Avalik keskkonnahüvis Peipsi järv (3)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Peipsi Järv
Referaat
Koostaja : Raili Kivisalu
Juhendaja :Aija Kosk
Tartu, 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
Avaliku keskkonnahüvise kirjeldus 4
Üldandmed 4
Geoloogia 4
Elustik 4
Veestik 4
Keskkonnahüvise ületarbimisest tulenevad probleemid 5
Eutrofeerumine 5
Põlevkivi kaevandamine 5
Kalavarud 6
Kokkuvõte 7
Kasutatud materjalid 8

Sissejuhatus

Peipsi Järv on Eesti suurim järv, pakkudes elupaika paljudele olenditele. Paraku on seda ökosüsteemi ohustamas mitmed tegurid, mis on enamjaolt antropogeensed, kui looduslikud. Esmaseks ja ka kõige tähtsamaks järve elustikku mõjutavaks teguriks võib nimetada eutrofeerumist, mis seisneb veekogu toitelisuse tõusmises, mis on ohuks tervele järve elustikule. Peipsi järve ohustab ka ülepüük ja kaevandustest tulenev reostus , mis voolab Peipsisse suubuvate jõgede kaudu.

Avaliku keskkonnahüvise kirjeldus

Üldandmed

Peipsi on Euroopas pindalalt neljas järv ja Eestis suurim, kuigi on piirijärvena jagatud Venemaaga. Peipsi järve pindala on 2611 km2. Asub Ida-Euroopa lauskmaal (Hein, 2008). Peipsi järve kogumaht on 25 km3 ning vesi vahetub täielikult iga kahe aasta tagant (Peipsi veemajandusprogramm). Peipsi järve keskmine sügavus on 7,1 meetrit ja suurim sügavus 15,3 meetrit. Need arvud vahetuvad palju, sest veetase on väga muutlik . Peipsis on 35 saart kogupindalaga 29 km2. Suurimad neist on Kolpino, Piirissaar ja Kamenko (Hein, 2008).

Geoloogia

Peipsi järv on tekkinud mandrijää poolt ja tekitatud madalasse lohku. Peipsi järve põhja- ja lõunakallas on väga erinevad. Põhjakaldal, näiteks Kauksis on liivane rand ning seal kohtab luiteid. Lõunakallas on, aga kinni kasvanud ning soostunud. Selle põhjuseks on maakerge , mis põhjakaldal on kiirem kui lõunakaldal. Selle tulemusena valgub Peipsi järve vesi aeglaselt lõunasse ning ujutab üle uusi lõunapoolseid alasid (Hein, 2008).

Elustik

Tänu oma suurusele ja elupaikade mitmekesisusele on Peipsi koduks paljudele olenditele. Siit on leitud 122 liiki suurtaimi, üle tuhande liigi väikeseid vetikaid, ligi 300 liiki planktonloomi, üle 400 liigi palja silmaga nähtavaid põhjaloomi ja 34 liiki kalu ning sõõrsuid. Järve rannikul võib kohata 9 liiki kahepaikseid ja 6 liiki roomajaid. Siin on nähtud 266 liiki linde. Järvega ja tema ümbrusega on seotud ligikaudu paarkümmend liiki imetajaid (Hein, 2008).

Veestik

Peipsi vesi, on suhteliselt rikas toiteainetest, eriti järve lõunaosas. Toiteaineid lisandub järve enamasti Peipsisse suubuvate jõgede kaudu, mida tuleb kõige rohkem Velikaja jõe kaudu. Oma osa toitainetest annavad veel Pihkva, Tartu ja teised väiksemad linnad oma heitvetega, samuti ka põldudelt ja muudelt künnimaadelt tulenev reostus. Aastas kandub koos veega järve ligikaudu 759 t fosforit ja 16 875 t lämmastikku (Hein, 2008).

Keskkonnahüvise ületarbimisest tulenevad probleemid

Eutrofeerumine

Eutrofeerumine on Peipsi järve kõige tõsisem keskkonnaprobleem. Eutroofeerumist soodustab linnade ja asulate heitvesi , kuivendustööd, põlluharimine, väetamine ja paljud muud antropogeensest tegevusest tulenevad probleemid (Hein, 2008). Lämmastiku- ja fosforiühendid on just need, mis põhjustavad suurtaimede ja vetikate kiirendatud kasvu ning mille tulemusena on Peipsi järve ökoloogiline tasakaal kõikuv. Veeõitsenguga kaasneb öine hapnikupuudus , vetikamürkide vohamine vees, mudastumine, kaldavete reostuse suurenemine, kalakoosluste hävimine. Eutrofeerumine kujutab endast suurt ohtu ühelt poolt bioloogilisele mitmekesisusele, ökosüsteemi tervisele ja talitlusele ning teiselt poolt, inimesele olulistele kalavarudele ja magevee ressursile (K. Kangur , 2008).

