nende kinnikasvamist. Suure mineraalsoolade sisalduse tõttu hakkavad kiiresti kasvama vetikad ja veetaimed, mis lagunedes muutuvad põhjamudaks. Eutrofeerumine on veekogude toitelisuse tõus, mille põhjustavad mineraalsoolade (N ja P) sattumine veekogudesse. Lootus sureb viimasena Sellisest keskkonnast ei pruugi leida mitte midagi elusat .... Kui ka ise suudame ellu jääda. Tuleviku kalad Oleks see vaid kunstniku nägemus ... Reovete biopuhasti Reovete
eutrofeerumine põhjustab nende kinnikasvamist. Suure mineraalsoolade sisalduse tõttu hakkavad kiiresti kasvama vetikad ja veetaimed, mis Eutrofeerumine on veekogude lagunedes muutuvad toitelisuse tõus, mille põhjamudaks. põhjustavad mineraalsoolade (N ja P) sattumine veekogudesse. Lootus sureb viimasena Sellisest keskkonnast ei pruugi leida mitte midagi elusat …. Kui ka ise suudame ellu jääda. Tuleviku kalad Oleks see vaid kunstniku nägemus … Reovete biopuhasti
Selliste tagajärgede põhjusteks on paduvihmadest ja üleujutustest tingitud vooluveed, tuul ning ka inimtegevusel on suur roll : monokultuuride kasvatamine, liigniisutamine (maa sooldumine) ja metsade hävitamine. Kõrbestumise ära hoidmiseks tuleks kasutada õigeid maaharimisviise (väiksemad põllud, terrass- ja ribapõllundus), tuleks rajada põldude äärde tõkkeid ja kindlasti puude juurde istutamine. Üks olulisemaid keskkonnaprobleeme veekogudes on eutrofeerumine, ehk veekogu toitelisuse tõus. Eutrofeerumine on tihedalt seotud põllumajanduse intensiivsusega. Suur osa veekogudesse sattuvatest toitainetest pärinevad põllumajandusest. Eutrofeerumise ära hoidmiseks on oluline reostusallikate (põllud) ja veekogude vahel jätta puhvertsoonid - mets, võsa. Kuivenduskraavid, eriti kui need on sirged ja hästi puhastatud, on reostavatele toitainetele kiireteks transporditeedeks suurematesse veekogudesse ja kiirendavad veekogude eutrofeerumist. Kui vesi voolab läbi käänulise
protsesside tagajärjeks. EUTROFEERUMINE Eutrofeerumine ehk rohketoitelisus on mure, mis tekitab probleeme mitmetele veekogudele (tiigid, inimese loodud paisjärved, madalaveelisi looduslikud järved ning merede rannikuvööndid). Eutrofeerumine on looduslik protsess, mille kulg ajas sõltub paljudest teguritest. Siseveekogude puhul on neist olulisimad järve või paisjärve tüüp, eriti troofsuse ehk toitelisuse seisukohalt, klimaatilised tingimused, veekogu sügavus ning inimtegevus veekogul ja selle valgalal (Sults 2003). Viimast tegurit peetakse peamiseks protsessi kiirendajaks möödunud 50 aasta jooksul. Just nii, nagu inimeste vananemise puhulgi, mõeldakse abile alles siis, kui selleks on juba kas liiga hilja, või nõuab tervendamine suuremaid kulutusi, kui ühiskond suudab või on nõus maksma. Teada on asjaolu, et
aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates ainetes on palju fosfori- ja lämmastikuühendeis. Need suurendavad vee toitainetesisaldust, vesi muutub sogaseks, on paha maitsega ja lõhnab halvasti. Rohked vetikad muudavad rannikud limaseks.
ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates ainetes on palju fosfori- ja lämmastikuühendeis. Need suurendavad vee toitainetesisaldust, vesi muutub sogaseks, on paha maitsega ja lõhnab halvasti. Rohked vetikad muudavad rannikud limaseks.
