Teetseremoonia (0)

TEETSEREMOONIAST
Referaat
Sissejuhatus

Tee on olnud inimkonnale tuntud juba üle 5000 aasta ja oma pika ajaloo jooksul on ta levinud üle terve maailma. Tee on jäädvustanud igaveseks oma koha ajaloos ja kultuuris. Kogu selle pika aja jooksul on tee populaarsus inimkonna seas aina kasvanud ning tootmine suureneb iga aastaga. Võib julgusega öelda, et tee on maailmas üks levinumaid jooke . Tee joomise kombed on üle maailma erinevad: inglased naudivad oma tea time’il teed piimaga , samas kui idapool nauditakse kangemat teed samovarist. Nii on ka Jaapanis omad kombed.
Sõna teetseremoonia seostub tahes- tahtmata ka kõige tavalisemal inimesel Jaapaniga, ent samas kui palju me tegelikult sellest teame? Teemavalik oli eelkõige tingitud isiklikust huvist antud valdkonna vastu ning soovist saada aru selle taga peituvast mõttest. Lootuses, et ükskord saan ma jälle osaleda teetseremoonial ning mõista selle tagamaid.

Teepõõsast ja tee joomise ajaloost üldiselt
Teepõõsas ehk Camellia sinensis on kameelia perekonda kuuluva igihaljaste lehtpõõsaste alamperekond . Looduslikult kasvavad teepõõsad Indias Assami osariigi ning Birma , Hiina, Tai ja Vietnami mägedes. Kultuurtaimena kasvatatakse neid üle terve maailma subtroopilise ja troopilise kliimaga aladel. Istandustes kärbitakse taimed pooleteise meetri kõrguseks, looduses võib taime kasvada kuni üheksa meetri kõrguseks ja elada rohkem kui saja aasta vanuseks. (EE)
Tee ajalugu on pikk ja keerukas, esimesed kirjalikud märkmed pärinevad Hiinast ja on umbes 5000 aastat vanad. Antropoloogid väidavad, et Hiina lõunapoolsel alal asuv Yunnani provints on tee tarbimise sünnipaigaks. Vanimad tee puud on seal kasvanud juba aastatuhandeid (vanim neis ca 3200 a). ( Fuller 2008) Kes oli aga esimene, kes avastas teelehtede kasutamisevõimaluse. Seda saame teada erinevatest legendidest. Üks neist pärineb Jaapanist ja jutustab kuidas Bodhidharma keset meditatsiooni tukkuma jäi ning vihahoos oma silmalaud ära lõikas ning maha viskas . Järgmisel päeval oli samasse kohta kasvanud teepõõsad ning Bodhidharama, olles mõned lehed ära söönud, avastas taime und peletavad omadused. Teine legend on rohkem levinud Hiinas ning räägib sellest, kuidas legendaarne Hiina keiser Shénnóng (legendidest tuntud Hiina keiser, kes tutvustas rahvale põlluharimist ja meditsiini) jõi just äsja keedetud vett ja tuuleiil kandis tema tassi paar lehte lähedalolevast puult, mis muutsid vee värvi. Keiser otsustas vedelikku proovida ja oli meeldivalt üllatunud selle joogi maitsest ja ergastavast mõjust. (Gladstone 1890:6-7)
Tee Jaapanis ja suured teemeistrid
Tee oli Jaapanis tuntud juba enne Kamakura ajastut ( 1185 -1338). Esimesed kirjalikud märkmed pärinevad aastast 729 kui keiser Shōmu kostitas sadat munka teega. (Gladstone 1890: 10) Tee populariseerimine omistatakse tavaliselt Eisaile, Zen’i õpetajale, kes tõi kaasa teepõõsa seemneid Hiinast ning lasi neid kultiveerida oma sõbra kloostris Kyotos. Oma teeramAatus „ Kissa Yōyōki“, mis valmis aastal 1211 , kirjeldab Eisai tee meditsiinilisi omadusi, näiteks