Tõde ja õigus IV osa tsitaadid (3)

A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus IV“
Nõnda sai inimsoo lunastusest isikliku mugavuse küsimus. Rindel tapetagu kas või kogu inimsugu, kui muidu ei osata teda lunastada, aga mind lubatagu ehitada oma pesa, teda vooderdada võimalikult pehmelt ja soojalt. Teisendatult mõtles sõdur lõpuks samuti: vaenlane võtku või kogu maailm, ainult mind laske koju. (lk.28)
„Sellest sa võid näha, kui leplikuks ja vähenõudlikuks muutub inimene aastatega“
„Õige revolutsionäär, see tähendab ideeline, ei ole kunagi rahul, sest ei ole seisukorda, millest paremat poleks võimalik ette kujutada.“ (lk. 73)
„Aga seal on ju endised kodutud ja paljasjalgsed praegused valitsejad .“
„Ja on kogu maa muutnud kodutuks ja paljasjalgseks, nagu on seda iga õige revolutsionäär.“ „Imelik, kas siis sina tõesti ei mära, et Venemaa on sest saadik, kus teda valitsevad endised põranda-alused, on muutunud tervenisti ühiseks, üldiseks põranda-aluseks või vähemalt püütakse temast maksku mis maksab seda teha.“ (lk. 74)
Milleks siis just mina pean oma pead murdma, et viisakat põhjust leida, las tema murrab ka, kui ta on viisakas kavaler . Astun lihtsalt sisse, muud ei midagi. (lk. 82)
Kõik seltskonnamehed on suured seelikukütid. Jaa, jaa, see on nõnda, ei aita midagi, et teie tahaksite vastu vaielda. Ainult minu mees on teisiti. Aga tema ei armasta ka seltskonda. /--/ Mis on mul siis kasu, et ta pole seelikukütt. Ennem juba seda, aga tehku mis vaja. Korraldagu, sest tema on mees.
Pealegi mõtlesin ma sis, et soo, mina olen teda juba küllalt armastanud, las tema armastab nüüd mind ka. Armastagu lihtsalt nõnda, et ma tunneksin, et mind armastatakse. (lk. 87)
Ah üldse pole ilmas midagi ilusamat, kui kelleltki naiselt tema mees üle lüüa. (lk. 95)
Tema arvad , et ki inimesel pole endal autot, siis peab ta sõitma vähemalt teisegi omaga. Auto olevat nagu rahagi: pole tähtis kella ta on, peaasi, kes teda kasutab. Sest kui inimesed kõik hakkaksid seda aega ootama, mil neil enestel on nii palju raha, et viisakalt ja seisusekohaselt ära elada, siis poleks ilmas viisakat ja seisusekohast elu üldse olmas, või teda oleks nii vähe, et oleks mõttetu temast rääkidagi. (lk. 101)
Mitte niipalju viim, kui just meie oa mõte ajab meid purju . (lk. 111)
Kui inimesel on maja, siis ei tohi ta midagi hävitada, vaid peaks aina koguma ja hoidma, kugi need oleksid hiired ja rotid, sest kunagi ei või teada, millal ta vajab seda või teist ka kõige halvemat ja mõttetumat asja. Sellepärast ehk kuhjabki inimene endale igasugust rämpsu sel määral, et ta ise kipub peaaegu lämbuma. (lk. 121)
Loomi ei tohi üksi jätta, oli ta öelnud. Aga kas inimest tohib üksi jätta? Kas inimene ei lähe paha peale, nagu loomgi, kui ta jäetakse üksi? /--/ ...inimene ei pea üksi olema, sest siis tulevad tal hullud mõtted ja hirmudki. Ilmalunastajad ja targad ongi ehk ainult selleks otsinud üksindust, et nõnda süveneda kogu inimsoo kurjadesse hirmudesse – et laskuda alla sinnamaale, kus võib südamerahus öelda: laske lapsukesed minu juurde tulla. Ja muidugi lapsukesed, sest neis pole ärganud veel hea ja kurjuse , tõe ja õiguse vanne . (lk. 122)
Lapsed on muidugi tähtsamad kui ema. Aga kui needsamad lapsed saavad ükskord emaks , siis pole nad jällegi enam tähtsad. (lk. 136)
Oleks sul nii palju raha, kui kulub, siis võiksin ma lasta enda sinu eest kas või risti lüüa. (lk. 138)
Naist peab pidama nagu noort hobust – ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi , et mees teda armastab. (lk. 141)
Ja uskuge või ärge uskuge, aga mul pole tõepoolest midagi selle vastu, kui üks või teine neist sureks, ainuke asi, miks ma sruma põlgan, see on – uued kulud. Sest naist või last viisakalt matta on palju raskem kui viisakalt toita. Surnud on nõudlikumad kui elavad. (lk. 143)
