Tuglase novellid (2)

Täiskasvanute maailma saladusi avastades
Igal inimesel on saladused , neid saladusi me hoiame, kanname endaga kaasas, kuid kui aeg tuleb siis räägime neist kasvõi võõrastele, peaasi et kellegagi rääkida saaks. Kas pole mitte nii, et mida vanemaks inimene jääb, seda vähem elurõõmu temasse püsima jääb, inimene satub rutiini ohvriks. Kahjuks on tänapäeva ühiskonnas eesmärgiks teenida võimalikult palju raha, ning majanduslikult võimalikult kõrgele tõusta. Miks inimesed hindavad materiaalseid väärtusi nõnda kõrgelt, nagu miski muu ei loeks, mida rohkem raha seda õnnelikum oled? Kas tõesti on see tänapäeva arusaam, õnnest ning täisväärtuslikust elust. Raha ei tee kedagi õnnelikuks, ainult hetkeliselt, pere, sõbrad, tuttavad on need kes teevad selle elu elamist väärt.
Kõige paremini kirjeldab täiskasvanute maailma avastamist ''Toome helbed ''. Mariest oli juba saamas võrratu noor daam , kes kahjuks vandus alla enda inimlikele ihadele ja tegi midagi täiesti lubamatut ja väära. Nimelt tegi ta seda kõike veel oma väikese õe Leeni silmadele avatult. Istusid nad Kustaga mesipuu peal ning musitasid ja olid teineteise embuses nii nagu oleks nende kehad üheks sulanud. Väär ja lubamatu oli see sellepärast, et Kusta oli nende talus sulane , ja tollal oli klasside vahe kindlalt paika pandud, mitte kuidagi ei oleks tohtinud talu omaniku tütar lihtsa sulasega koos olla, rääkimata musitamisest ja teineteise embuses olemisest. Leeni silmad olid selle kõige tunnistajaks, tema jaoks oli see niivõrd vale, kuidas ta oma õde, julges nõnda teha. Leeni ei mõistnud, Kusta oli ju kõigest lihtne sulasepoiss, mida nägi Marie Kustas, mille pärast nad siin olid, väga palju küsimusi käis Leeni peast läbi kuid ei ühtegi vastust. Kõik see tundus nii uus ja nõnda huvitav, kuid samas tundis ta sügavat häbi. Ei oleks ta tohtinud sealt põõsast piiluda nende tegemisi, ning neid enda mureks teha. Leenil endalgi armuvalu südames, nõnda suur, et sööb hinge seest.
Vidrik oli see, kes pani Leeni südame kiiremas rütmis tuksuma. Ei ta soovinud muud kui Vidriku armastus, kuid seda oli enesestmõistetavalt palju palutud. Vidriule oli isegi kalapüük tähtsam kui Leeni, teda ei huvitanud mida Leeni tundis või mida ta ei tahtnud tunda. Ainuke mis luges oli õngekork vee peal, miski muu ei lugenud tol hetkel. Nõndaks mõistis Leeni, et Vidrikult armastust oodata oli narr ning lootusetu. Tahtis ju Leenigi oma vanema õe, Marie, moodi olla, soovis ju temagi armastust ja hoolitsust mida Kusta oli nõnda õhinal Mariele pakkunud. Leenile räägiti viimasel ajal järjepidevalt '' kasva suureks, kaua sa nende nukkudega mängid, ammu aeg mehele minna.''
Kas tõesti tähendab suureks kasvamine ja täiskasvanuks saamine pettumust ja armuvalu, igatahes Leenile midagi head täiskasvanuks saamine ei tähendanud.
