Tartu tudengid 50a tagasi - Baltisaksa kirjanduse retsensioon (0)

Retsensioon Dr. Bertrami teosele „Tartu tudengid 50 aastat tagasi“
Doktor Bertram pöördub lugeja poole tõdemusega, et Tartu linn on muutunud. Seesuguse väitega võib raamatut alustada ükskõik mis ajal, ka praegu, 200 aastat hiljem, kuid härra Bertram keskendub siiski 19. sajandi esimese poole keskpaigale. Oma kirjutises maalib ta lugeja silme ette värvika pildi tudengilinna üliõpilasest ning seda nii välimust kui ka läbi lugude iseloomu tutvustades ja kirjeldades.
Raamat koosneb kolmest jaost, milles omakorda on kirjas pildikesi tolleaegsest Eestist. Esimeses osas on pigem üldpilt, et lugeja saaks silme ette korraliku kujutluse ajastust ja ajaloost, mis teises jaos, kus kirjas lood, kõvasti abiks on. Tudengitembud ehk jutustused toovad lugejani üliõpilase lõbusa, samas kohati kehva elu ja annavad edasi kujutelma, kuidas varem aega veeti. Tahes- tahtmata tekitavad lood võrdlusmomendi tänapäevaga ning ehk kõige paremini suudaks tegelastega samastuda praeguse aja studioosus. Kolmas jagu jutustab loo rüütelüliõpilasest, kes oli teise jao tudengi vastand .
Dr. Bertram peab vajalikuks lugejat harida ning on kirja pannud tollase ajaloo. Hilisemgi tudengite kahte gruppi jaotamine on toimunud ajaloo näitel. Tallinnas oli kaks gümnaasiumi, üks toomkool ja teine rüütlikool ning sellest tulenesid ka erinevad tudengid. Raamatu alguses on lisaks teistsuguste tudengite näiteid, kuid domineervaks jäävad siiski need kaks tüüpi.
Autor toob välja, et 19. sajandi alguse üliõpilane oli viisakalt riides, kandis mundrit ja uhke jaanalinnusulega kiivrit, kuid 20ndatest hakkas tudengite seas levima hoopis teistsugune mood. Mida katkisemad olid riided, seda kõrgemalt hinnati nende sees pesitsevat inimest. Seejuures kirjeldab ta värvikalt teoloogi, kelle märgib ära tähega L. Siinjuures ei saa aru, kas tegemist on välismaalase või baltisakslasega ning võib oletada, et kirjeldus käib üldistavalt kõigi tollaste tudengite kohta. Hinnas oli inimese sisemus, mistõttu auklik ja plekiline riietus näitas kohati boheemlaslikku elustiili, samuti esines ilmselt vähem eelarvamusi inimesest endast. Riietuse kirjelduse kohaselt võib tollast stiili pidada ka vabatahtlikult kohustuslikuks koolivormiks, mis ilmselt 1820ndate tudengitele ühtsuse tõi. Tänapäeval võib seesugust moodi võrrelda niinimetatud „hipsteritega“, kelle stiil on vägagi sarnane ning keda koolist samuti leiab.
Üliõpilastest on välja toodud erinevate iseloomuomaduste esindajaid, kusjuures 20ndaid nimetab ta tundlikkuse ajajärguks, mil igas tudengis oli peidus riiuhimu. Teiste öeldust otsiti peaaegu et luubiga midagi, mis võiks olla solvamisele ligilähedal. Samas tahtis tudeng olla igati mees ning usuti , et meheks teeb eelkõige laisklemine ehk siinses kontekstis poppi tegemine, alkoholi tarbimine ja suitsetamine . Kõiki tehti alguses vastumeelselt, kuid hiljem harjuti, kuna need tegevused justkui kuuluvad Tartu ja tudengielu juurde. Ka siin võib tõmmata paralleele tänapäevaga, mil nii mitmedki õpilased esimest korda vanematest eraldi elama hakkavad ning tunnevad , kui polekski reegleid, või kui on, siis tasub neid iga hinna eest rikkuda. Sarnaselt 1820ndate tudengitele, on ka tänapäeval kehtiv mõte, et kõige esimesed ja viimased suurimad lollused tuleks korda saata just selles eas, kuna hiljem pole enam võimalust. Nagu varem, on ka 200 aastat hiljem – esmakursuslasena tekib tunne, et ollakse kevadel vabaks lastud loom, kes lõpuks saab elu karjamaid nautida.
Kogu ülikooli melu juures on siiski neid, kes on tublid ja õpivad, kuid samas ka lõbutsevad. Bertram toob näitena välja tudengi T, kelle päritolu on ta kindlalt paika pannud – kuramaalane. Samuti on kirjeldatud tema õppemeetodeid, mida kohati võib lugeda kui noomitust tudengitele, kes enamiku õppimisaja pühendavad eksamiperioodidele.
Teiseks tüübiks on tudeng, kes on lihtsalt usin ning ei lõbutse, kelle puhul ei kasutata mingil juhul väljendit „tuupima“, kuna tuupimine oli miski, mille tähendus oli kompliment . Usinate tudengite juures on toonitatud juudi päritolu inimesi, kelle loomuses on ihnus ning kuna õppimine neelab raha, siis oli targem läbida ülikool nii kiirelt kui võimalik. Tänapäevaga siin paralleele tõmmata ei saa, sest mitmed tudengid käivad tööl, võtavad ainete läbimist väga vabalt ja maksavad vajadusel läbimata punktide eest. Usinate näiteks on tudeng, kes Bertrami väidetel alati õppis, kuna doktor elas temaga samas majas. Eksamil suutis seesugune õppur vabalt pidada maha väikesed loengud , neid siis vastavalt tõmmatud piletitele. Samas ei toonud õppimise usinus alati edasises elus kulda ja karda .
