Ökoloogilised globaalprobleemid (0)

Ökoloogilised globaalprobleemid
Globaalprobleem on ülemaailmne oht inimkonnale, mis on tekkinud mitmesuguste mõjurite kuhjumisel ja koostoimel. Globaalprobleemi omapäraks on see, et ta on küll globaalne, kuid lahendada saab seda vaid tegutsedes lokaalselt.
Veekogude, õhu ja pinnase saastumisel on mitmeid erinevaid põhjuseid. Üheks neist on jäätmeprobleem, kus inimesed lihtsalt loobivad prügi sinna kuhu tahavad, selle põhjusteks on rahvastiku kasv, tarbimise suurenemine , tootmise suurenemine ja kasutusel olevad materjalid (kilekotid, plastpudelid). Selle ära hoidmiseks tuleks kasutada korduvkasutatavaid ja looduslikke pakkematerjale. Ohtlikud jäätmed tuleks viia ettenähtud kogumispunktidesse. Prügilast eralduvat nõrgvett saab suunata kanalisatsiooni ja prügist eralduvaid gaase (nt:metaani) saab koguda ja kasutada kütmiseks. Veel üheks probleemiks on hapestumine ehk happevihmad . Need kahjustavad metsi, mulda , taimejuuri, veekogude elustikku ja kultuuriväärtusi. Probleemi põhjusteks on kütuste põletamine ,tööstuste saaste ja transprodist pärinev saaste. Lahenduseks saaks vähendada atmosfääri saastamist väävi- ja lämmastikoksiididega. Samuti on proovitud veekogude lupjamist. Eestis tasakaalustab aga happesust paene aluskivim . Veel suureks probleemiks veekogudele on naftareostus ja maa üleliigsest väetamisest tekkiv veereostus. Selle tagajärjel on mitmetes maakera piirkondades magevee puudus (Aafrika ja Aasia ) , sest mageveekogud on eriti saasteohtlikud. Samuti vee saastumine põhjustab nakkushaiguste levikut ja ka veekogude eutrofeerumist. Selle parandamiseks oleks vaja puhastada heitvesi ,tuleks õigeaegselt väetada ja kasutada läbimõeldud niisutussüsteeme põllumajanduses.
Erosioon ja kõrbestumine. Erosioon on siis tuule või vooluvee toimel pinnase sette ärakanne , mis viib mulla viljakuse vähenemisele. Kõrbestumise tagajärgedeks on viljakate muldade hävimine, harimiskõlbmatute maa-alade suurenemine, veekogude kuivamine ja sooldumine , mis on inimtervisele ohtlik. Selliste tagajärgede põhjusteks on paduvihmadest ja üleujutustest tingitud vooluveed, tuul ning ka inimtegevusel on suur roll : monokultuuride kasvatamine , liigniisutamine (maa sooldumine) ja metsade hävitamine. Kõrbestumise ära hoidmiseks tuleks kasutada õigeid maaharimisviise (väiksemad põllud, terrass- ja ribapõllundus), tuleks rajada põldude äärde tõkkeid ja kindlasti puude juurde istutamine .
Üks olulisemaid keskkonnaprobleeme veekogudes on  eutrofeerumine , ehk veekogu toitelisuse tõus. Eutrofeerumine on tihedalt seotud põllumajanduse intensiivsusega. Suur osa veekogudesse sattuvatest toitainetest pärinevad põllumajandusest. Eutrofeerumise ära hoidmiseks on oluline reostusallikate (põllud) ja veekogude vahel jätta puhvertsoonid - mets, võsa. Kuivenduskraavid, eriti kui need on sirged ja hästi puhastatud , on reostavatele toitainetele kiireteks transporditeedeks suurematesse veekogudesse ja kiirendavad veekogude eutrofeerumist. Kui vesi voolab läbi käänulise jõe, läbi paljude väiksete järvede ja tiikide , siis on isepuhastumise võime suurim.
Bioinvasioon ehk sissetungivate likide levimine on nähtus, kus mingi võõrliik ulatuslikult levib ja naturaliseerub. Võõrliigid tulevad siis laevadega (rändrott), laevade küljes, ballastveega (vetikad) maismaatransprodiga, viljaseemnetega koos (umbrohud). Ja kahjulikud on nad sellepäras, et nad hävitavad kohalikke, muudavad kohalikke toiduahelaid, võivad olla mürgised, toovad haigusi ja sellega nad nõrgendavad kohalikke populatsioone . Võõrliikide tõrjes on väga oluline ennetustöö. Kui selgitada välja võimalike võõrliikide sisenemise teed ja neid kontrollida, on võimalik tunduvalt vähendada uut võõrliikide sissetulekut ehk nn. invasiooniohtu. Väga oluline on täiendada karantiini seadusi ja neid rakendada. Paraku ei saa uute võõrliikide sissetulekut täielikult tõkestada. Siiski on tõhusam ja ühtaegu märksa odavam kõrvaldada võõrliiki leviku algstaadiumis kui olukorras, kus ta on vallutanud suure maa-ala ja tekitanud märkimisväärset kahju. Et takistada ebasoovitavate võõrliikide levikut ja ohjata nende arvukust ning biomassi, peab tegema valgustustööd. Tuleb üles leida sisse tunginud liigi kõik asurkonnad ja samas selgitada inimestele, et kavandatavad abinõud on vajalikud.
Metsaraiega kaasneb metsloomadel elupaiga kaotus. Samuti on mets peamisi hapniku tootmise allikaid, aga kui suureneb metsade raiumine , siis suureneb ju ka kasvuhooneefekt. Mida rohkem on metsa, seda enam seovad nad süsihappegaasi.  Seega on väga tähtis, et metsi alles hoitakse. Raiet tuleb teha mõõdukalt ja säästlikult. Peale raie tegemist tuleks aga uued puud tagasi istutada, korrastada metsaalune ning tasandada pinnas kui vajadus. Nii säiliks looduslik tasakaal ja oleks ka probleeme vähem.