Popi ja Huhuu võisid olla täiesti erinevad loomad, erineva mõtlemise ja käitumisega, veel suuremad vihavaenlased, kuid see üksindus mida nad pidid taluma tõi neis mõlemas välja selle hella, salliva ning hooliva poole. Popi oli vana ja väsinud koer, kes oli oma peremehe lemmik, kuid kui peremees ükspäev kodunt ära läks, ning tagasi ei tulnud ei osanud Popi enam midagi teha. Huhuu kes oli šimpans oli niisammuti endast väljas, kuid temaga oli natukene kurvem lugu, nimelt hoidis isand teda puuris, et too lollusi ei teeks ning minema ei jookseks. Kuid kui peremees ei olnud tagasi tulnud muutus Huhuu rahutuks ning hakkas puuris märatsema, kõigutades puuri edasi tagasi, avanes lõpuks puuri uks. Huhuu vaatas kahtlevalt puuri uks peal ning astus siis puurist välja oma vabaduse kätte. Seda kõike oli Popi arglikult jälginud teiselt poolt tuba kirstu all. Huhuu laastamis töödel ei olnud ei otsa ega äärt, kord tühjendas köögis puuvilja ja juurvilja varusid kord käis isanda riidekapi kallal tuuseldamas.
Kaua peremeest oodates Popi loobus, ning leppis sellega, et tal lihtsalt pole enam isandat. Nägi isegi õudus unenägusid sellest et Huhuu on ta uus peremees, et too on riietatud kui isand ning hoiab teda keti otsas ning jalutab mööda linna. Sellest võikast unenäost ärgates kohkus ta veel rohkem kui nägi isanda magamistoa uksepeal tumedat kujutist kes nägi välja täpselt nagu isand, kandis isanda riideid , seisis kahel jalal nagu isand, kuid ei olnud seda. Seal seisis sama kujutis kes ta unenäoski, see oli Huhuu. Tollest hetkest hakkas ta osaliselt pidama Huhuud oma isandaks . Huhuu oli väga jõhker, piinas Popit, ajas taga ning peksis isegi ta verele. Kuid võis uus isand olla nii halb kui tahes oli temas siiski midagi head ja hoolitsevat. Kui Huhuu käis läbi akna toidu korvikesi varastamas, siis viskas ikka korviseest liha Popile, kuna ta ise seda ei söönud. Nende vahel oli teatud sümbioos, Huhuu otsis talle toitu ning Popi oli talle seltsiliseks. Ühel hetkel avastas Huhuu köögist ankrud , ehk siis alkoholi ning hakkasid koos Popiga jooma. Hommikul alustati, ning õhtul lõpetati, üks pudel teise otsa. Kuid kui alkohol otsa sai, otsis Huhuu köögist kraanikausist välja imeliku kasti, mis oli kinni joodetud. Avada seda oli pea võimatu, ning Huhuu otsustas, et ta viskab selle vastu maad. Sellel hetkel kui kast maad puudutas käis tugev pauk leegid tõusid, Popi lendas vastu ühte seina ja Huhuu vastu teist ning maja varises pooleks. Neid kahte võib võrdusesse viia kahe väikese lapsega kes on jäätud omapead , kes nüüd peavad läbi kiuste hakkama saama, et elus hakkama saada peavad võimalikult kiiresti suureks kasvama ning teineteise eest hoolitsema. Kuigi hoolitsemine võis väljendada mitut moodi, nii vägivallas kui haavade parandamises siis hoolisid sellele vaatamata nad üksteisest.