Põlevkivi kaevandamine

Kirde-Eesti põlevkivikaevandused ja nendega seotud tööstused on üheks jõgede ja Peipsi järve reostuskoormuse mõjutajateks (Peipsi veemajandusprogramm, 2006). Üheks Peipsi järve reostusallikaks on põlevkivikaevandustest välja pumbatavad ülisuured veekogused, mis võivad pinnavett mõjutada oluliselt suurema veekaredusega, mineraalainete ja sulfaatide sisaldusega (Hein, 2008).
Kaevandusvesi jõuab Peipsi järve Rannapungerja jõe kaudu. Teiste valgla jõgedega võrreldes on selle jõe vees 10-20 korda rohkem sulfaate ja kõrgem on ka orgaanilise aine sisaldus. Aastatel 1999-2005 on Rannapungerja jõkke juhitava kaevandusvee kogus ulatuslikult vaheldunud. Ärajuhitava vee hulk sõltub sademetest ja maa-ala suurusest , mida kaevandatakse. Viimastel aastatel on kaevandusvee heide kasvanud, sest sademete hulk on olnud üle pika aja üle keskmise. Aastas kantakse Peipsi järve keskmiselt 40 700 tonni sulfaate (Hein, 2008)

Kalavarud

Järve kalastiku struktuur sõltub ökosüsteemi kui terviku seisundist. Kalad on meie veekogude toiduahela lõpplüliks. Kaladel on ka oluline osa kogu veeproduktiivsuse reguleerimisel ning toitainete vabanemisel põhjasetetest (Jeppsen,1998, cit. Hein, 2008).
Üheks suureks probleemiks on väljapüük Peipsi järvel. Väljapüük on jõudnud sellise piirini , kus haruldaste ja ka tavaliste kalaliikide kasutus on väga või isegi liiga intensiivne. Järv kannatab “ülekalastamise” all, see käib esmalt koha kohta (Peipsi veemajandusprogramm, 2006).
Liigiti on saakide muutused olnud väga erinevad. Kui näiteks latikat, haugi ja ahvenat on enamvähem stabiilselt püütud, siis mitme muu kala arvukuses on toimunud järske muutusi (Kalad Peipsi vetes, 2003). Kalade arvukuse vähenemine on paljuski tingitud muutustest järve seisukorras. Soojad ja pikad tuulevaiksed perioodid põhjustavad suvel madalaveelises Peipsis üha enam vetikate õitsemist ja mille tagajärjel Peipsi järve veekvaliteet üha halveneb (Kalad Peipsi vetes, 2003).
Kuid Peipsi järve kalastikku ohustab siiski kõige enam järve eutrofeerumine. Pikaajaliste andmeridade analüüs näitab, et Peipsi järv rikastub toitainetega jätkuvalt, mida on näha esmalt vee fosforisisalduse tõusus järve lõunapoolsetes osades (K. Kangur & Möls, 2008, cit. Hein, 2008). Toitainetega rikastumisest tingitud muutustele keskkonnas järgneb suurema või väiksema ajalise muutusega, kalakoosluse liigilise koosseisu väljavahetumine (Servala jt, 2000, cit. Hein, 2008). Eutrofeerumine mõjutab kalade toiduga varustatust, saagi kättesaadavust, sigimise edukust , aga ka nende kasvu ja suremust . Samuti võib eutrofeerumine põhjustada kalade lämbumist (Willemsen, 1980, cit. Hein, 2008). Kalad on seetõttu märgatavalt kannatanud, järve kallastel on olnud kohati näha hulgaliselt väikesi surnud kalu, peamiselt kiisku (Kalad Peipsi vetes, 2003).

Kokkuvõte

Peipsi järve peamisteks probleemideks on eutrofeerumine, kalavarude vähenemine ja põlevkivi kaevandusest tulenev reostus. Eutrofeerumine avaldab eelkõige mõju järves elutsevale elustikule. Kahandades hapniku sisaldust, vee läbipaistvust, ja soodustades vetikamürkide vohamist , põhjustades sellega kalade hukkumist. Peipsi järves pole kalade mitmekesisuse ainsaks vähendajaks eutrofeerumine vaid ka ülepüük. Ökosüseemi elu häirib ka kaevandustest tulenev reostuskoormus, mis pikemas perspektiivis väga Peipsi järve elustikku ei mõjuta.

Kasutatud materjalid

Hein, K., 2008. Peipsi, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 7-9;167;181-195;317;326-327

Kalad Peipsi vetes, 2003. Kättesaadav:
http://www.ctc.ee/files/peipsikalad.pdf (Külastatud: 25.02.2011)

K. Kangur., 2008, Peipsi järve toiteainete bilansi uurimine , EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu. Kättesadav:
http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1093042/Peipsi+j%E4rve+toitainete+bilanss+2008.pdf (Külastatud: 25.02.2011)

ÜRO Arenguprogrammi ja Maailma Keskkonnafondi projekt, piiriülese Peipsi järve valgala veemajandusprogramm, 2006. Kättesaadav: http://www.ctc.ee/files/Peipsi_veemajandusprogramm.pdf (Külastatud: 25.02.2011)