................................8 2 Sissejuhatus Peipsi Järv on Eesti suurim järv, pakkudes elupaika paljudele olenditele. Paraku on seda ökosüsteemi ohustamas mitmed tegurid, mis on enamjaolt antropogeensed, kui looduslikud. Esmaseks ja ka kõige tähtsamaks järve elustikku mõjutavaks teguriks võib nimetada eutrofeerumist, mis seisneb veekogu toitelisuse tõusmises, mis on ohuks tervele järve elustikule. Peipsi järve ohustab ka ülepüük ja kaevandustest tulenev reostus, mis voolab Peipsisse suubuvate jõgede kaudu. 3 Avaliku keskkonnahüvise kirjeldus Üldandmed Peipsi on Euroopas pindalalt neljas järv ja Eestis suurim, kuigi on piirijärvena jagatud Venemaaga. Peipsi järve pindala on 2611 km2. Asub Ida-Euroopa lauskmaal (Hein, 2008).
Rannikumere seire... Rannikumere seire alamprogramm hõlmab nelja peamist allprogrammi: Rannikumere eutrofeerumise uuringud Põhjaelustiku seire Ohtlike ainete seire Mererannikute seire Rannikumere eutrofeerumise seire on allprogrammidest kõige laiahaardelisem, hõlmates nii merefüüsika, keemia kui ka bioloogia uuringuid. Peamiseks on rannikumere toitelisuse muutuste jälgimine sellega seostuvate elustikus toimuvate muutuste kaudu. Rannikumere põhjataimestiku ning loomastiku seire on eutrofeerumise allprogrammiga tihedalt seotud, kuna siingi on oluliseks surveteguriks antropogeenne mõju ning sellest tingitud troofsuse tõus. Seitsmel seirealal Eesti rannikumeres hinnatakse põhjataimestiku katvust, põhjataimestiku ja loomastiku biomassi, liigilist kooseisu ja vertikaalset levikut.
sisaldav turvas. Soomuld tekib glei- või leet- gleimuldadest maismaa soostumisel või veekogu põhjast või pinnalt kinnikasvamisel. Soomullad jaotatakse vastavalt veega toitumisele ja looduslikule taimkattele madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks; madalsoomuld tekib gleimuldadest või rohketoiteliste veekogude põhjast kinnikasvamisel, rabamullad aga leet-gleimuldadest või vähetoiteliste veekogude pinnalt kinnikasvamisel. Siirdesoomuld on lühiaegne vaheaste madalsoomuldade toitelisuse halvenemisest juhtuval rabastumisel. Soomullad jaotatakse turbalasundi tüseduse ja turba lagunemisastme järgi, arvestatakse ka turba botaanilist koostist. Soomullad on oluliseks mageveevarude säilitaja ning seepärast on suured pinnad kaitse all. Põllu- ja metsamajanduslikuks kasutamiseks vajavad soomullad Soomullad kuivendamist, maaviljeluseks on sobivam muld, mille turba lagunemisaste on üle 35%.
