Täiskasvanute maailma saladusi avastades Igal inimesel on saladused, neid saladusi me hoiame, kanname endaga kaasas, kuid kui aeg tuleb siis räägime neist kasvõi võõrastele, peaasi et kellegagi rääkida saaks. Kas pole mitte nii, et mida vanemaks inimene jääb, seda vähem elurõõmu temasse püsima jääb, inimene satub rutiini ohvriks. Kahjuks on tänapäeva ühiskonnas eesmärgiks teenida võimalikult palju raha, ning majanduslikult võimalikult kõrgele tõusta. Miks inimesed hindavad materiaalseid väärtusi nõnda kõrgelt, nagu miski muu ei loeks, mida rohkem raha inimene teenib seda õnnelikum ta on? Kas tõesti on see tänapäeva arusaam, õnnest ning täisväärtuslikust elust. Raha ei tee kedagi õnnelikuks, ainult hetkeliselt. Pere, sõbrad, tuttavad on need kes teevad selle elu elamis väärseks. Kõige paremini kirjeldab täiskasvanute maailma avastamist ''Toome helbed''. Kui Mariest oli saanud juba võrratu noor daam, ke
22.11.2007 F. Tuglase novellid Essee Mina lugesin Friedebert Tuglase novelle ,,Hingemaa", ,,Inimese vari", ,,Suveöö armastus", ,,Toomehelbed" ja ,,Popi ja Huhuu". Kõige enam, meeldis mulle novell ,,Suveöö armastus". See novell rääkis Maalist ja Kustast. Kusta läheb öösel maali juurde, eirates Maali palvet. Maali teab, et Kusta on mees, nagu mees ikka ning tahab vaid üht, kuid Maali ise ootab, et Kusta teda armastaks ja temast hooliks. Maali käsib poisil minna lõdva püksikummiga Mari juurde. Kusta teab, et isegi kui ta
Maret oli lihtsalt murest nii segaduses, et haaras esimesest õlekõrrest, et oma poega näha. Kui arvad, et see ei olnud tema poeg, kes siis poeg tegelikult võis olla? Ma arvan, et see võis olla ta poja tapja, sest metsast leiti tapetud mees. Milline neist novellidest meeldis sulle kõige rohkem? Miks? Kui mõni üldse ei meeldinud, põhjenda ka seda! Ma arvan, et mulle meeldis enim „Toome helbed“. Mulle väga meeldis selle novelli sümbolistlikkus, õrnus ja unelev olek. Tuglas on minu arvates suurepärane kirjanik ja kõiki neid novelle oli väga huvitav lugeda. Kuigi „Inimese vari“ oli meisterlik novell, ajatu süzeega ja väga puudutav, oli see väga masendav ja tekitas lootusetuse tunde. See pole kindlasti halb, kuna hea kirjandus peakski lugejat puudutama, kuid siiski oli selle lugemine valus. Ka „Popi ja Huhuu“ oli ajaülene ning huvitavalt sümbolistlik, millesse võiks mahutada erinevaid olukordi.
1.Tutvustan lühidalt iga novelli sündmustikku. 1.1 Popi ja Huhuu: Popi oli koer, Huhuu ahv. Esialgu oli kõik korras peremees toitis ning hoolitses nende eest, kuid kui peremees kodust lahkus ning enam tagasi ei tulnud, muutus kõik. Loomad nälgisid ning ootasid kannatamatult peremeest koju. Popi vihkas Huhuud ning ustutavasti Huhuu ka Popit. Ühel õhtul pääses Huhuu oma puurist välja ning kui tal igav hakkas, siis kiusas ta Popit väga jõhkral viisil. Iga päevaga igatses Popi oma vana head peremeest aina rohkem. Kuid peremeest ei tulnudki enam koju ning Popi pidi leppima Huhuuga. Pärast seda kui Huhuu Popile ühe lihakäntsaka oli toonud, hakkas ta Huhuud austama ning mõistis, et Huhuu tegelikult hoolib temast. Ta tegi seda küll oma kalgil ja tujukal moel, kuid õnneks oskas Popi seda hinnata. 1.2 Toome helbed: Peategelane Leena oli oma vanuse kohta veidike lapsik. Leena, kes oleks pidanud juba oma lapsi kas
POPI JA HUHUU 1 Sel hommikul tõusis Isand väga vara. Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannu
Friedebert TUGLAS „POPI JA HUHUU“ 1 Sel hommikul tõusis Isand väga vara. Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud s
Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat
Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat
Kõik kommentaarid