F. Tuglase novellid - Essee (0)

22.11.2007
F. Tuglase novellid
Essee
Mina lugesin Friedebert Tuglase novelle „ Hingemaa ”, „Inimese vari”, „Suveöö armastus”, „ Toomehelbed ” ja „Popi ja Huhuu ”.
Kõige enam, meeldis mulle novell „Suveöö armastus”. See novell rääkis Maalist ja Kustast. Kusta läheb öösel maali juurde, eirates Maali palvet. Maali teab, et Kusta on mees, nagu mees ikka ning tahab vaid üht, kuid Maali ise ootab, et Kusta teda armastaks ja temast hooliks. Maali käsib poisil minna lõdva püksikummiga Mari juurde. Kusta teab, et isegi kui ta väga püüaks ja tahaks ei suudaks ta ikkagi naisele pakkuda seda, mida too soovib. Maalil on valus näha poissi nii käitumas ning ta hakkab nutma. Kusta märkab tüdruku valu ning palub talt andeks. Nad lepivad ära ning hakkavad mõtlema tuleviku plaane, kuid kell oli palju ja hommik hakkas koitma ning nad läksid magama. Maali nägi ilusat und.
Selles novellis meeldis mulle see kuidas Tuglas kirjeldas Maali mõtteid. Samas aga oli mul seda lugedes vahepeal tunne, et ega see Kusta pole ainuke, kes ei tea mida ta tahab. Maali mõtted olid samuti segased . Novell oli mulle südame lähedane, sest milline inimene ei tahaks, et teda armastataks ning armastusest rääkides probleemidest puudust ei tule.
Kõige rohkem segadust tekitav novell oli „Popi ja Huhuu”. See novell rääkis koerast kelle nimi oli Popi. Popi isand oli hea mees, kes Popile igapäevastelt käikudelt tagasituues liha ja muud maiuspala tõi. Ühel päeval, ei tulnud isand enam õhtul koju ning jäigi kadunuks . Isand oli jätnud Popi koju koos puuris rahmeldava elukaga, keda oli Huhuuks kutsunud. Huhuu pääses välja oma puurist, peksis Popit ning kasutas Isanda asju. Aeg möödus ning Popi oli juba oma „uue Isandaga” harjunud . Tal polnud enam ajataju . Lõpuks hakkas Huhuu jooma ning ta tembud läksid aina hullemaks ja hullemaks, lõpuks leidis ta karrast kasti mis oli igast servast kinni joodetud. Huhuu oli kindel et seal sees on viin ning ta proovis seda avada, kuid ei tulnud sellega toime. Lõpuks tõstis ta kasti üles ning viskas vastu põrandat. „ Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni”.
Seda novelli lugedes, tekkisid mul mitmed erinevad küsimused. Kes ikkagi on see Huhuu? Arvasin vahepeal, et tegemist on lapsega, kuid sel juhul, miks ta puuris oli? Ja pealegi, Tuglas kirjutas, et ta käed, jalad ja isegi nägu oli karvane . Sel juhul ei saanud ta kindlasti laps olla. Samuti jooksis peast läbi mõte, et Huhuu võib olla näiteks koer või kass . Kuid sel juhul miks ja kuidas ta isanda riideid kandis ? Aga äkki oli isand siis kaa mingi loom? Kuid ei, novelli alguses oli ju räägitud, et Isand on van mees. Lõpuks jõudsin arvamusele, et Huhuu on ahv.
Küsimusi tekkis veel, Kuhu isand läks? Kas ta läks kaugele ära ja jättis loomad omapäi või juhtus temaga midagi?, Miks armastas Isand Popit rohkem kui Huhuud? Mõlemad on ju toredad loomad ja kõigil on omad plussid ja miinused. Mis paneb ahvi jooma ja selliseid tempe tegema? Jõudsin järeldusele, et ahv on ikka ahv ning koer on koer ja inimene on inimene. Eks kõik käituvad erinevalt.
Novell „Toomehelbed” on jälle teistsugune. Selles oli palju valu. Tüdruk nimega Leeni mängib seal oma nukkudega. Vanematele inimestele ei meeldi see, sest nad arvavad , et tüdruk on nukkude jaoks liialt vana. Neil on küll õigus, aga Leeni kasutab nukke ära oma kurbuse ja valu varjamiseks. Leenile meeldib Kusta ning kui ta näeb Kustat enda õega suudlemas tunneb tüdruk suurt valu. Hiljem armub Leeni Vidrikusse, kuid Leeni on ilmselt halva õnnega, sest Vidrikul pole tema vastu samasuguseid tundeid nagu tüdrukul. Vidrik tahab olla vaid tema sõber. Leeni tunneb valu, sest on haiget saanud ning nutab. Nuttes tunneb, et ta on suureks saanud ning elurõõm on kadunud, ta ei tunne enam rõõmu nukkudest ja lapselikkusest.