juuni lõpuks on kogu järv kihistunud. http://www.msi.ttu.ee/~elken/OceanLim_Notes_Lakes.pdf Kokkuvõte Järvenõgudeks nimetame maapinna lohke millesse on järved tekkinud. Järvenõo tekkimise järgi jaotame järvi seitsmeks: Tehisjärved, looduslikud paisjärved, mandrijäätekkelised järved, laugasjärved ehk rabajärved, rannajärved ehk merelahtedest tekkinud järved, karstijärved ja meteoriidijärved. Järvi saab eristada ka toitelisuse ehk troofsuse alusel. Näiteks oligotroofsed, düstroofsed ja eutroofsed järved. Troofsus on veekogu aineringes liikuvad orgaanilised ja anorgaanilised ained, mis ringlevad nii veesambas kui veekogu settes, kusjuures see väljendab nende ühendite hulka, liikumiskiirust ja akumuleerumisintensiivsust põhjasetteisse. Eesti järved on dimiktilised, mis tähendab et järvevesi seguneb kaks korda aastas kevadel,
toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates ainetes on palju fosfori- ja lämmastikuühendeis. Need suurendavad vee toitainetesisaldust, vesi muutub sogaseks, on paha maitsega ja lõhnab halvasti. Rohked vetikad muudavad rannikud limaseks. Vikerforellikasvandus on tähtis
37. Iseloomusta Eesti jõgede veerežiimi. Kõige suurem vooluhulk on Narva jõel, sellele järgnevad Emajõgi ja Pärnu jõgi. Iseloomulik on veehulga sesoonne muutumine. Läbivooluaeg on jõgedel 4-8 päeva ning veetaseme kõikumise amplituud 1,5-5,5m. Väikestel jõgedel ja ka suurematel Lääne-Eesti jõgedel võib kevadise suurvee osatähtsus moodustada 40-90% aastasest äravoolust. Kõige intensiivsemalt toimuvad kulutus-kuhjeprotsessid kevadise suurvee ajal. 38. Järvede liigitus toitelisuse järgi. Vähetoitelised järved - mineraal-, toit-, ja humiinainete poolest vaesed. Selgeveelised unikaalse elustikuga järved (Udsu). Poolhuumustoitelised - mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega (Kurgjärv). Huumustoitelised järved - väga happelised ja pruuni veega, mineraal- ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. (Põlva ja Räpina ümbruse järved). Rohketoitelised - toitaineterikkad, humiinainete vaesed. Jagunevad pehmeveelisteks
periood aprilli lõpul. Minimaalsed vooluhulgad on juunis, juulis ja veebruaris. Läbivooluaeg on jõgedel 4-8 päeva ning veetaseme kõikumise amplituud 1,5-5,5m. Väikestel jõgedel ja ka suurematel Lääne-Eesti jõgedel võib kevadise suurvee osatähtsus moodustada 40-90% aastasest äravoolust. Kõige intensiivsemalt toimuvad kulutus-kuhjeprotsessid kevadise suurvee ajal. 39. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus, näited). Vähetoitelised järved on mineraal-, toit-, ja humiinainete poolest vaesed. Selgeveelised unikaalse elustikuga järved (Palkna, Udsu). Poolhuumustoitelised mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega. (Kurgjärv, Väikjärv). Huumustoitelised järved on väga happelised ja pruuni veega, mineraal- ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. (Põlva ja Räpina ümbruse järved)
31. Selgita oruterrasside(JÕEterrasside) teket? Tekivad kui suudme erosioonitasandik väheneb ja põhjaerosioon suureneb. Ehk veetaseme muutumiste tõttu. 32. Iseloomusta Eesti jõgede veereziimi. Vooluhulga sesoonne muutumine. Järsult tõuseb esile maksimaalne vooluhulga periood aprilli lõpul, suurem on vooluhulk ka sügisperioodil. Minimaalsed vooluhulgad on juunis-juulis ja talvel veebruaris 33. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus, näited). Oligotroofsed- toitainetevaesed (Palkna, Nohipalu, Viitna Pikkjärv). Eutroofsed-rikkad (Võrtsjärv, Vasula järv). Düstroofsed- huumustoitelised (Käsmu, Lavassaare). 34. Järvede liigitus tekke järgi (näited). Mandrijäätekkelised: künkliku moreenmaastiku liigestatud kaldajoonega järved Pühajärv, piklikud voorejärved Kuremaa, glatsiokarstilised Kurtna. Orujärved Viljandi.