pohmelliravimina, selle stimuleerivatest ja virgutavatest omadustest ning positiivsest mõjust vaimule ning paljugi veel. Samuti kirjutab autor, et teed, mis oli tehtud tema kaasatoodud taimedest, esitleti shogun Minamoto Sanemotole, kes oli sel hetkel haige. Shogun oli olnud vaimustuses tee mõjust oma kehale ning Eisai sai tuntuks tee kultiveerimise isana. Näib aga, et Eisai ei õpetanud kuidas viia läbi teejoomise tavasid, mida ta oli näinud oma õpingutel Hiina Zen kloostrites, kus see oli peamiselt mõeldud külaliste ja üksteise lõbustamiseks. (Suzuki 1973:272)
Teejoomise tavade õpetamisega tegi algust rahvusõpetaja Dai-ō ( 1236 -1308), kes oli üks esimestest teemeistritest. Ka Ikkyū oli teemeister . Tema õpilasel Murata Shukō’l õnnestus teejoomise kombed Jaapani maitsele vastavaks kohandada ning õigepea sai ta tuntuks kui teejoomise kunsti algataja . (Suzuki 1973:272) Shukō oli teetseremooniameistriks shogun Ashikaga Yoshimasale, kes oli suur teejoomise austaja, ülistades selle seltskondlikust. Shukō töötas välja wabicha stiili. Tema arvates maitses ja lõhnas tee kõige paremini väikeses ilustamata ruumis. Ta võttis eeskujuks tüüpilise talupoja elamise , mis oli ligikaudu 4,5 õlemati suurune ( 27 ruutmeetrit). Ta oli veendunud, et olemise puhastumine liialdustest on saavutatav ülima ilu abil. Siit sai alguse ka wabi moraalne ja esteetiline kontseptsioon – parimad on vaesus ja range lihtsus. Teemajakese katust toetas tugev bambusest sammas, ning omaselt Jaapani stiilile puudusid vundament ja veranda. (Klaassen 2008:132)
Sen no Rikyūd (1522-1591) nimetatakse suureks teemeistriks. Just tema on kõige rohkem mõjutanud Jaapani teetseremooniat ja cha-no-yu’d. Tema lihtne, ent samas elegantne stiil ning maalähedane maitse on mõjutanud nii teetseremoonias kasutatavat keraamikat kui ka teemaja arhitektuuri. Rikyū formuleeris seitse reeglit, millest võõrustaja pidi kinni pidama : 1. Serveeri teed külaliste hingest arusaamisega. 2. Varu süsi, et tee kõige paremini kuumeneks. 3. Tee nii, et su külaline tunneks end talvel soojana ja suvel jahedana. 4. Sea lilled nii, et nad näiksid looduslikena. 5. Ole kärmas ja efektiivne. 6. Ole alati valmis nii vihmaseks kui ka ilusaks ilmaks. 7. Ole tähelepanelik kõikide külaliste vastu. (Klaassen 2008: 133-134) Rikyū oli Oda Nobunaga ning hiljem ka Toyotomi Hideyoshi teemeister, kes mõlemad hindasid väga kõrgelt tema oskusi. Rikyū viis läbi teetseremooniaid Toyotomi Hideyoshi jaoks. Rikyū sooritas aastal 1591 Hideyoshi käsul seppuku, täpset põhjust(seid) me kahjuks ei tea. (Suzuki 1973:317-326) Okakura Kakuzō kirjutab oma „Teeraamatus“ Rikyū viimasest teetseremooniast, mille ta viis läbi oma tähtsamate õpilaste seas.
