Tuglase novellid (69)

1.Tutvustan lühidalt iga novelli sündmustikku.
1.1 Popi ja Huhuu :
Popi oli koer, Huhuu ahv. Esialgu oli kõik korras – peremees toitis ning hoolitses nende eest, kuid kui peremees kodust lahkus ning enam tagasi ei tulnud, muutus kõik. Loomad nälgisid ning ootasid kannatamatult peremeest koju. Popi vihkas Huhuud ning ustutavasti Huhuu ka Popit. Ühel õhtul pääses Huhuu oma puurist välja ning kui tal igav hakkas, siis kiusas ta Popit väga jõhkral viisil. Iga päevaga igatses Popi oma vana head peremeest aina rohkem. Kuid peremeest ei tulnudki enam koju ning Popi pidi leppima Huhuuga. Pärast seda kui Huhuu Popile ühe lihakäntsaka oli toonud , hakkas ta Huhuud austama ning mõistis, et Huhuu tegelikult hoolib temast. Ta tegi seda küll oma kalgil ja tujukal moel, kuid õnneks oskas Popi seda hinnata.
1.2 Toome helbed :
Peategelane Leena oli oma vanuse kohta veidike lapsik. Leena, kes oleks pidanud juba oma lapsi kasvatama, pühendas oma emaarmastuse kolmele nukule. Jälgides oma nukke seal vanade toomingate all, kuulis ta äkki inimeste naeru ja rohu kahinat jalge all. Need olid Marie ja Kusta, kes miilustasid vanal mesipuul. Leena seda ei sallinud ning äkitselt oli ta justkui solvunud, pettunud Maries ja Kustas , et nood nii häbiväärselt seal tegutsesid. Leena lihtsalt lahkus seal ning jalutas rutates mööda muinasjutulisi metsaradu. Ta silmas jõe kaldal karjapoiss Vidrikut , kes seal kala püüdis. Leena istus Vidriku kõrvale ning ootas koos Vidrikuga seal kannatlikult, mil kala näkkab. Lõpuks jõuti selleni , et Leena toetudes Vidriku õlale, puhkes nutma . Kui Leena end Vidrikule ´avama´ hakkas, näkkas Vidrikul üle pika aja ning teda ei huvitanud endam mida Leena oli rääkinud. Silmad pisaraist pimedad, hakkas Leena kodu poole kõndima. Koju jõudes märkas ta, kui viimsed toomelehed langesid .
1.3 Inimese vari:
Maret , kes oli oma poega sõjast seitse aastat koju tagasi oodanud, kuulis ühel ööl jõekaldalt appihüüdu. Ta ruttas kiirelt abipaluja poole ning meeltesegaduses ning lootusest põhinevalt juhtus nii, et ta arvas , et kannatanu ongi tema poeg. Selles loos oligi püant, mis seisnes selles, et lõpuks tuli välja, et mees, kelle Maret oli oma emapisarate ja ema südamevaluga maha matnud , ei olnudki Mareti poeg.
2. Popi ja Huhuu
2.1 Iseloomustan tegelasi.
Popi oli alandlik, leppiv, heasüdamlik ning truu koer. Lõpuks oli ta vana, haige ja ogar. Ta mälu jäi väga nõrgaks – ta ei suutnud enam vahet teha mineviku ja oleviku, tõe ja viirastuse vahel.
Huhuu sõrmed olid kõnad, õrnad ja süsimustad, nagu oleksid tal peened nahkkindad käes. Nägu oli tal karvane ning seepärast ei saanud iial aru, mida ta mõtles, kas ta on rõõmus või kurb. Iseloomult oli Huhuu väga äkiline, võimutsev ning kohati tige ja jõhker. Ta hoolis Popis, kuid ta tegi seda veidral, veidi kalgil ja tujukal moel.
2.2 Milliseid inimesi sümboliseerivad novelli tegelased.
Minu meelest sümboliseeris Popi kergesti alluvat inimest, kes ei suuda enda sõna maksma panna ning selle asemel, et kord majja lüüa, talub ta pigem alandusi.