Seda lugedes tekkis mul mõte, et ilmselt pole asi kunagi teistmoodi olnud. Mehed ei soovinud end siis siduda ja ei soovi ka tänapäeval. Või kui soovivad siis kellegi teisega, kellegagi, kes pole üldse mitte nii heatahtlik , kui sina.
Novell „Hingemaa” rääkis kooliõpetaja Juhan Remmelga seiklusest Kurukalmu koolini. Teepeal kohtus Remmelgas vaese ja küüraka mehega, kes heina vedas, ta hobune oli nälginud ning heinavanker teljeni mudasse vajunud. Remmelgas aitas meest, kuigi külamees alguses pelgas, sest ta uskus et too viks ja viisakas mees on ülbe. Kuid ei inimene jääb siiski inimeseks, oled sa siis rikas või vaene. Tänuks abi eest, lubas talumees Remmelgal enda juures ööbida, sest aeg oli juba hiline ning koolimaja kaugel. Alles siis nägi Remmelgas viletsust. Kolmteist perekond ühes majas , süüa ja juua oli vähe, ainsaks valgustuseks petrooliumilamp, mis tupppa vingu ajas. Hommikul vara hakkas Remmelgas minema. Temaga tuli kaasa kandimees, teepeal rääkisid nad veel oma rasketest eludest.
Järgmine kord, kohtusid mehed vangis . Siis rääkisid mehed teineteisele, mis oli juhtunud. Oli läinud nii kuidas kandimees arvas , punaste lippudega mehed tulid ning võtsid.
„Jutt sellest, et inimene pole jänes, kes elab haavakoorest, ja et maakera on tõesti raske”. Olen sellega täiesti nõus. See kuidas mõisahärrad kandimeest, ta perekonda, ja elamist kommenteerisid ja kuidas sellesse suhtusid näitas täpselt just seda poolt, et inimene pole jänes ja talle peab andma ka aega ja maad, et ei saa elada 13 peret ühes majas ja süüa maitsetut körti. Kuid kelle viga see siiski oli, et kandimees on kandimees, kas see on tõesti vaid jumala teha? Mina ei ole sellega nõus.
Novell „Inimese vari” rääkis Maretist, kelle poeg oli sõtta läinud. Maret oli oma poega aastaid oodanud, kui järsku ühel ööl kuulis ta kedagi karjumas. Ta mõistis, et see oli tema poeg. Maret aitas poja tuppa, ta vigastused olid suured. Ta ei tundnud oma poega äragi. Maret lasi doktoril poja üle vaadata. Härra ütles Maretile: „Jah, ta on haige. Kuid hoidke teda, siis ta saab terveks!”. Järgmise päeva õhtul, suri poeg. Maret lasi poja matta. Peale matuseid näeb ta võõrast, kes ta poega tundis. Võõras aga ütleb, et ta poja haavad olid ravitud. Ning Maret jääb mõttesse, keda ta ometigi matnud ja leinanud oli? Vastust oma küsimusele ta ei saanudki.
Sama küsimus tekkis ka minul. Kes oli see mees kelle ta oli matnud? Või oli see siiski ta poeg? Sel juhul, mida tegi poeg peale sõjast pääsemist? Kuidas poeg need uued haavad sai? Arst ütles, et nende haavadega poleks mees sõjast koju jõudnud ja võõrast ütles, et sõjas tal eluohtlikke haavu ei tekkinud ning haavad ravitseti tal ära. Seega, pidi poeg haavad hiljem saama, näiteks koduteel. Aga kes teda sel juhul haavas? Äkki polnudki see raha, mis emale toodi poja oma, ja see kelle oma raha oli, tuli rahale järgi ning haavas Mareti poega? Lõpuks jäin nõusse sellega, et see siiski oli Mareti poeg, kuid mis seal vahepeal juhtus, selles ma selgusele ei jõudnud.
Kokkuvõtteks ütleksin, et Friedebert Tuglase novellid on kohati mitmeti mõistetavad, kuid sellegi poolest huvitavad.