Alati on olnud meestel vajadus millegi uue ja huvitava järele, millegi ohtliku, midagi mida mitte keegi mitte kusagil ei ole kogenud, ega näinud. Laevatäis meremehi otsustasid minna merd sõitma, võõraid maid avastama, kuid kunagi ei osanud nad arvata mis neid ees võib oodata. Tükk aega olid juba sõitnud kui äkki sattusid nad pimedusse , pimedus oli kui reaalsuse taju kadu. Vaikus valdas tervet laeva, otsustati tõrvik süüdata kuid ainult hetkeks kuna vaatepilt oli hirmus , nimelt ei paistnud valguse kuma mitte kaugemale kui meetri, just niipalju et süütaja käevars oli näha. Selline vaatepilt hirmutas kõik ära, järgmiseks otsustati ankur vette lasta, suureks ehmatuseks ei käinud mitte mingisugust ''sulpsu'', mitte mingisugust heli, mitte mingisugust tõestust, et nende all oleks vesi. Kuna oli võimatu eristada millal on päev millal öö siis polnud keegi kindel kaua nad seal pimeduses olid triivinud. Ühel hetkel hakkas tuul puhuma ning purjed võtsid tuult, kõik olid hetkeks segaduses, kuid siis jooksis juba igaüks oma positsioonile. Just siis tulid nad sellest pimedusest välja, ehmunult vaatasiid nad üksteisele otsa, üks kõhnem kui teine, habemesse kasvanud ning luitunud, polnud seal vaatepildis midagi ilusat . Pärast pikka laevasõitu märkasid nad erinevaid väikeseid saari , imelike siniste lindudega, püüdes neid linde lasta nooltega oli täiesti võimatu, kuna nad nagu oleks koos noolega eemale lennanud, kuid ise mitte viga saades . Olles mitmest saarest mööda sõitnud nägid nad lõpuks saart , mis oli mitmeid, kui mitte mittmeid kümneid kordi suurem kui eelmised. Hakkas hämarduma kuid siiski otsustati väikese salgaga, et võetakse paat ning minnakse kaldale, ning otsitakse ööbimis koht. Sellist taimestikku ei olnud keegi neist varem näinud, puud olid mitmeid kordi kõrgemad kui nad olid ettegi kujutanud. Kõige noorem ronis puuotsa, et vaadata kas on näha mõnda küla või asulat , kust saaks tutvusi sobitada. Midagi sellist sealt ülevalt näha polnud, kuid noorim otsustas et tema jääb ülesse puulehtede peale magama. Hommikul ärgates, avastas ta, et mehed olid läinud ning tema sinna jätnud, eemal kaugel merel nägi ta laeva millega oli tulnud, ning mis nüüd väga suurel kiirusel kaugustesse sõitis. Ning nõnda kohtus ta hiiglase ning tema isaga.
Parim näide armastusest on '' Maailma lõpus '', vaatamata meremehe ja hiiglase füsioloogilisele erinevusele, klappisid nad väga hästi vaimselt. Vaimne osatähtsus on tohutult suur, arvesse tuleb veel võtta, et sellel saarel ei osanud keegi rääkida, vaid üksikut häälitsemist oli kuulda kui sedagi . Esialgu oli meremees hiigel naise juures ettevaatlik ning natuke kohatu, hiiglane ei osanud ju rääkida kuid ometigi mõistis ta alati mis meremees öelda tahtis, ja seda kõike mõistis ta vaid ühest pilgust mida nad vahetasid. Hiiglane oleks justkui too mõtteid lugenud, kuid see poleks olnud ju võimalik, kas tõesti on siis võimalik, et piisab vaid silmadest, kas see ütlus on siis tõene, '' silmad on inimese hinge peegel''. Siinkohal pidas see paika, möödus aastaid, kuid, ning kasvasid nad üksteisest lahku, kunagi oli seal leegitsev ja pulbitsev armastus, kuid nüüd on järele jäänud vaid hirm ja kahetsus . Meremees üritas mitmeid kordi põgeneda hiidnaise käest kuid tulutult, hiiglane oli nagu igal pool, ta oli õhk mida meremees hingas, maa millel käis, vesi mida jõi ning ase millel magas. Isegi suurima soovi korral ei suutnud ta lahkuda, ei midagi muud ei jäänud üle kui elada seal saarel kuni surma tunnini, vähemalt