päikesekiirgust, kuid neelab Maa pinnalt kiirguvat pikalainelist (soojus-) kiirgust ja selle tagajärjel soojeneb ; kasvuhooneefekt suureneb süsihappegaasi ja tolmusisalduse kasvamise tõttu, mõjutades nii kliimat Osoonikihi hõrenemine maapinnast 10-50 km kõrgusel asuv osoonist (O 3) koosnev kith, mis neelab päikeselt saabuvat ultraviolettkiirgust ning kaitseb sel moel elu Maal, selle hõrenemine on üks laiemalt tuntud keskkonnaprobleeme Veekogude eutrofeerumine ehk veekogu toitelisuse tõus ; üks olulisemaid keskkonnaprobleeme veekogudes ; eutrofeerumise probleeme võib jagada kolmeks - saasteainete allikad, saasteainete transport, mõju keskkonnas ja tagajärjed. Bioloogiline mitmekesisus - tähistab kogu maakeral leiduva elu- taimede, loomade, seente ja mikroorganismide ning nende elupaikade mitmekesisust Säästev areng inimtegevuse arendamine, mille puhul peetakse silmas võimalikult vähest ressursside kulutamist ja mõju looduskeskkonnale KAARDIÕPETUS
kaldaalad. Suurim veetasemetõus on olnud Põrnu jõel. Väiksemaid üleujutusi põhjustavad ka koprad ja g) maaparandus drenaazkuivendusega (algus) u 1820 vohav taiemtsik. h) maanteede ja raudteede rajamise algus - 1870 31. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus, näited). i) intensiivne põllumajanduse ja maaparanduse algus - 1950 Vähetoitelised e oligotroofsed (8%) - selgeveelised, unikaalse elustikuga järved, liikide arv ja isendite arv j) põlevkivi kaevandamise algus - 1918 on väike, kuid suur osa liikidest on haruldased. Atraktiivsed rekreatsiooniks kuid väga reostussõrnad. 38. Kui suur on tänase Eesti
7. Biootiline kooslus - organismidest ja nende suhteist olenev kooslus. 8. Bioloogiline liik – Kindlal viisil omavahel sarnanevate organismide populatsioon. 9. Biosfäär - Suurim bioloogiline süsteem, sisaldab kõiki Maa elusorganisme. 10. Bioota - elustik 11. Biotroof - seened, kes on võimelised hankima orgaanilisi ühendeid teiste organismide elusatest rakkudest. 12. Detriitahel - laguahel 13. Eutrofeerumine - veekogu toitelisuse tõus 14. Happevihmad - mis tahes sademed (vihma puhul happevihm), mille pH on võrreldes looduslike sademetega madalam. 15. Heterotroofne organism - organism, kes saab oma elutegevuseks vajaliku süsiniku toidus sisalduvast orgaanilisest ainest. 16. Hüdrosfäär - vesikest 17. Kantserogeenne aine – vähkitekitav aine 18. Karjatusahel - algavad rohelistest taimetest, edasi taimtoiduliste loomadeni ning edasi kiskjateni. 19
Minimaalsed vooluhulgad on juunis, juulis ja veebruaris. Läbivooluaeg on jõgedel 4-8 päeva ning veetaseme kõikumise amplituud 1,5-5,5m. Väikestel jõgedel ja ka suurematel Lääne-Eesti jõgedel võib kevadise suurvee osatähtsus moodustada 40-90% aastasest äravoolust. Kõige intensiivsemalt toimuvad kulutus-kuhjeprotsessid kevadise suurvee ajal. 38. Järvede liigitus toitelisuse järgi. Vähetoitelised järved on mineraal-, toit-, ja humiinainete poolest vaesed. Selgeveelised unikaalse elustikuga järved (Palkna, Udsu). Poolhuumustoitelised mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega. (Kurgjärv, Väikjärv). Huumustoitelised järved on väga happelised ja pruuni veega, mineraal- ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. (Põlva ja Räpina ümbruse järved). Rohketoitelised toitaineterikkad, humiinainete vaesed. Jagunevad
