Sellist ühise majapidamisega kooslust nimetatakse leibkonnaks. Mitmel juhul võetakse toetuste maksmise ja majandusliku analüüsi aluseks just leibkond. See võimaldab tõepäraselt hinnata inimeste tulusid ja kulusid . Inimese ja leibkonna sissetulek oleneb põhiosas sellest, kas tegemist on töötavate või ülalpeetavatega. Ülalpeetav on laps ja pensionär aga ka puudega tööealine inimene, ühesõnaga – too kes ise palka ei saa. Tööealised ja –võimelised inimesed moodustavad ühiskonna tööjõu. Tööjõus eristatakse omakorda töötavaid ehk hõivatud inimesi ja töötuid. Põhjustest, miks kõik inimesed ei tööta, räägib majanduse peatükk. Käesolev alapeatükk peatub aga hõivevaldkondadel ehk nendel majandusharudel, kus Eestimaa inimesed põhiliselt töötavad.
Seda, millised kutsealad mingil maal levinud on, mõjutab ühiskonna arengutase, geograafiline asend ja loodusressursid. Euroopas on XX sajandil pidevalt vähenenud põllumajanduses ja tööstuses hõivatute osakaal. Samas on aina rohkem neid, kes saavad oma palka teisi inimesi teenindades või koolitades – näiteks pankureid, juuksureid, arste, müüjaid, konsultante, meediatöötajaid ja paljusid teisi. Eestile on need tendentsid samuti iseloomulikud. Teenindussektoris on hetkel hõivatud umbes 60 protsenti, tootmises 30 protsenti, põllumajanduses aga ainult 10 protsenti Eesti tööjõust. Töökoht, amet ja haridustase määravad inimese sissetuleku. Töötu kuulub kõige vaesemate hulka, samuti on madala haridustasemega inimesel suurem oht oma töökoht kaotada. Niisiis on elukutsel ja töökohal oma osa rahvastiku kihistumises. Kui sotsiaalne struktuur näitab inimest jaotust teatud tunnuste alusel, siis sotsiaalne kihistus peegeldab hierarhiat ehk paremusjärjestus. Räägitakse kõrgklassist ja alamklaasist, rikastest ja vaestest. Kõrgemasse kihti kuuluval inimesel on ühiskonnas auväärsem positsioon, tal on rohkem ressursse. Ressursid pole ainult rahalised või varalised , kõrgklassi inimesel on paremad võimalused hariduse omandamiseks, st et ta evib üldjuhul ka viimseid ressursse. Piisavat sissetulekut omav inimene saab ju teha kulutusi ka oma vaimsete ressursside suurendamiseks – tal on võimalik osta raamatuid, käija teatris, kasutada kodus internetti. Parem teadmiste tase võimaldab taotleda paremat töökohta ning kõrgemat palka. Maailma enamarenenud riigid (Norra, Taani, Kanada jt) püüavad ühiskonda korraldada nii, et ressursid ei jaotuks inimeste vahel liiga ebaühtlaselt. Eestis on sotsiaalne kihistumine viimasel aastakümnel oluliselt süvenenud. Eeskätt puudutab see varanduslikku kihistumist, näiteks erineb kõige vaesemate ja kõige rikkamate perekondade tulu 10 korda. Tulu erisused on Eestis suuremad kui Skandinaavia maades või mõnes teises Euroopa riigis.