nii ta arvas esialgu. Lõpuks võttis ta julguse kokku ning võttis mõõga, läks randa kus hiiglane magas. Tõstis mõõga üles ning surus selle siis talle rindu, karjatades hüppas neiu püsti ning mõistes mis juhtunud on hakkas ta nutma . Jõuetuna kukkus ta põlvili ning roomas meremehe poole, liiv ning meri täitus neiu verega. Meremees aga võttis vene ning hakkas kaldast eemale aerutama, aerutas nii kaua kuni saart enam näha polnud ja siis aerutas veel natukene kuni jaks lõppes. Hiljem mööda maailma rännates, omasuguste juures olles mõistis ta kui väga ta igatses sinna saarele tagasi, kui kitsarinnalised ja igavad on inimesed siin kui väga ta neid põlastas. Naasis isegi oma kodukülla kuid ka seal olid kõik nõnda võõrad ning tujutud tema jaoks, otsustas ta siis, muud ei jää üle kui mööda maailma ringi minna rändama. Meremehe viimaseks sooviks jäigi minna tagasi sinna saarele ning leida rahu hiiglase juures keda ta oli nõnda armastanud. Inimene õpib vigadest see on kindel, aga kas tõesti peab käima läbi sellise pika ja vaevalise tee, et siis lõpuks mõista, tegelikult oli kõik koguaeg hästi lihtsalt ei osatud hinnata seda mis oli. Inimese loovuses on ennem tegutseda ning hiljem hakata juurdlema oma tegude üle, mis oleks võinud olla teisiti, mida oleks saanud teha paremini ja mida üldse poleks pidanud tegema. Armastus on nõnda võimas tunne mis neutraliseerib kõik muu, inimene on otse kui suhtlemis võimetu, ei suuda vahet teha ei heal ega halval, kaotab kaine mõistuse.
Ema armastusest ei ole mitte midagi tugevamat siin maailmas, ema võib oma lapse nimel kasvõi sõtta minna. Kuid miks peaks olema ema armastus midagi muud kui lihtsalt ligidase inimese armastus? Kui natukene järele mõelda, siis tegelikult on see imelihtne , tuleb vaid ettekujutada, et sa kasvatad enda poega /tütart mitmeid kuni mitmeid kümneid aastaid. Sa oled ta kõrval olnud terve oma elu, oled talle pühendanud kõik oma vaba aja ja natukene peale, teed endast kõik võimaliku, et tal oleps parem lapsepõlv ning tulevik kui sul. Tähendagu see siis mitut töökohta, enda peaaegu ribadeks töötamist, see kõik on ainult köömes võrreldes ema armastusega. Kui nüüd peaks juhtuma, et see laps järsku lahkub siit ilmast , ükski ema ei tohiks seda tunda, see oleks lihtsalt ülekohus. Kuid kui see laps peaks lihtsalt lahkuma, kas siis õpingutele, mujale elama või nagu selles loos on sõjaväkke ning sõtta. Elab ema selle üle, ning on säilinud lootus, et ta tuleb tagasi, on olemas lootus mille nimel elada.
Maret on olnud vapustav ema, kui seitse aastat tagasi ta poeg sõjaväkke läks ning hiljem sõtta siis oli Maret murest murtud . Ühtegi päeva ei möödunud ilma oma pojale – Jakobile mõtlemast. Viimasel ajal üha sagedamini läks sõdureid üle jõe, päeva jooksul võis minna mitu ning võis juhtuda, et päeva vältel ei läinud mitte ühtegi sõdurit üle jõe. Ühed tulid siitpoolt jõge teised sealtpoolt jõge. Üldjuhul liiguti üksinda, kuid vahest ka mitmekesi. Kõik nad tulid sõjaväljalt, kõhnad, karva kasvanud ning kahvatud. Maret ikka päris nende käest, kuidas sõjaväljal läheb ja kas kõik saavad ikka varsti koju, kuid vastused olid ebamäärased ja umbmäärased, ühtegi kindlat vastust ei tulnud. Kuid ühel päeval vedas ta üle järve natukene vanemat meest kes ulatas talle nahast kompsu kus oli raha ja kuld sees. See oli jakobilt, rõõmupisarad voolasid üle ta näo, kuna ta mõistis, jakob on elus, ta peab elus olema. Rahutu unega möödusid päevad kuni ühel ööl kuulis Maret läbi une karjumist ning hädaldamist.