„Vastavalt etiketile palub nüüd tähtsaim külaline luba näha teevarustust. Rikyū asetab nende ette erinevad esemeid, ja ka kakemono nende hulgas. Peale seda, kui kõik on väljendanud oma vaimustust nende ilu üle, kingib Rikyū igaühele kogunenud seltskonnast ühe neist esemetest mälestuseks. Ta jätab endale vaid kausi . „Iialgi enam ei tohi seda nõud, mis on ebaõnne huultega rüvetatud, kasutada inimene.“ Kui ta on kõnelenud, lõhub ta anuma kildudeks. Tseremoonia on läbi ning külalised, vaevu pisaraid tagasi hoides , jätavad viimast korda hüvasti ja lahkuvad ruumist. Vaid ühel nende hulgast, kõige lähedasemal ja kallimal palus ta jääda ja olla lõpu tunnistajaks. Rikyū võtab seljast oma teemeistrirüü ja paneb selle hoolikalt tatami peal kokku, paljastades seeläbi puhta valge surirüü, mis oli siiani varjul püsinud. Õrnalt vaatab ta surmatoova pistoda sädelevat tera ja kõnetab seda peente värsiridadega edasi:
„Teretulemast, sina,
Igaviku mõõk!
Buddha kaudu ja samuti Bodhidharma kaudu
oled sa avanud oma tee.“
Naeraus näol läks Rikyū Tundmatusse.“ (Kakuzō 2003: 91-92)
Teeism
Jaapanlastel on võime teha ka kõige lihtsamatest asjadest midagi erilist. Teejoomine muudeti Jaapanis esteetilise kultuse objektiks − Teeismiks. See on kultus , mis põhineb armetust argielust läbipõimunud ilu ülistamisel. See toob meeltesse puhtuse ja harmoonia.Oma põhiolemuselt on see ebatäiuse teenimine , kuna see on habras püüe saavutada midagi, mis on võimalik selles võimatus seisundis, mida me nimetame eluks. (Kakuzō 2003) Tee filosoofia väljendab ühes eetika ja religiooniga kogu meie nägemust inimeset ja loodusest. Teeismi edendamisele mõjus kahtlemata positiivselt Jaapani isoleeritus lääne maailmast.
Teetseremoonia on sügavalt seotud Zen õpetustega, sest kõik suuremad teemeistrid olid sellega tutvunud. Samuti sai ka teetseremoonia oma algkujul alguse just Zen kloostritest. Oma olemuselt üritavad mõlemad kõike võimalikult lihtsaks teha. Siinkohal on heaks näiteks teetuba, mis on põhimõtteliselt lihtsalt pisike onn - võimalikult palju jäetakse kujutlusvõimele.
Teetuba
Jaapani klassikalise arhitektuuri ehituspõhimõtted ja kaunistused on täiesti erinevad lääne arhitektuurist - võib-olla selle pärast on meil raske mõista mõnikord selle lihtsat ilu. Teetuba ehk sukiya ei üritagi olla midagi muud kui lihtsalt onn. Algsed kirjamärgid sukiya kirjutamiseks tähendasid „kujutlusvõime eluaset“, hiljem asendasid erinevad teemeistrid need märkidega, mis vastasid nende arusaamale teetoast ning nii võib sukiya tähendada ka tühjuse eluaset või ebasümmeetrilisuse eluaset. Teeismi ideaalid on niivõrd palju mõjutanud Jaapani arhitektuuri, et oma äärmises lihtsuses ja kaunistuste kasinusega näib tavaline tuba lihtsalt tühi ja selles peitubki tema võlu. (Kakuzō 2003; 48)
Esimese eraldiseisva teetoa loojaks oli Rikyū, keda loetakse üheks suurimaks teemeistriks. Teetoa mõõtmed olid varasemalt kindlaks määratud kuulsa teemeistri Jō-ō poolt. Alguses oli teetuba osa võõrastetoast, mis oli teejoomise ajaks eraldatud sirmide abil. Eraldatud osa kutsuti kakoi’ks. Seda sõna kasutatakse ka tänapäeval teetubade kohta, mis on rajatud majja sisse. Sukiya koosneb teetoast, mis on mõeldud kuni viie inimese mahutamiseks. Eesruumis ehk mizuyas toimub teekeetmisvahendite pesemine ja valmis panemine enne teetuppa toomist , külalised ootavad seni kuni neid kutsutakse teetuppa sisse sammasterassil ehk machiai’l. Teetuppa sisenetakse mööda aiateed, mida nimetatakse machiai’ks. Väliselt ei ole teetuba eriliselt muljetavaldav, see on väiksem kui Jaapani väikseim maja. Ent ometi peavad teetoa ehitamisel kasutatud materjalid viitama peenele kasinusele ning üksikasjad on välja töötatud isegi suurema hoolega kui mistahes palee juures. Hea teetuba maksab rohkem kui elumaja . (Kakuzō 2003;49-50)