Abielu ainuke mõte ongi see, et inimene pole enam iseseisev, vastasel korral pole mingit abielu. (lk. 148)
Piiritusega on nimelt samuti nagu iga seadusevastase asjaga. Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse, aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus, kui mitte just inimsoo heategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse . Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast, aga tapa tuhat , saad ausamba, tapa miljon ja kõik usuvad, et sinu peaks valima presidendiks, kuningaks või keisriks ning kuulutama surematuks. (lk. 154)
„Armas naine, kogu eluaeg ei jõua ükski mees imetleda“
„Aga siis poleks sa pidanud mind oma naiseks võtma, oleksid pidanud võtma mõne teise, kes lepib vähemaga, sest niisukesi naisi on ilmas küll.“ (lk. 191-192)
Oma mehest ei tohi võõrale mehele nõnda rääkida, sest see on abielusaladuste avaldamine, mis pole aga ilus ega õige, sest abielu on püha ja sakrament , nagu ütlevad kõik. (lk.196)
Armastusest ei saa kunagi küll! Armastus kas tapku ära, ikka ei aita veel. Armastuse kätte tahaks mitu korda, iga päev mitu korda surra, niisugune on armastus. (lk. 209)
Inimene on nähtavasti üldse väljapääsematus seisukorras, tema ei suuda elada ei tõega ega tõeta, eriti oma isiklikus elus. See on tema vanne. /--/ Me pääseks sellest vandest ainult siis, kui meil poleks kunagi olnud, poleks praegu ega ka tulevikus ainustki pattu või eksitust teos, mõttes, meeles. Aga niisukest inimest ei ole. Me kõik oleme nõnda loodud, et igaühel on oma patud, ja sagedasti on kõige räpasemad need, kes pole ainustki pattu teinud, vaid ihkavad vaid teha. Tegu puhastab pisutki inimest.
Teie suu valetab, armuline proua, nagu kõigil naistel, aga teie silmis on tõde, tõde ja tarkus, ainult teie ise ei tea seda. Naised ei tea üldse, mis on nende silmis ja ihuliikmeis, seda teavad ainult mehed. (lk. 227)
Kogu maailm arvaku sinust ükskõik mis, sina ise pead võtma end tõsiselt. Inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine. (lk. 233)
Minu süda on puhas, nii puhas, nagu üks süda üldse olla võibki. Seepärast ma poistestki ei taha rääkida, et mu süda oleks puhas. Sest nii kui tüdrukud hakkavad poiste peale mõtlema ja nendest rääkima, siis ei ole nende südamed enam puhtad. Ja kui süda pole enam puhas, hakkab ta valutama , valutab päevad otsa, valutab isegi öösel. Sa ise magad, aga süda valutab. Sest südames on veri , ja kui süda pole puhas, siis hakkab veri südames haiget tegema, nõnda on see. Veri teeb haiget ja süda valutab. (lk. 237)
Mis lapsepõlves on, see jääb. Kõik muu läheb mööda, kõik ununeb, aga lapsepõlve-asjad jäävad, jäävad lihtsalt surmani. (lk. 240)
Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu. (lk. 241)
Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. (lk. 277)
Kui härra tönnib ees, siis peab teenija järele tönnima, sest muidu võidakse pahaks panna, et ta ei tunne sakste hädale kaasa. (lk. 282)
Midagi pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest kord tõsiselt mõtlema. (lk. 289)
Meestele meeldivad just meie vead, mitte voorused , sellepärast olemegi kõik nii halvad. (lk. 304)
Vabadus on raha. On raha küll, siis jätkub ka vabadust. Vaadake Venemaad. Tsaari ajal oli seal raha laialt ja kes kaebas siis vabduse puuduse üle? Põrandaalune, sest temal polnud keisrite, kuberneride ja kindralite tapmiseks küllalt raha. Tapmine on üldse väga kallis lõbu, kui seda toimetada kultuuriliselt. Aga inimene, võrukael, tahab, et kui tappa, siis tingimata kultuuriliselt. Näiteks viimane sõda: inimene elas neli aastat hullem kui siga, aga kui tappis, siis tingimata kultuuriliselt. Kahurid ja kuulipildujad pidid seest ja väljast hiilgama, sest muidu ei andnud kultuurimõõtu välja, aga inimesel endal kasvasid seened selga , inimene läks üleni kärna ja kärnade all sigisid sitikad. (lk. 314)
