Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga ""Tõde ja Õigus II" katkend". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
temale, emakeel, pannud, ausam, armastama, ramilda, tõepoolest, kuule, eluaeg, kuulnud, kole, kardan, hirmus, kirjutan, pange, mäletan, viisakalt, veendumus, hakkan, sakslastIndrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?"
instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama. Just sel hetkel, kui d'Artagnan jälgis oma pilguga lillas vammuses aadlikku, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma. Ka aadlimehel endal, ilmselt vastu oma harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan
Me oleme Varenka üle nii uhked! DJAKOV: Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas. ALEKSANDER: (resümeerides) Aga teie vend lõpetab Peeter-Pauli kindluses riivi ja luku taga! Lähme, Djakov! (Lähevad tagasi sisse.) LJUBOV: (Tatjanale) Mida Varenka rääkis? (Mihhail ilmub sigarit suitsetades maja tagant, hoolega jälgides, ega Aleksandrit näha ei ole. Tal on munder seljas.) MIHHAIL: Olete kuulnud? Suurepärased uudised. Ma saan onuks! Noh, muidugi olete kuulnud. LJUBOV: Palju õnne. MIHHAIL: Tänan, tänan. Ma ei ole sellega veel harjunud. Jah, see on imeline tunne onu, lõpuks ometi. Palju õnne sulle ka, Varenka. Ja Djakovile loomulikult. Veel üks ratsaväeohvitser! Minu selja taga, sel ajal kui ma oma kodumaad teenisin.
Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema,
(Läheb meeldiks. Aga ma olen rahulik. Sa võid ajakirja võtma.) Oled näinud? katsuda mu pulssi. Ma vaatan sind juba nagu LAURA: Näidake! oma järgnevat elu. Sa saad väga-väga OSVALD: Näitan, näitan. Näed, siin. Sa õnnelikuks. Oh jumal, kui õnnelik ma olen. tuled just merest. LAURA: Tulge palun mõistusele. LAURA: Ma pole kuulnud ka! See olen ju OSVALD: Arvad, et meie vanusevahe on mina! Millal see tehti, kes tegi? Ma ei mäleta liiga suur. Kõige rohkem kümme-viisteist üldse! Issand, kui piinlik. Ja nii suurelt. aastat. See ei tule arvesse. Issand, kui pruun. See nagu ei olekski mina. LAURA: Ma ei tea, mis teie peas toimub, Issand, Maria tuleb tagant. Mõtle ometi. Mis aga ma armastan Rolandit, nii nagu üldse on ajakiri see on?
aga liiga uskumatu. Uskmatutele. LAURA: Oleks ikkagi huvitav teada. OSVALD: Mul käis siin kuu aega tagasi külas üks mees. Teedevalitsusest. Meil oli tööasju klaarida. Tal oli kaasas palju kaustu ja pabereid, kuhu ma alla kirjutasin. Mul oli omal ka laud pabereid ja muud rämpsu täis ja siis tal jäi maha üks ajakiri. (Läheb ajakirja võtma.) Oled näinud? LAURA: Näidake! OSVALD: Näitan, näitan. Näed siin. Sa tuled just merest. LAURA: Ma pole kuulnud ka! See olen ju mina. Millal see tehti, kes see tegi, ma ei mäleta üldse! Issand kui piinlik. Ja nii suurelt. Issand kui pruun. See nagu ei olekski mina. Issand, Maria tuleb tagant. Mõtle ometi. Mis ajakiri see on? OSVALD: Kaasi pole. LAURA: Ja terve lehekülg pilti täis. Mis ajakiri see on? OSVALD: Ma ei tea. Ilus pilt. Ma vaatan seda kogu aeg. LAURA: Ah see kett on siin kaelas! OSVALD: Kas sa lähed päriselt ka nii pruuniks. LAURA: Ei usu. Aga päike hakkab hästi peale