Karjumine oli nõnda vaikne, et algul arvas ta, ehk oli ta seda unes kuulnud , kuid siis kuulis ta sama hädaldamist uuesti, edasi tormas juba õue. Nägi siis, et teisel kaldal keegi selili maas ja hädaldab, hüppas Maret ruttu siis venesse ning aerutas nii kiiresti kui jaksas teisele kaldale. Nägi maas lebavat meesterahvast, oli see Jakob, kas tõesti, teda valdas teadmatus , uudishimu ning hirm. Polnud ta kindel mida teha, kiiresti vedas mehe venesse, sõudis teisele kaldale tagasi, viis siis tuppa ning tohterdas. Lisaks sellele, et jakob oli verine , marrastusi täis, ära põlenud näoga ei olnud ta väga rääkimise aldis , ning osaliselt hüsteeriline. Ei kulunud kaua aega kuni Jakob andis hinge, ning Maret oli murest murtud ning räsitud. Korraldati matused, surnuaias kohtas Maret sama meest kes oli talle nahast koti rahaga andnud. Mehel oli kahju, et Jakob ennem teda suri, nimelt on mehel ravimatu viirus , ning viimseid päevi elab sellel maal. Kuid siis rääkis mees midagi mis Maretit hirmutas, nimelt ütles mees, et too kes maeti ei olnudki vist Jakob, kuna sellel mehel olid põlved katki, ning nägu peaaegu täiesti ära põlenud.
Maret oli segaduses, peas keerles nõnda palju küsimusi, kes oli see mees kelle ta matnud oli, kus on tema poeg, mida ta edasi teeb, kas ta poeg tuleb üldse kunagi koju? Küsimusi oli palju kuid ükski neist ei saanud vastust.
Kas tegemist oli saatusliku tõelise armastusega? Võib uhkelt öelda, et oli, kuna sõduri ema pidi nii kaua oma nn poega ootama ning kui ta ükskord tuli oli ta põlenud ja väga halvas seisundis, ning siis pidi asjatult ema hakkama teda tohterdama ja tema pärast vaeva nägema kuna ta suri natukese ajapärast ära . Nüüd tekib juba järgmine küsimus, kes oli tegelikult see nn poeg ? Olles seda novelli lugenud arvan mina, et see kes oli nn poeg oli hoopis selle poja tapja, kes oli tema riided endale võtnud ning sinna kalda peale sattunud.
Väga suur osa inimestest on nooruses olnud natukene sõnakuulmatud, valelikud ja isegi parajad nuhtlused nende endi vanematele. Ükskord on kõigil aeg suureks kasvada, mõni inimene kogeb täiskasvanuks saamist natukene varem teine jällegist natukene hiljem. Täiskasvanuks saamine on suhtleine mõiste. Tähendab see nüüd seda, et inimene on enda eest vastutav . Tohib ta autot juhtida, alkoholi tarbida, siiski peaks see olema midagi enamat ! Täiskasvanuks ei saa inimene mitte tänu oma vanusele, vaid tänu oma tegude ning tänu oma mõtteviisile. Kahjuks lähevad paljud inimesed kes on majanduslikult kindlustatud uhkeks ära, nagu oleks neil privileeg , see on muidugi osaliselt õige, kuid pole asi mille üle nõnda uhkust tunda. Uhkust peab tundma selle üle kui sul on tervis korras, käed, jalad terved , mõistus korras, ning terve maailm ongi sinu ees valla
Kaur Kramm
11.A.
13.10.2011