moreenmaastiku liustikutekkelistes nõgudes või orgudes (nt Pühajärv, Saadjärv); soojärved (Loosalu); rannajärved (jäänuk ehk reliktjärved) on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal (Linnulaht); lammi- ehk soodijärved, mis on moodustunud jõelookeist (Emajõe rohked vanajõed); kaali meteoriidikraater Saaremall Toitumise järgi: oligotroofsed... pole vaja! 29. Järvede liigitus toitelisuse alusel ning sobivus rekreatsiooniks- vähetoitelised ehk oligotroofsed (selgeveelised unikaalse elustikuga järved, liikide ja isendite arv on väike, kuid suur osa neist haruldased, atraktviised rekreatsiooniks, kuid väga reostusõrnad); poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed (mineraal- ja toitainevaesed, kesmise humiinainete sisaldusega, rekreatiivselt atraktviised ja ei ole reostusõrnad);
organismidega paljunemisvõimelisi järglasi 9. Biosfäär sisaldab kõiki Maa elusorganisme, mis on vastastikuses seoses Maa füüsilise keskkonnaga. 10. Bioota ehk elustik on mingi ala organismide kogum 11. Biotroof Organism, kes elab ja toitub parasiidina teist liiki organismil. 12. Detriitahel toiduahel (laguahel) mis algab surnud orgaanilisest materjalist, mida söövad mikroorganismid. 13. Eutrofeerumine veekogu toitelisuse tõus 14. Happevihmad gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide veepiisakestes lahustumisest tuleneva happelise reaktsiooniga sademed 15. Heterotroofne organism toitub valmis orgaanilistest ainetest 16. Hüdrosfäär maakera veestikust moodustunud sfäär 17. Kantserogeenne aine keemilise koostise ja päritoluga aine, mis organismi sattudes võib põhjustada või soodustada kasvajate teket 18
vetikaliikidele. Kuid aeglase difusiooni tõttu põhjakihist veesambasse on toitesoolade sisaldus selles suurem kui pinnakihis. Mõnda liiki sinivetikad, kellel on tõhus pigmendisüsteem, võivad seal edukalt hakkama saada. Rasketes oludes on rakkude kasvukiirus üsna aeglane, aga see ei sega, sest konkurents teiste vetikatega on peaaegu olematu. Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse ehk troofsuse kasvuga. Väga reostunud järves võivad hüppekihist alguse saanud õitsengud levida ajapikku ka ülemistesse veekihtidesse. Valdavalt on niisugused vohangud seotud niitja sinivetika Planktothrix perekonna liikidega. Sinivetikad tekitavad veeõitsenguid. Sinivetikate domineerimise põhjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vältel üsna püsivad, muutuvad vetikakooslused ühtesoodu. Kiiresti muutuva
Pilvede hulk ja sademed kasvavad kõrgustiku tuulepealsetel nõlvadel ja väheneb tuulealustel nõlvadel. Lõunanõlv saab rohkem päikesekiirgust. Tuule kiirus · Künklikus maastikus küngaste lagedel 1,3-1,4 korda suurem, tuulepealsetel nõlvadel 1,2-1,3 korda, tuulega paralleelsel nõlval kuni 1,1 korda suurem · Väheneb tuulealustel nõlvadel kuni 0,7-0,8 korda, suletud nõgudes isegi 0,6 korda · Need näitajad kehtivad kõige paremini tuule kiirusega 3-5 m/s 31. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus). · Hüpertroofne e ülirohketoiteline (liigtoiteline) Üleküllastunud sissekantud toitainetega. Kuna vee läbipaistvus on väga väike, on veesisene taimestik hävinud. Ohter pms sinikuist koosnev fütoplankton areneb ainult mõnekümne cm paksuses pinnakihis. Veekogu põhja katab sapropeel, põhjalähedases vees ei ole lahustunud hapnikku. Jääkatte all kaob hapnik täielikult, selle asemele ilmub H2S.