Teetuppa sisenemise järjekord lepitakse eelnevalt kokku ning külalised sisenevad teetuppa ukseava kaudu, mis on vaevalt kõrgem kui kolm jalga (0,9 meetrit). Selline protseduur oli kohustuslik kõigile, olenemata seisusest - niiviisi tahetakse esile kutsuda alandlikku meelt, sest teetuba on ennekõike rahu koda. Sõdalased peavad oma relvad jätma välja. Esmaalt kummardavad külalised takonomas oleva pildi või lillseade ees. Võõrustaja siseneb viimasena, kui külalised on istet võtnud ja kõik on rahulik. Kõik toonid laest põrandani on tagasihoidlikud ning ruumis on mahe valgus. Teetuba on laitmatult puhas, mitte kuskilt ei ole võimalik leida tolmukübemekest, kui see nii ei ole siis pole võõrustaja ilmselt teemeister. Üks esimesi nõudmisi teemeistrile on teada kuidas pühkida, puhastada ja pesta, sest ka see on omaette kunst. (Kakuzō 2003; 55)
Teetoas valitseb pidev kartus kordamise pärast. Erinevad ruumikujunduslikud objektid peavad olema valitud nii, et mitte ükski värv ega kujund ei korduks. Kui sul on elav lill, siis ei ole lubatud riputada üles lillemaali. Kõik, mis on teetuppa asetatud, on tehtud vajadusest rahuldada esteetilist meeleolu. Kõik on paigutatud nii, et see ei varjutaks põhiteema ilu, vaid tooks selle võimalikult esile. (Kakuzō 2003;59, 61)
Kokkuvõte
Tihti just peabki pöörama tähelepanu väikestele asjadele, märkama pisikesi asju, et saada aru nende ilust ning alles siis pöörata tähelepanu üldpildile. See kõik tundub niivõrd keerulisena ning arusaam sellest tuleb alles kogemuste kaudu. Oluline on vaimne küpsus. Aga samas on ka väga võimalik, et ma teen millestki väga lihtsast midagi enneolematult keerulist enda jaoks. Peale erinevate allikate läbi lugemist ning nende kokku panemise üritamist on mul tekkinud tunne, et see, mis peitub teetseremoonia taga on nii hoomamatult suur, et selle mõistmiseks läheb küll terve eluaeg. Kahtlemata andis see mulle teadmisi ja rahuldas natukenegi minu janu antud teema kohta. Vaatamata sellele jääb mul tunne, et olen suutnud ainult aimu saada pinnapealsest lainetusest ning põhjani jõudmiseni on mul veel väga pikk tee ees.
Kasutatud kirjandus

• Gladstone, William E. (1890). Rund um den Tee. Leipzig : VEB Fachbuchverlag.
  
• Kakuzō, Okakura. (2003). Teeraamat. Tallinn: Penikoorem.
  
• Klaassen, Olaf -Mihkel. (2008). Jaapan läbi aegade: Lühike ülevaade Jaapani ajaloost. Tallinn: Argo .
  
• Suzuki, Daisetz T. (1973) Zen and the japanese culture. New York : Princeton University press.
  
• Eesti Entsüklopeedia. Teepõõsas
  http://entsyklopeedia.ee/artikkel/teep%C3%B5%C3%B5sas (02.01.2013)
  
• Fuller, Thomas. (2008). A Tea From the Jungle Enriches a Placid Village. New York Times.
  http://www.nytimes.com/2008/04/21/world/asia/21tea.html?_r=1 & (02.01.2013)