abiellunud." 2 Ivan Ivanõts vaatas kähku küüni ja ütles: ,,Naljatate!" ,,Jah, peaaegu oleks abiellunud, nii veider kui see ongi. Määrati meile uus ajaloo ja maateaduse õpetaja, keegi Kovalenko, Mihhail Savvits, väikevenelane. Ta ei tulnud üksi, vaid õe Varenkaga. Mees oli noor, pikk, tõmmu, tohutute kätega, juba näost näha, et kõneleb bassihäälega, ja tõepoolest, hääl nagu tõrrepõhjast: bu-bu-bu...Aga õde polnud enam noor, nii umbes kolmekümnene, kuid samuti pikk, sale, mustakulmuline, punapõskne ühesõnaga, mitte preili, vaid marmelaad, ja nii lõbus, häälekas, laulab aga väikevene romansse ja lagistab naerda. Polnud tal kuigi palju tarvis, et valju häälega naerma pista: ha-ha-haa! Esimene põhjalik tutvumine oli meil Kovalenkodega, nagu mäletan, direktori nimepäeval. Keset tõsiseid ja morne,
majapidamist korras hoida. Lähete ikka aasta-aastalt vaesemaks ja alatumaks. AADU: Onu ega see meie süü ei ole! Elektrihind tõsteti just paar kuud tagasi ja nüüd juba jälle. Bensiini hind on ju meeletult tõusnud, nüüd tõuseb jälle. Käin poes ja ei suuda uskuda-kui palju pappi läheb lihtsalt õllele-kohutav. PRIIDU: Bensiini hind kõrge, elektrihind kõrge. On siis vaja bemmiga küla vahel ringi sõita ja bensu kulutada. Arvate, et ma pole tähele pannud, kuidas teile kõik tuled öösel tubades põlevad. Ei saa isegi magama jääda õhtul, kuna teie maja kiirgab nagu tõrvik. Ning kes käsib vana Jõepära Madist sind koolitada ja raha välja pilduda! Kuhu niisugune kehva mehe poeg oma koolitamisega ja ninatarkusega läheb? AADU: Noh, Metsa-onu pani oma tütrekese Elsa ka kooli. PRIIDU: Oh sind ninatarka ! Kas sina tahad sedasama olla, mis minu Elsa on? Aadu, tule siia!
Ma olen rääkinud. Hitleril oli õigus. Teiesugused tuleb maamunalt kaotada. Kahju, et tal see ei õnnestunud. Aga meie viime selle lõpuni. HEESKA Jumala ausat juttu räägib see mees. Ei noh, aus mees, ei varja kah midagi. NIKOLAI Tak-tak-tak, atvetil pulimjot. HEESKA Mida? NIKOLAI Tak-tak-tak, vastas kuulipilduja. Naerab 8 HIRMUS ANTS Kolla, kuule, täis oled või? NIKOLAI Minu nimi… See ei oma tähtsust. Ma olen rahvakaitseväelane. Miilits. PIKK FELIX Väga meeldiv, vana miilits juba närib mulda. NIKOLAI Tahtsingi küsida, kaua miilits elab siin teie vallas? HEESKA No eks sõltub sinust. Kui oled sitt miis, siis kaks tundi. Kui hea mees, siis kaks sajandit. NIKOLAI Nii et oleme kokku leppinud. Käbid tagasi – kui seda ei ole 24 tunni jooksul toimunud, siis lähed sõjakohtu alla
MAIE (keelates): Vii sina rätik rahuga Liisu kätte ja lunasta oma raha tagasi, kui sa paremat «siidisukka» ei tunne kui mind! Minu pärast 8 oled oma poole rubla ilmaaegu kulutanud. ENN: Uih, uih! kui karune! Pole vist veel hea küllalt? Ei tea, mis loori sina igatsed, et mokad kärssus on? MAIE: Loori? Mina ei himusta loori ega muud asja sinu käest, seda sa tead ammugi. (Istub töö juurde maha.) ENN (poolkibedalt): Kuule, kullerkupu-õis, ilusad lapsed lähevad 10 aastat vanemaks igal puhul, kui süda täis tuleb! Kas tead ka? MAIE: Siis oleks sinu hinge peal, Enn, kui ma välja näeksin nagu vana 60-aastane Põhja- nõid. Ütle mulle, Enn, miks sa mind rahule ei jäta? Miks sa pühid ühtepuhku minu jälgi? Kas ma sulle heaga küllalt ei ole ütelnud, et sinu libedad laulud minusse ei mõju? Miks sa mind vägisi sunnid kurjaga ütlema? ENN: Soo? Mis see siis õieti on, mis sinusse mõjub