moreenmaastiku liustikutekkelistes nõgudes või orgudes (Pühajärv, Saadjärv, Kuremaa jne) · Rannajärved (jäänuk ehk reliktjärved) on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal (Mullutu-Suurlaht, Linnulaht jne) · Soojärved (Loosalu, Kakerdaja) · Lammi- ehk soodijärved on moodustunud jõelookeist (Emajõe rohked vanajõed) · Ainulaadne on meteoriidikraatris kujunenud Kaali järv Saaremaal. 28. Järvede liigitus toitelisuse alusel ning sobivus rekreatsiooniks · Vähetoitelised ehk oligotroofsed (8%) (mineraal-, toit- ja humiinainete poolest vaesed): Selgeveelised unikaalse elustikuga järved, liikide arv ja isendite arv on väike, kuid suur osa liikidest on haruldased. Atraktiivsed rekreatsiooniks kuid väga reostusõrnad. · Poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed (5,8%), (mineraal- ja toiteainevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega. On rekreatiivselt atraktiivsed ja ei ole eriti
Looduslikult toimub samuti eutrofeerumine, kuid seda väga pika aja jooksul. Arvatakse, et juba mandrijää taandumisel algasid esimesed eutrofeerumise protsessid. Sinivetikad on Eesti järvedes põhilised veeõitsengu põhjustajad. Eestis teada olevatest sinivetikate liigist, mida on umbes sada erinevat liiki, on vohamisega seotud 20 liiki. Ka Undi veehoidla veeproovist selgus, et siingi vohas sinivetikas. Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse kasvuga, millega võib õitseng kanduda kõikidesse veekihtidesse. Sinivetikad domineerivad oma elustrateegia pärast. Nende elukooslus ei ole püsiv, vaid muutub kiirelt. Seda mõjutavad temperatuur ja toiteelemendid. Kuna sinivetikaid on nii kiirekasvulisi kui aeglasema kasvuga, siis nad domineerivad eri aegadel. Vetikate vohamise tagajärjeks võib järveökosüsteemis olla teiste liikide surm, nii kalade kui ka teiste vetikate oma
põldlõoke) kõrval kohati tõusta kuni pooleni linnustikust. Imetajad : saarmas, ondatra, kobras. Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool 11. Veevahetus järvedes. aeglane veevahetus: vesi uueneb kord mitme aasta jooksul. kiire veevahetus: vesi uueneb aastas kümneid kordi. 12. Järvetüübid toitelisuse alusel ja nende üldiseloomustus. Oligotroofne (vähetoiteline) Toitelisus: Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike Läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev Reaktsioon: neutraalne või nõrgalt aluseline Leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino, Nohipalu Valgjärv jt.). Iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. Osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest.
Mandrijäätekkelised, mis paiknevad künkliku moreenmaastiku liustikutekkelistes nõgudes või orgudes (Pühajärv) Rannajärved (jäänuk ehk reliktjärved) on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal (Linnulaht) Soojärved (Loosalu)Lammi- ehk soodijärved on moodustunud jõelookeist (Emajõe vanajõed) Ainulaadne on meteoriidikraatris kujunenud Kaali järv Saaremaal. 28.Järvede liigitus toitelisuse alusel ning sobivus rekreatsiooniks Vähetoitelised (mineraal-, toit- ja humiinainete poolest vaesed): Selgeveelised unikaalse elustikuga järved, liikide arv ja isendite arv on väike, kuid suur osa liikidest on haruldased. Atraktiivsed rekreatsiooniks kuid väga reostusõrnad. Poolhuumustoitelised (mineraal- ja toiteainevaesed, keskmise humiinainete sisaldusega.) On rekreatiivselt atraktiivsed ja ei ole eriti reostusõrnad.
