Tuglase novellide arutlus (0)

Täiskasvanute maailma saladusi avastades
Igal inimesel on saladused , neid saladusi me hoiame, kanname endaga kaasas, kuid kui aeg tuleb siis räägime neist kasvõi võõrastele, peaasi et kellegagi rääkida saaks. Kas pole mitte nii, et mida vanemaks inimene jääb, seda vähem elurõõmu temasse püsima jääb, inimene satub rutiini ohvriks. Kahjuks on tänapäeva ühiskonnas eesmärgiks teenida võimalikult palju raha, ning majanduslikult võimalikult kõrgele tõusta. Miks inimesed hindavad materiaalseid väärtusi nõnda kõrgelt, nagu miski muu ei loeks, mida rohkem raha inimene teenib seda õnnelikum ta on? Kas tõesti on see tänapäeva arusaam, õnnest ning täisväärtuslikust elust. Raha ei tee kedagi õnnelikuks, ainult hetkeliselt. Pere, sõbrad, tuttavad on need kes teevad selle elu elamis väärseks.
Kõige paremini kirjeldab täiskasvanute maailma avastamist ''Toome helbed ''. Kui Mariest oli saanud juba võrratu noor daam , kes kahjuks vandus alla enda inimlikele ihadele ja tegi midagi täiesti lubamatut ja väära. Leenil siiani armuvalu südames, nõnda suur, et sööb hinge seest. Leeni salaja armastas Vidrikut , kes ei teinud temast välja. Ei ta soovinud muud kui poisi armastust, kuid seda oli enesestmõistetavalt palju palutud. Kas tõesti tähendab suureks kasvamine ja täiskasvanuks saamine pettumust ja armuvalu, igatahes Leeni arust midagi head täiskasvanuks saamine ei tähendanud.
Popi ja Huhuu võisid olla täiesti erinevad loomad, erineva mõtlemise ja käitumisega, veel suuremad vihavaenlased, kuid see üksindus mida nad pidid taluma tõi neis mõlemas välja selle hella , salliva ning hooliva poole. Popi oli vana ja väsinud koer, kes oli oma peremehe lemmik, kelle kallal kunagi ei kurjustatud. Huhuu kes oli šimpans oli ilmselgelt endast väljas, kuna ta oli puuri pistetud , et too lollusi ei teeks ja minema ei jookseks. Kuid kui peremees ükspäev kodunt ära läks, ning tagasi ei tulnud, ei osanud Popi ja Huhuu enam midagi teha. Neid kahte võib võrrelda viia kahe väikese lapsega kes on jäätud omapead , kes nüüd peavad läbi kiuste üksteist taluma. Elus hakkama saamiseks peavad mõlemad suureks kasvama ning teineteise iseärasustega harjuma ning üksteise eest hoolitsema. Kuigi hoolitsemine võis väljendada mitut moodi, nii vägivallas kui haavade parandamises, sellele vaatamata hoolisid nad üksteisest.
Alati on olnud meestel vajadus millegi uue ja huvitava järele, millegi ohtliku, midagi mida mitte keegi mitte kusagil ei ole kogenud, ega näinud. Vaatamata meremehe ja hiiglase füsioloogilisele erinevusele, klappisid nad väga hästi vaimselt. Esialgu oli meremees hiigel naise juures ettevaatlik ning natuke kohatu, hiiglane ei osanud rääkida kuid ometigi mõistis ta alati mis meremees öelda tahtis, ja seda kõike mõistis ta vaid ühest pilgust mida nad vahetasid. Hiiglane oleks justkui too mõtteid lugenud, kuid see poleks olnud ju võimalik, kas tõesti on siis võimalik, et piisab vaid silmadest, kas see ütlus oleks siis kohane, '' silmad on inimese hinge peegel ''. Siinkohal pidas see paika, möödus aastaid, kuid, pika ajaga kasvasid nad üksteisest lahku, kunagi oli seal leegitsev ja pulbitsev armastus, kuid nüüd on järele jäänud vaid hirm ja kahetsus . Inimene õpib vigadest see on kindel, aga kas tõesti peab käima läbi sellise pika ja vaevalise tee, et siis lõpuks mõista, et tegelikult oli kõik koguaeg hästi lihtsalt ei osatud hinnata seda mis oli. Inimese loovuses on ennem tegutseda ning hiljem hakata juurdlema oma tegude üle, mis oleks võinud olla teisiti, mida oleks saanud teha paremini ja mida üldse poleks pidanud tegema. Armastus on nõnda võimas tunne mis neutraliseerib kõik muu, inimene on otse kui suhtlemis võimetu, ei suuda vahet teha ei heal ega halval, kaotab kaine mõistuse.
Ema armastusest ei ole mitte midagi tugevamat siin maailmas, ema võib oma lapse nimel kasvõi sõtta minna. Kuid miks peaks olema ema armastus midagi muud kui lihtsalt ligidase inimese armastus? Kui natukene järele mõelda, siis tegelikult on see imelihtne , tuleb vaid ettekujutada, et sa kasvatad oma enda poega/tütart mitmeid kuni mitmeid kümneid aastaid. Sa oled ta kõrval olnud terve oma elu, oled talle pühendanud kõik oma vaba aja ja natukene peale, teed endast kõik võimaliku, et tal oleks parem lapsepõlv ning tulevik kui vanemal endal. Tähendagu see siis mitut töökohta, enda peaaegu ribadeks töötamist, see kõik on ainult köömes võrreldes ema armastusega. Kui nüüd peaks juhtuma, et see laps järsku lahkub siit ilmast , mitte ükski ema ei tohiks seda tunda, see oleks lihtsalt ülekohus. Kuid kui see laps peaks lihtsalt lahkuma , kas siis õpingutele, mujale elama või nagu selles loos on sõjaväkke ning sõtta. Elab ema selle üle, ning on säilinud lootus, et ta tuleb tagasi, on olemas lootus mille nimel elada. Maret on olnud vapustav ema, seitse aastat oli ta oodanud päeva mil ta poeg sõjast tagasi tuleks, kuid senimaani tulemuseta . Maret ei veetnud ühtegi päeva ilma et oleks oma pojale – Jakobile mõtelnud.
Väga suur osa inimestest on nooruses olnud natukene sõnakuulmatud, valelikud ja isegi parajad nuhtlused nende endi vanematele. Ükskord on kõigil aeg suureks kasvada, mõni inimene kogeb täiskasvanuks saamist natukene varem teine jällegist natukene hiljem. Täiskasvanuks saamine on suhtleine mõiste. Tähendab see nüüd seda, et inimene on enda eest vastutav . Tohib ta autot juhtida, alkoholi tarbida, siiski peaks see olema midagi enamat ! Täiskasvanuks ei saa inimene mitte tänu oma vanusele, vaid tänu oma tegude ning tänu oma mõtteviisile. Kahjuks lähevad paljud inimesed kes on majanduslikult kindlustatud uhkeks ära, nagu oleks neil privileeg , see on muidugi osaliselt õige, kuid pole asi mille üle nõnda uhkust tunda. Uhkust peab tundma selle üle kui sul on tervis korras, käed, jalad terved, mõistus korras, ning terve maailm ongi sinu ees valla