Meie kujutlusvõime on ülipaindlik, me mälu rikkam, ja me kidakeelsuse-deemon on seks korraks meist lahkunud. Pikki tunde võime pidada temaga siirast nõtket rikkalikku mõttevahetust, mis võrsub kõige vanematest, salajasematest kogemustest, nii et seda kuulvad kõrvalviibijad, olgu sugulased või tuttavad, on meie ebaharilike võimete üle südamest üllatunud. Ent niipea, kui võõras hakkab vestlusse sisse tooma oma erapoolikuid eelistusi, piiritlusi ja defekte, on kõik läbi. Ta on kuulnud esimest, viimast ja parimat, mis ta meie suust iial kuulda saab. Nüüd ei ole ta enam võõras. Vulgaarsus, võhiklikkus, väärarvamused on juba vanad tuttavad. Kui ta nüüd veel tuleb, siis tervitatakse teda küll ka ehk korraloomise, paremate rõivaste ja lõunasöögiga, ent südamepõksumisega, hingest tulevat suhtlusega enam mitte. Mis oleks veel nii meeldiv kui need tundepuhangud, mis teevad mu maailma taas nooreks
HAMLET: Ei väidaks seda sust ka vaenlane, nii ära puhu mulle ette eiteamida. Ma väga hästi tean, sa pole laisk. Mis tõi su Helsingöri? Õpetame su vähemasti jooma, seda küll. HORATIO: Ma tulin, prints, te isa matusele. HAMLET: Mind palun ära pilka, koolivend - sa tahtsid öelda vist mu ema pulma, eks? HORATIO: Tõepoolest, prints, see järgnes üsna kohe. HAMLET: Sääst, sääst, Horatio - nii peiepraed külmroaks veel pulmalauda kõlbasid. Mu isa!... Vahel on, kui näeksin teda. HORATIO: Kus, kallis prints? HAMLET: Mu vaimusilma ees. HORATIO: Kord nägin teda: tubli kuningas. HAMLET: Ta oli igas asjas mees mis mees, ei leidu temasarnast enam. HORATIO: Möödund ööl
Ostke head moosi! Kaubamüüja. Pirukad! Kuumad pirukad! Jakob: Siia, prouad! Vaadake, kui ilusad kapsad! Meeldiva lõhnaga maitsetaimed! Tulge siia! Mu emal on maailma parimad porgandid! Ema: Näe, sealt tulebki üks ostja! Nõid: Kas teie olete Hanne, aedviljamüüja? Ema: Jah, seesama. Ehk läheb teil siit midagi? Nõid: Vaatame, vaatame. Kaeme taimekesi, kaeme taimekesi, kas sul ka mida mul vaja. Vilets kraam! Kehvad taimed! Jakob: Kuule, sa oled üks häbematu vanaeit. Kõigepealt tuled sa oma näppudega ilusate taimede kallale, siis hoiad neid oma pika nina juures ja nüüd sõimad meie kaupa viletsaks kraamiks! Nõid: Pojake, ah sulle siis meeldib nina, mu ilus pikk nina? Pead saama kah sellise... Vilets kaup. Halvad asjad. Jakob: Ära värista nii jubedalt oma pead. Su kael on ju nii peenike kui kapsajuurikas, ta võib kergesti katki minna ja su pea kukuks korvi.
KAREEN Kurat, on teil alles külm! FELIX Mida sina tahad? KAREEN Ann, ma olen kohal. FELIX Ta ei saa praegu. KAREEN Meil on ajapeale minek. FELIX Ta ei tule täna kuhugi. KAREEN Ann, kas ma saan sind kuidagi aidata? 10 FELIX Ta on haige. KAREEN Kullake, kui sa kiiremini ei liiguta, siis jääd siin veel haigeks. FELIX Kas sa ei kuulnud? Ta on juba haige. KAREEN Selles tahan ma oma silmaga veenduda. FELIX Lase parem jalga. KAREEN Ann, mind visatakse kohe välja. FELIX Hakka astuma. KAREEN Mis sul viga on? FELIX Välja! KAREEN Ann, max viis minutit. Kuulsid? Viis minutit. ANN Jaa, ma olen kohe valmis. FELIX Kõtt! Kareen tormab välja. Ann elutuppa. FELIX Sa lähed jälle? ANN Jälle. FELIX Ja tuled hilja?