Pärast sõda algas kollektiviseerimine, mille tagajärel hakati kasutama enam kultuurrohumaid, traditsioonilised maastikud kuivendati ja puhastati puudest või anti metsafondi ning rajati noorendikud. 1990-l toimus maakasutuse struktuuri ja intensiivsuse järjekordne drastiline muutus. Tänased aruniidud on sageli endised põllud vastavalt maamajanduse vajadustele on toimunud pidev maakasutustüüpide vaheldumine. Klassifikatsioon · Niitude kasvukohatüüpe klassifitseeritakse mulla toitelisuse ja veeereziimi põhjal (Paal 1997). · Puisniidud, puisrohumaad ja kadastikud-sarapikud EI OLE eraldi kasvukohatüübid, nad on eripärase struktuuriga elupaigad teatud niitude tüübirühmades, välja arvatud rannaniidud (puud ja põõsad ei kasva riimvee otsese mõju piirkonnas). · Puisniidud ja puiskarjamaad, kadastikud ja sarapikud võib rühmitada elupaigatüüpideks (kasutusel metsa VEP ja Loodusdirektiivi loendis)
Orgaanilise aine poolest rikas mudasete mõjustab omakorda järve oluliselt, kahandades vee hapnikusisaldust ning rikastades vett biogeensete ainetega (viimased lahustuvad mudast vette tagasi). Veekogude eutrofeerumisel muutub nii vetikate kui suurtaimede liigiline koosseis, liigirikkus, dominandid. Hüportroofsetes ehk liigtoitelistes järvedes vohavad sageli sinivetikad, mille ainevahetuse ja laguproduktid on toksilised. Kiiresti reageerivad vesikeskkonna muutustele ka bakterid. Koos veekogu toitelisuse suurenemisega kasvab nende arvukus, kuid väheneb nende orgaanilist ainet lagundav aktiivsus. Olulisi muutusi täheldatakse kogu elustikus: ka zooplanktonis, zoobentoses ning kalastikus. Biogeense koormuse suurenemine toob seega kaasa muutusi veekogu troofilises ahelas. Biootilised muutused omakorda mõjustavad abiootilisi tingimusi veekogudes. Sellise vastastikku üksteist mõjustavate protsesside ahelikuna kulgebki eutrofeerumine, muutes kogu ökosüsteemi funktsioneerimist. 10
nii kaasa murenemisele. Järvede kinnikasvamine veekogu asustanud taimed langevad pärast elutegevuse lõppemist põhja ja tekitavad muda, mille paksenemine viib pikkamisi järve sügavuse vähenemisele. Lõpuks kasvab järv täielikult kinni ja temast saab soo. Soode teke liigniiskuse tingimustes ei lagune taimejäänused täielikult ning algab turbateke. Sood võivad areneda maismaa soostumisel või järve kinnikasvamisel. Toitelisuse alusel jaotatakse: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Korallrifid (nt atollid, barjäärrifid) organismide reljeefimuutev tegevus. Kopratammid muudavad veereziimi (võib viia soostumisele või järve tekkele). Pinnases elavad loomad (vihmaussid, liivahiired jne) võtavad osa mullatekkest. 14.Inimtegevus reljeefi kujundava tegevusena. Suurte maa-alade üleskündmine, liigne karjatamine, metsade lageraie jäätmaade teke, kõrbestumine, liivikute teke
Järvede kinnikasvamine veekogu asustanud taimed langevad pärast elutegevuse lõppemist põhja ja tekitavad muda, mille paksenemine viib pikkamisi järve sügavuse vähenemisele. Lõpuks kasvab järv täielikult kinni ja temast saab soo. Soode teke liigniiskuse tingimustes ei lagune taimejäänused täielikult ning algab turbateke. Sood võivad areneda maismaa soostumisel või järve kinnikasvamisel. Toitelisuse alusel jaotatakse: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Korallrifid (nt atollid, barjäärrifid) organismide reljeefimuutev tegevus. Kopratammid muudavad veereziimi (võib viia soostumisele või järve tekkele). Pinnases elavad loomad (vihmaussid, liivahiired jne) võtavad osa mullatekkest. 13. Inimtegevus reljeefi kujundava tegevusena. Suurte maa-alade üleskündmine, liigne karjatamine, metsade lageraie jäätmaade teke, kõrbestumine, liivikute teke