On elanud suured ja targad mehed, kes on kirjutanud veel suuremad, targemad ja pühamad raamatud, aga kõik nad kinnitavad nagu ühest suust , et inimene ei saa muidu õnnelikuks, kui peab muutuma kariloomaks. Selle suure ja püha tarkusega siis ravitaksegi inimese õnnetut õnne, ja kui ta ei parane, siis on ainuke vastus: inimene pole veel küllalt kariloom, sellepärast ta ei leia õnne. Inimesel on veel midagi, see on tema õnnetus. Loomal ei ole midagi, see on tema õnn. (lk. 316)
Sest mis viga sel inimesel, kes ei tea, mis on õnn. Tema võib rahulikult päevast päeva edasi hingitseda, ilma et oleks ühtegi kiusatust. Ta võib nõnda surmani elada ja võib surres isegi mõelda, et niisuke ongi inimese elu ja tema õnn. Sest kui kellelgi on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski , kui see hirmus õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis ta mõtleb kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Ning kui ta peaks leidma suurema, siis hakkab ta otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat. Ja kui kellegi on hirmus palju õnne, siis leiab ta viimaks nii suure õnne, et kaotab aru, ning siis tuleb see kõige suurem õnn: kaelapidi ratta alla, vette, kuul pähe või nöör kaela. Sellest suuremat ei ole. (lk. 353)
Aga mehel tuleb ju hale meel ainult siis, kui tema ise armastab, mitte kui naine. Naise armastus ei pane meest aevastamagi. (lk. 355)
Mõnikord on nõnda, et iseseisvus ja suured õigused teevad elu hoopis raskeks. (lk. 356)
Mehed pilluvad tühje sõnu, aga naised räägivad asjalikult. Sellepärast on kas või kümnel mehel korraga aru otsas, niipea kui ükski naine esitab mõne küsimuse. (lk. 360)
Muidugi, mis siis naine kunstnikule on – ainult tühine ajaviide. /--/ Ei aga professor ütleb, et naine jätab mehe ennem maha kui kunst ja sellepärast peab hoidma kunsti poole. Ta ütleb: vali viin ja naine või kunst , kolmandat ei ole. Sest kui mees tahab kunstnikuks saada, siis ei tohi ta viina nuusutada ega naise peale vaadatagi. (lk. 363)
Rikkalt oskab igaüks armastada , see pole kunst, aga mees peaks õppima vaeselt armastama , siis on see õige armastus. (lk. 363)
Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösel. (lk. 365)
Oma saatuse pärast peavad ikka värisema mitte kurvad ja õnnetud, vaid just rõõmsad ja õnnelikud: kurb või rõõmsaks, õnnetu õnnelikuks saada, aga rõõmsat ootab harilikult ikka ainult kurbus, õnnelikku õnnetus. Harva, väga harva saab rõõmus veel rõõmsamaks, õnnelik veel õnnelikumaks. (lk. 368)
Tähendab teie süda pole puhas, kui ta valutab. Mehe süda ei valuta kunagi puhtalt. Naistel on teine asi, neil võib süda valutada lihtsalt niisama heast paremast. Süda on täiesti puhas, aga ikka valutab. Kõige rohkem valutab süda ikka armastuse pärast, kui armastus pole puhas. (lk. 370)
On ilus kellegagi ühineda eluks ja surmaks, aga veel ilusam on lahkuda, kui olete surmanud enestes juba kõik ilusa. (lk. 375)
Abielu on ainukene moodne seadeldis, kus kaks üheõiguslikku ja iseseidvat isikut elavad külg külje ääres, ilma et tekiks mingi maailmasõda või mõni väiksemgi kuulipildujate lagin. See sõltub asjaolust, et kristlikus abielus ei ole paika kirel, sest kõige tervemad ja sõnakuulelikumad lapsed sigitakse ja sünnitatakse rahuslikus meeles.
Kangesti tarka mees on palju raskem armastada kui pisut rumalat. (lk. 413)
Meil on kõige parem siis, kui tunneme , et mees peab meid oma asjaks, aga kui ta seda enam ei tee, siis me tahame saada mõne teise mehes asjaks. (lk. 414)
Naine, inimesed, kes üheskoos saavad kurjategijaiks, peavad lahku minema. (lk. 416)