{40364}{40426}Kurat, see oli esimene jooks elus,|mille ma kinni panin! {40519}{40609}Kurat, ma lidusin nii,|et pekk pani üles-alla. {40830}{40911}Kurat, ilusa kruusi lõhkusid ära. {40985}{41047}Mehed, lähme nüüd pataljoni juurde. {41059}{41111}Lähme ühekaupa, nii ei märgatagi. {41115}{41191}Ütlesime, et eksisime ära.|- Jah, et käisime metsas seenel. {41273}{41325}Esimene rühm paigale! {41355}{41423}Keegi ei pannud tähele! Panid tähele,|keegi ei pannud tähele. {41442}{41501}Kolmas rühm, paigale! {41622}{41661}Tervist, mehed! {41674}{41724}Tervist, härra pataljoniülem! {41838}{41917}Tuleb välja, et esimene vasikas|ei läinudki aia taha! {41975}{42018}Tublid! {42099}{42182}Eriti pean ma kiitma teid,|koolipoisid. {42187}{42260}Peastaabis arvati,|et teid tuleb tagalas hoida. {42288}{42347}Kuid teid oleks pidanud juba varem|vaenlasele tutvustama. {42433}{42490}Kirjutan teile koolist vabastuse.
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna
Ene Kotkas, Siret Piirsalu, Kalev Salumets ERIALASE EESTI KEELE ÕPPEMATERJAL HOOLDUSTÖÖTAJATELE Õpetajaraamat Tallinn 2012 Õppematerjal on valminud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed koostöös. Erialatoimetaja: Merike Kravets Keeletoimetaja: Kaidi Vahar Retsensent: Olesja Ojamäe Küljendaja: Riina Orumaa Tõlkijad: Marina Sarri, Marina Kopti, Olesja Ojamäe Helilindistus: Argo Ilves, Riina Orumaa, Kateriina Rannula, Siret Piirsalu, Liisa-Marie Ilves Helirezissöör: Argo Ilves Projekti koordineerija: Siret Piirsalu Tellija: Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed SISUKORD 1. SUHTLEMINE Dialoog 1 Ülemõe kabinetis. Vestluses osalevad haigla ülemõde Tiina Parik ja Malle Soo. Malle: Tere hommikust! Olen Malle Soo ja kandideerin teie haiglasse hooldustöötaja ametikohale. Ülemõde: Tere hommikust! Ülemõde Tiina Par
.. Elavad ja ärksad pole mitte ainult Anne'i silmad, vaid ka tema mõistus... Anne'il on küllaldaselt tundlikkust ja erootilist taju, et juba mõne päeva pärast kindel olla, et see norsand tuleb tema pärast ja näib olevat huvitatut temast. Aga kes ta on? Tema nimi on Henry de Percy ja ta on Northumberlandi krahvi esimene poeg, seega on tegemist Inglismaa ühe rikkama ja mõjukama krahvkonna tulevase pärija ja vanima aadliga. Seega on isand Henry de Percy, see veel ebaküps nooruk, tõepoolest keegi, ning on au olla tema poolt imetletud... Anne'i ja Henry tõotavad üksteisele armastust, Henry de Percy lubab Anne Boleyiniga abielluda, aga... ''Milord kardinal, ma lubasin mistress Anne Boleyniga abielluda. Minu südametunnistus kohustab mind...'' ''Teie kogenematu nolk!'' ägestub kirikuvürst. '' Teie südametunnistus on eksitav mülgas! Mis teie südametunnistus teile ette kirjutama peab, seda määravad üksnes püha kirik ja kuningas
Aktiivne kuulamine. Mida meil selleks vaja on, et me saaks aktiivselt kuulata? Huvi, sobiv aeg, ruum, tahtmine kuulata. Kas te peaksite olema avatud? Avatud hoiak ja kontakt. Miks need olulised on? Mille järgi ma saan aru, et te mind kuulate? Te vaatate mulle otsa. Suunatud tähelepanu? Tähelepanu ja keskendumine peab olema. Tuletage meelde need välised kontaktioskused. Muude tegevuste katkestamised peavad siin ka olema. Kui ma neid ei kaota ära, siis ma järelikult aktiivselt kuulata ei suuda. Tegelikult peab siin olema psühholoogiline kohalolek. Kuidas me peaksime suhtuma sellesse inimesse? Kas ma võiks teda usaldada? Usaldus peaks tekkima inimeste vahel. Ega me ei saa inimeste suhtes avatud hoiakut, keda me ei usalda. Oma miimikaga paneme juba lukku, et nagunii tuleb valet. Tavaliselt on usaldus esimene asi, mida kuulamise kohapealt välja pakutakse. Ma pean saama usaldama inimest, kellega ma räägin või keda ma kuulan. Kas ma saan suhtuda eelarvamusega inimestesse, keda m