Selleks teisendatakse iga mõjukategooria inventuuranalüüsi tulemused tunnustegurite abil ühisühikusse ning nende liitmise teel saadakse iga mõjukategooria indikaatortulemus Mõjukategooriad I 1.Abiootilised loodusvarad-kaevandamine-ammendumine; 2.Biootilised ressursid-loomastik, taimestik; 3.Maakasutus; 4.Kliima muutused, globaalsoojenemine; 5.Osoonikihi lagunemine; 6.Fotokeemilise osooni moodustumine; 7.Toksilisus inimestele; 8.Ökotoksilisus; 9.Hapestumine; 10.Eutrofeerumine- toitelisuse suurenemine. Mõjukategooriad II · Ressursid: Energia, Vesi, Toorained, Maa, märgalad Mõjukategooriad III · Inimese tervis-heaolu: Ökotoksikoloogiline mõju, sh. töökeskkond; Mitte toksiline mõju, sh. töökeskkond; Mõjud töökeskkonnale · Etapp 2: Normaliseerimine · Hinnata iga indikaatortulemuse suhtelist tähtsust · Selleks jagatakse indikaatortulemus taustväärtusse · Taustväärtuseks piirkonna koguheide, ressursikasutus
Loomulikult pole eelpool toodud näited ainsad võimalikud suktsessiooniread. Lisaks autogeensetele teguritele on olemas ka allogeensed, eriti kliima, mis muutuvad samuti ja tegelik rida võib näidetes toodutest suuresti erineda. näiteks moodustub veekogu kinnikasvamisel metsa asemel hoopis raba mis on tõenäoliselt paljude Eesti järvede saatus (ja on kindlasti olnud, kõik meie rabad on olnud kunagi madalad järved). Veekogudele (eriti umbsetele väikejärvedele) on toitelisuse suurenemine ajas tegelikult looduslik protsess ja kinnikasvamine pikemas perspektiivis paratamatu. 109.Kliimakskooslused? Varasem ettekujutus väitis seda küll, et kooslus jõuab oma arengus stabiilse järguni, kus taimestikus on valdavad suured ja pikaealised liigid (Eestis puud) ja kus muutusi ei ole märgata väga pika aja vältel. Sellist kooslust nimetatakse kliimakskoosluseks. Näiteks oleks kliimakskoosluseks troopikas igihaljas mets, pärasöötmes heitlehine lehtmets ja boreaalsetel
või on hõre, hästi on arenenud samblarinne, karakterliigid on selles harilik karusammal ja keratarn. Soometsade klass Toomingas on üldlevinud põõsarinde taim. Teda kasvab palju ka madalsoometsades Lodjapuu on iseloomulik madalsoometsadele, aga teda kasvab ka teistes metsades valgusküllastes kohtades Soometsad moodustavad ühe osa sootaimkonnast laiemas mõistes. Soometsade tunnus on enam kui 30 cm tüsedune turbahorisont. Soo arenguastme ning vee ja mulla toitelisuse järgi jaotatakse soometsad kolmeks tüübirühmaks (madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad). Madalsoometsad kasvavad laugetes nõgudes, madalatel tasandikel ja orulammidel, harvemini survelise põhjaveega aladel. Iseloomulik on pidev kõrge veeseis. Turvas on keskmiselt või hästi lagunenud ning üsna toiterikas. Madalsoometsi on Eestis kõikjal, suurim on nende pindala Kesk- ja Loode-Eestis. Madalsoometsadel eristatakse kaks
annaabi.ee 
