Titanicu analüüs kommunikatsiooni kohta (0)

Titanicu kommunikatsiooni analüüs
Oma analüüsis arutlen „Titanicu“ kommunikatsiooni üle. Püüan välja tuua olulisemad punktid ja põhjused, miks Titanic uppus 15.aprill 1912.
Kommunikatsioon on informatsiooni ja selle tähenduse ülekandmine ühelt isikult teisele kasutades selleks varem lepitud sümboleid.
„Titanic“ oli 269 meetrit pikk ning 28 meetrit lai ning kaalus 46 328 tonni, oli 29 aurukatelt, mis tagasid kiiruseks 43 km/h. Laev mahutas oma pardale 3 547 inimest.
„Titanic“ oli 1912a maailma suurim reisilaev ja alusats oma esimest merereisi 14.aprill. Laeva reisijateks olid põhiliselt rikkurid, kes pidutsesid ja nautisid reisi uhkel ookenaihiiglasel.
On teada, et sellel päeval oli avastatud mitu triivivat jäämäge, millest oli ka informeeritud „Titanicut“. Viimase info jäämäest saatis teele laev ”Caledoni”, kes märkas oma teel jäämäge. ”Titanic” sai teate ilusti kätte. Aga mingil põhjusel jäi see teade telegrafisti lauale toppama.
Siin me näeme esimest kommunikatsiooni viga. Informatsioon edstati vastuvõtjale aga see ei jõuidnud kapteni kätte. Õige käitumine oleks olnud järgmine: telegrafist oleks pidanud teate kohe edastama kaptenisillale ja teavitama võimalikust ohust kohe kaptenit. Aga mingil põhjusel mattus hoiatus jäämäest telegrafisti teiste teadete alla.
Põhjuseks on toodud telegrafisti palga lisa teenimine ehk teisiti õeldes oli laeval palju rikkureid, kes maksid kopsakat tasu oma teadete saatmise eest ja telegrafist otsustas kõigepealt need ära saata ja hiljem tegeleda ”Titanicu” teate edastamsiega kaptenile.
Tagantjärgi mõeldes oli teate mitte edastamine jäämäest ”Titanicu” kaptenile kõige olulisem ja kõige suurem kommunikatsiooni viga, mille tulemusi ei osanud siis veel keegi ette näha.
Rahulikult reisi jätkav „Titanic“ ja pidutsenud reisijad ei osanud midagi karta ja aimata, mis neid ees ootab. Enne kui ”Titanic” põrkas kokku jäämäega. (pildil oletatav jäämägi 5 päeva hiljem, mis põhjustas „Titanicu“ huku )
Peale kokkupõrget uuriti laeva vigastusi ja kapten jõudis järeldusele, et laeva vigastused on suured ning laeva ei ole võimalik päästa.
Kapten pidi tegema otsuse, kuidas edasi toimida. Silmapiirilt oli näha ”Caledonia” tulesid .
Kapten palus telegrafistil saata SOS signaal , et nad tuleksid neile appi. Aga mingil põhjusel
ei saanud ”Titanic” neid kätte, et teavitada neid juhtunud õnnetusest. ”Caledonia” telegrafist oli magama läinud ja keegi teine ei osanud sellest teatest abipalvet välja lugeda.
Siin näeme teist suurt eksimust. ”Caledonia” laeval oli ainult üks töötaja , kes oskas lugeda raadiovastuvõtjasse tulnud teateid ja neid saata. Õige tegevus oleks olnud järgmine, laeval oleks pidanud olema vähemalt kaks inimest, kes teineteist asendavad raadiosaatja taga.
Kuna ”Titanic” ei saanud raadio teel teise laevaga ühendust, siis andis kapten käsu lasta välja SOS- raketid . Kuna punast raketti ei leitud või ei olnud seda, siis kasutati valgeid rakette.
Siin näeme kolmandat eksimust. SOS-raket on punast värvi ja sellest saadakse kohe aru, et vajatakse abi. Kui kasutatakse teisi värve, siis võidakse tõlgendada seda valesti ja nii juhtus ka siin. ”Caledonia” töötajad arvasid et ”Titanic” pidutseb ja külaliste rõõmusk lastakse rakette ja nii nad jätkasid oma reisi ja eemaldusid uppuvast ”Titanicust”. Ühesõnaga, nad lugesid teadet valesti ja ei saanud aru, et see on SOS appikutse.
Telegrafist saatis SOS teate kaugematel olevatele laevadele, kes need kätte sai, kuid olid kahjuks liiga kaugel, et jõuaksid õigeks ajaks appi tulla.
”Titanic” oli suur laev ja mahutas palju inimesi, aga ehitusel ei osatud arvestada sellega, et päästepaate peab olema piisavalt ehk jätkuks kõigile reisijatele. Nii oli „Titanicule“ määratud väiksem kogus päästepaate kui tegelikult oleks vaja läinud. Kuna laeva projekteerija ei uskunud, et laev võib kohe esimesel reisil uppud, sest ”Titanic” on uppumatu. Nii otsustati kõigepealt päästa I klassi naised ja lapsed, siis mehed. Esimesed päästepaadid saadeti teele pool tühjadena. Ning alles peale neid hakati päästma II klassi inimesi. Laeva kogunes aina vett juurde ja vajus rohkem kreeni.
Sellest järeldame, et kommunikatsioon mängib väga olulist rolli ja võib olla väga suure tähtsusega, et ära hoida suurt katastroofi.
Kokkuvõtteks
„Titanic“ uppus 15.aprill 1912 aastal ja viis märga hauda üle 1500 inimese.
Korralik kommunikatsioon oleks vältinud ”Titanicu” hukku.