essee teemal "Miks ma ropendan". 3)Oma raamatut tutvustasite ka koolides. Millise vastukaja saite õpilastelt ja õpetajatelt? Vastukaja on üldjoontes olnud väga positiivne. See on mind isegi üllatanud. Praegu on "Mängult on päriselt" üsna paljudes Eesti koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Ja möödunud aastal käsitleti seda ka üleriigilisel kirjanduse olümpiaadil. See teeb muidugi palju rõõmu. Mulle on jäänud mulje, et õpilastel on olnud huvitav seda lugeda. Ja see on pannud neid mõtlema nende probleemide üle, mis Mikku ja Mirjamit vaevavad. Võib-olla on see sellepärast, et nad tunnevad seal raamatus ära iseennast või neid ümbritsevaid inimesi. Need teemad on neile lähedased ja arusaadavad, nad on nendega ise kokku puutunud. Mõned õpetajad on väitnud, et minu ja veel mõnede minuga samal ajal kirjandusmaailma tulnud noorte autorite raamatud on tekitanud lugemishuvi ka õpilastes, kes seni ei ole sugugi tahtnud ühtegi raamatut kätte võtta
da kahel tasandil: ühtaegu vahendada infot ja samal ajal kujundada kom- asi: mõeldes millestki, toimub inimese teadvuses sisekõne sellel munikeerijate suhteid. Osalt langeb info vahetamine ja suhete hoidmine teemal. Samas tekib kohe küsimus, millisel viisil mõtlevad siis kokku. kurttummad, kes pole kunagi keelt kuulnud ega oska rääkida. Kui kellelegi öelda Sa oled mulle kallis, siis vaieldamatult edastati uut tead- Uuringud on näidanud, et kurttummad mõtlevad viipekeeles, mist, millel võib suhtlejate elule olla määrav tähtsus. Kui seda aga öeldakse nende teadvuses toimub kujuteldav viiplemise voog. On teada, kümnendat korda, siis pole see enam uus informatsioon ja põhimõtteliselt et nad võivad unes viibelda samamoodi nagu kõnevõimega ini-
valitsejad. Pealkiri" (1988). Ilmunud on ka artiklite kogu ,,Rahvusluse vaateid" (1997). Ta on tõlkinud vene, mari, udmurdi, moksa, bulgaaria, poola ja ungari kirjandust, tema teoseid on tõlgitud 31 keelde. Tartu Postimees: Ülikooli pressiesindaja teatel kavatsete kevadsemestri loengutes, mis algavad veebruari keskel, kõnelda kirjandusest, filmikunstist ja tõlkimisest. Miks alustate just nendest ja millest on teil veel kavas rääkida? Olen eluaeg olnud kirjanik ja filmitegija, tõlkinud olen ma väga palju just viimasel ajal. Sügissemestril oleksid terviklikus käsitluses soomeugri rahvaste kultuuriloo asjad. Nagu ma aru saan, on vabade kunstide professori amet selleks, et kogenud loojad saaksid isiklikke tähelepanekuid ja elukogemusi noortele edasi anda. Enamasti ju ongi kutsutud vanad tegijad. Ja siis oodataksegi, et nad räägiksid oma loometeest ja loomingulisest köögist. Kuidas kavatsete oma loengutsüklid üles ehitada
Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku. Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. Fedosja tundlad selginesid. Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga nei
lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks läheb lahti, pimedast tungib külma auru sisse. PEREMEES (sulasega üle läve astudes). Tere õhtust! Meie ka siin. PERENAINE (suure heameelega). Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta. MARGUS (kähku, riideid võttes). Mina lähen, võtan hobuse lahti. PEREMEES. Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga kinni! MARGUS. Küll saab! (Õue ära.) PERENAINE. Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära? PEREMEES. Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi. JAANUS. Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad! PERENAINE. Meil tahtsid või tuppa tungida! PEREMEES. Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas! VANAEMA (tähtsalt). Nad on kurjad, et ühte sõsarat kirikutulbas peksti!