Huhuu aga otse vastupidi oli väga konkureeriv ning võimutsev inimene, kes surub enda tahtmist peale, hoolimata sellest, kas teine kannatab või mitte. Kõigutamatu.
Põhimõtteliselt oli see justkui hea ja enesekeskse inimese vahelise suhte iseloomustus.
2.3 Mis võis juhtuda Isandaga?
Kui nüüd fantaseerida, siis äkki Isand suri teel linna ning kuna kõik teadsid, et ta elas üksi(elukaaslast ei olnud), siis ei hakatud sinna majja enam minemagi ning nii jäidki Popi ja Huhuu üksinda.
3.Toome helbed
3.1 Võrdle Leenit ja Vidrikut.
Ma leian, et tegelikult olid nad üsna sarnased. Mõlemad olid sellised vaiksed ning pidevalt oma unistustes. Mõlemal omad plussid ja omad miinused.
3.2 Kuidas avastas Leena enda jaoks armastuse naisena ja emana.
Kogu oma emaliku armastuse ja helluse pühendas ta oma kolmele toomepuu all puhkavale nukule. Enda meelest oli ta nad kõnelema ning kõndima õpetanud, kuid ometi ei astunud nad ühtegi sammu ilma Leenata. Minu meelest oli see Leena haiglane mõtteviis..
3.3 Too välja unenäolisust.
„Ülal sinas lõpmatu avarus . Ja selle all võrsuvate võrsuvate väljade keskel astus väike tüdruk, pea täis kibedaid mõtteid.“
„Suureks pidid nad kasvama, kolmeks kuldjuukseliseks kuningatütreks. Nõiutud metsas nad elavad, nõiutud lossis nad magavad – saja-aastast und.“
„Kellukesed helisevad kõhus. Ah, kuningapojad sõidavad! Nad kihutavad lossimäele üles, mantlid õlgadel nagu kotkatiivad. Pillimehed käivad nende taga, pead paljad, ruugeil juustel rukkilille-pärjad.“
„Ning nüüd pahvatavad väravad pärani ja kunigapojad astuvad sisse. Nende peast on tõmmatud kübarate punased suled jooksevad maad mööda.“
„Sinised kiilid keerlesid oja kohal, roheline konn istus lõmmulehel ning vaatas pilusilmil päikese poole.“
3.4 Mida sümboliseerivad toome helbed minu jaoks?
Minu jaoks sümboliseerivad toome helbed lootust. Kui Vidrikuga oli kõik kehvasti läinud, siis langes ka viimane lootuseõis. Lehe varisedes varisesid kokku ka Leena kõik unistused ning rõõm.
4. Inimese vari.
4.1 Too teosest välja detaile, mis vihjavad sellele, et Maret hoolitses võõra inimese eest.
1. Esiteks, kui Maret ohvrini jõudis, küsis ta kohe, kas ohver on tema poeg. Usutavasti vastas mees küsimusele jaatavalt vaid selleks, et abi saada.
2. Kui nad onni ukseni jõudsid, tahtis ´Jakob´edasi minna. Ta püsis vaevalt jalul, kuid sihtis visalt lagedale maanteele. Maret arvas lihtsalt, et pojakesel on mäluga probleeme ning ei teinud sellest suurt numbrit.
3. ´Poeg´ oli suur, ta näis veelgi olevat kasvanud sest saadik, kui kodunt lahkus.
4. ´Jakob´ vaatas raha, mille ühe mehe sõnul oli Maretile ta poeg saatnud, tõmbilt otsa otsekui seda tundmata.
5. Matustel kohtus Maret mehega, kes talle poja antud kukru oli andnud. Mees kirjeldas Mareti poega pärast sõda ning tuli välja, et too kirjeldus ei ühildunud üldse tolle mehe välimusega, kelle Maret just äsja maha oli matnud.