Aga kui needsamad lapsed saavad ükskord emaks, siis pole nad jällegi enam tähtsad. (lk. 136) Oleks sul nii palju raha, kui kulub, siis võiksin ma lasta enda sinu eest kas või risti lüüa. (lk. 138) Naist peab pidama nagu noort hobust ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab. (lk. 141) Ja uskuge või ärge uskuge, aga mul pole tõepoolest midagi selle vastu, kui üks või teine neist sureks, ainuke asi, miks ma sruma põlgan, see on uued kulud. Sest naist või last viisakalt matta on palju raskem kui viisakalt toita. Surnud on nõudlikumad kui elavad. (lk. 143) Abielu ainuke mõte ongi see, et inimene pole enam iseseisev, vastasel korral pole mingit abielu. (lk. 148) Piiritusega on nimelt samuti nagu iga seadusevastase asjaga. Võta sandi taskust kross ja sa
sisenevat naist. Kes see naine oli, seda ei tea. Aga nüüd las räägib üks pealtnägija:" "Ma seisin seal leti juures, kui sinna tuli üks naine nimega..." "Oh ei!" olin väga ehmunud. "... Kahjuks nime ma ei mäleta, väga imelik nimi oli igatahes. Ta rääkis müüjaga ja siis äks taharuumi. Seal ta rääkis ühe hukkunuga ja siis tuli sealt karjeid: "Appi, appi, Kristiina ärka üles! Selle peale läks müüja taharuumi ja sealt kostus veel midagi, aga seda ma ei kuulnud. Pärast ta sealt enam välja ei tulnud! Siis läks üks 20 minutit mööda ja ukse vahelt hakkas välja ajama paksu suitsu. Ma küsisin, kas kellelgi mobiili on, aga kellelgi polnud! Seal leti lähedal oli telefon ja ma helistasin 112. Tänan teid ja nüüd head õhtut!" "Jumal tänatud, et tal mu nimi meeles ei olnud, sest muidu oleks ma omadega pigis olnud!" Ma panin ruttu teleka kinni, kuna trepilt kostus tuttavat müdinat, Stiiv-Maikel tuli üles. Kas ka tema oli uudiseid näinud
septembril , aga tõuseb tuhast nagu fööniks igal aastal klassi lõpuaktusel . · Maailma jaoks oled sa keegi , aga kellegi jaoks oled sa kogu maailm ! (L) · I close my eyes and all i see is you . (L) · Ma teadsin alati , et pisaratele tagasi vaadates hakkan ma naerma , aga ei teadnud , et õnnehetki meenutades hakkan ma nutma ! · On vaja ainult 1 minut, et erilist inimest märgata, ainult 1 tund, et teda hinnata, ainult 1 päev,et teda armastama hakata, ja siis terve elu, et teda unustada ... · Sa oled nagu täht pimedas öös , mis annab jõudu elada . · Te näete ainult väikest tüdrukut, kes naerab ja naeratab päevad läbi. Aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse. Kuigi te võiksite. · Võin naerda, kuid eemale minnes nuttan. Võib tunduda, et mul on savi, aga tegelikult ei ole nii.Võin olla totaalne bitch, kuid tegelikult mitte. Võin tunduda ülbe, kuid seda ei ole. · Arvate et ma olen ülbe
2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.). 4 Sarviline ja karvane (lad. k.). 6 «Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13 valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!» Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.»
Need mõni mõttetus seal sootuks katki taob. On päevi, mil pead võõraist hoolima. On päevi, mil pead haavu noolima. On päevad erinevad, kuid neis üks on üks, Nad vaovad minevikku, viimane kui üks.3 Epiteet: vaikselt kulgema, joosta julgema, mõtteid kaob, katki taob, haavu noolima Isikustamine: puudub Metafoor: mõttetus taob katki Kordus: ,,on päevi..." ja ,,mil pead..." Võrdlus: puudub Sisu: Kõik päevad on erinevad ja mööduvad. 3 Virve Osila "Elu & Aeg. Eluaeg." Lk. 71 6 *** Elu kestel olen kogeda saanud Häid ja halvemaid aegu; Olen neid kõiki armastanud Aru saan alles praegu. Mäletan eilset... ja meenutan ammust, Liivakell sahistab liiva... Kahju on mõnestki vildakast sammust, Mis mind kallutas kiiva. Ühte ma endast ei mäleta: argust; Aina ma jonnakalt nõudsin... Tundes kord lämbust, siis jälle kargust, Tänase ajani jõudsin.
sellid, kelle käest käisid makse kogumas Vene parimad vägilased. Tsuudimaa ka siis. Ja kas ei kõla (luuletaja kõrvale vähemalt) hulga kenamini Tsuudi-Juudi, kui Eesti-Iisraeli vastasseis. Huvitav oleks teada kuidas Võrumaal elavad inimesed suhtuvad neisse, kes on nn. sisserändajad, pole Võrumaal sündinud ega ka ülesse kasvanud? Huvitav jah. Vallavalitsus on meil selline, no ikka vaadatakse natuke kõõrdi. Ja mitte ainult Urvastes, aga paljudes kohtades olen tähele pannud, kuidas mujalt tulnud inimesed on kõige aktiivsemad ja konnad ju ei taha, et keegi nende tiiki loksuma ajab Kuidas teil joonistamisoskusega lood on? Umbes nagu lauluoskusega, selle vahega, et laulda mulle siiski meeldib. Kas tunnete vahel, et kui nalja kõige rohkem vaja on, siis pole seda kuskilt võtta? Kuidas sellisest olukorrast välja tulla? 8
sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf! Kurat ta rikub mu elu !" "Issand ta tuleb , ma peidan ennast pingi alla, äkki ta ei märka mind ."(Kerli) "Issand sa oled hale." "Hey , kuule kuulsin et oled siin meie pomo Angela,irw mis nimi.. muide ma olen nüüd klassi vanem mitte sina !" " Hey kuule ära ülbitse , või saad molli!" "Oi vaat kes nüüd möliseb .
Minu arust läheb inimene tagasi sinna , kus ta vaimselt kujunes . Sinna , kus ta veetis isiksuse kujunemise kriitilise ea , mil tekib side mingi paigaga . Olete öelnud , et meri on teile võõras , mets päris oma . Miks ? Usaldan metsa . Kui mul on tikutoos ja nuga taskus , ei karda ma metsas midagi , aga seda ei saa ma ütelda merel olles . Meri on hoopis teine , meri nõuab teistsugust inimest . Ma ei taha loodust trotsida ega oma jõudu proovile panna . Pooldan Exuperyd , kes ütles , et temale meeldib elada , mitte eluga riskida . See on üks põhjus , aga teine põhjus on kindlasti see , et ajal kui mina hakkasin ringi hulkuma , oli meri suletud . Me ei saanud mere äärde , seal oli piirivalve oma koerte ja püssidega . Seepärast ei tunne ma hästi ka merelinde ja meri on mulle võõraks jäänud . Eks ma siis pööranud otsa metsa poole , seal keegi ei hirmutanud . Kuid teie pojad Mart ja Ivar on oma töökeskkonnaks valinud mere .
Kibestunud ärapanemist kumab minu arvates pigem vanemast generatsioonist, kuid see ei ole hetkel oluline. Aga kas ma siis pean lausa oma hoolivuse ja tundlikuse sisse neid koledaid sõnu pikkima? Tõesti pean, kui ma tahan lõpuni aus olla. Kui ma tahan, et oleks päriselt, siis ma pean. Ja seda ma tahan. Kas te kujutate ette, et ma panen oma raamatus ringi silkava vene rahvusest päti tänavapoisi rääkima nagu inglise dentelmeni? Ahh? Mina näiteks ei kujuta. Või on teil tõepoolest arvamus, et ööklubis sõbrad silmist kaotanud noor tudengihakatis valib sõnad kenasti pühakirjast, kui katus järjest rohkem ja rohkem sõitma hakkab? Kas teid ennast ei võtaks pisut ropendama, kui mõni idikas teie koolikoti wc-potti topiks? Kas mitte ühtegi vandesõna ei tuleks üle teie huulte, kui nooruse ignorantsuses tundub, et maailm ühel heal päeval kogu oma pasa just teile kaela valada on otsustanud? Ühte varianti teie vastusest ma eriti hästi uskuda ei julgeks.
annaabi.ee 