Kolmandaks tüübiks on tudeng, kes end viimasel hetkel kokku võttis, vajaliku ära tegi ning lõpuks kõikjal mujalgi laineid lõi. Tüüpidele lisanduvad veel need, kes langevad vaba elu ja alkoholi küüsi. Paralleele leiab tänapäevastki – mitmed üliõpilased annavad pärast esimest semestrit või lausa enne selle lõppu alla, lasevad end eksmatrikuleerida ja leiavad elus mingi järgmise tee.
Rahvuste poolelt on Bertram kirjutanud, et eestlane hindas tudengit kõrgelt. Üliõpilasi austati ning vastupidiselt nende riiulikule iseloomule , ei noritud õppuriga tüli ega mindud kaklema. Isegi kui eestlane leidis, et tema ees seisev inimene on välja teeninud ühe keretäie, hoidis ta end tagasi, kuna iialgi ei võinud teada, kes täpselt sellest inimesest saab. Näiteks arst, kelle abi eestlasel kunagi vaja võib minna. Siit tekibki paralleel eestlase ja baltisakslase vahel – sakslane oli kui midagi kõrgemat ja lugupeetumat, eestlane pigem madal, harimata, räpasema töö tegija .
Tudengilood kujutavad seiku läbi toomkoolist pärit üliõpilase tegude. Kuigi teda polnud kasvatatud sisekeskkonnas, oli ta siiski viisakas, teatud kõnemaneeriga. Studioosus Blau oli näide tüübist, kes õpib ja lõbutseb. Viimase puhul ei jäta ta kordagi seltskonda külmaks, vaid haarab hea meelega ohjad, et teistele peent teatrit või heameelt teha. Esimese temp on väljasõidust Kambjasse ning selles kirjeldab autor erakordselt elutruult tudengi rahalisi olukordi . Kuigi tänapäeval on ilmselt seis juba veidi stabiilsem ning võimalusi rohkem, saab siiski alati maksmiste juures kasutada väljendit: „Ma olen tudeng,“ millest kõik mõistavad, et järelikult puhub tuul taskutes. 200 aastat tagasi oli olukord sama, kuid linna pealt sai toidukraami võlgu võtta. Blau on ehe näide nutikast tegelasest, kes leiab lahenduse ka siis, kui olukord on igati keeruline.
Tudengitembud koosnevadki viiest erinevast loost, kuid kõigis on üks peategelane – Blau, kes olukorra keskel või parasjagu kuidagi kõigega seotud on. Tema näol on kujutletud humoorikat üliõpilast, kes võib olla ettearvamatu ning satub igasugu olukordadesse. Teda tuntakse ka maakohtades, kus ballidel käidi ning linnakodanike pidustustel, kuhu üliõpilasi üldjuhul ei lubatud. Tegemist oli kavala isikuga, kellel oli teatud lugupidamine nii teiste tudengite kui ka õppejõudude ning muu linnarahva hulgas.
Rüütelüliõpilast on kirjeldatud läbi von der Rothi, kes oli korralik, viisakas, samuti lugupeetud, väärikas, salapärane, kuid tema paheks oli võitlushimu. Tudeng võttis palju osa pareeridest, mis olid duellid, kuid viidi läbi nüride relvadega ning lõpetati, kui olukord muutus ohtlikuks. Ühest seesugusest seigast on Bertram lähemalt kirjutanud mil von der Roth palus teda oma arstiks. Seekord oli tegemist püstolitega ning keegi ei saanud viga. Kogu seik kirjeldab rüüteltudengi põikpäist iseloomu, mil otsustest tagasi ei astuta.
Varem mainitud eestlase madalust näitab ka kõnepruuk. Kui baltisakslasest tudeng räägib üldiselt viisakalt, hääldab sõnad välja ja tema jutt on arusaadav, siis eestlasel on grammatiliselt märksa kehvem seis. Tema kõne on kujutatud murdes või kõnekeeles, millest ei puudu omane lihtsus. Eestlase kohta annab rääkimine veelgi edasi, kuna voorimeeste kirjeldamise juures on Bertram maininud, et nad üritavad saksa keeles suhelda, kuid lugu kulgebki nii, et voorimehed ütlevad valesti. Noorhärra Blau peab neid parandama ning õiget vormi küsima, mille peale kõik vaikivad . Seesugune olukord annab edasi eestlase kohta ühiskonnas, olgugi et voorimeeste puhul pole kirjas, kellega täpselt tegemist on. Nimelt polnud eestlasel võimalik haridust omandada ning sellest võis tuleneda ka kehv võõrkeelte oskus, mil kõnes võidi hakkama saada, kuid grammatiliselt ei pruukinud kõik alati õige olla.
Raamat lõppeb lõbusa seigaga professor C-st, kes ühel ballil mõnusalt aega veedab ning kogemata ohvitserile varbale astub . Ta ei vabanda teo eest ning ta saadetakse peolt koju. Kottpimeda Tartu tänaval koperdab ta tudeng Blaule otsa, kes pakub abi, kuid C otsustab tänavale pikali jääda. Seesugune humoorikas lugu raamatu lõpus vihjab baltisakslase naermisele, kohati ka iseenda üle. Dr Bertram on isegi kirjutanud, et kombeks on lahku minna naljaga, mis näitab, et loomu poolest olid baltisakslased veidi vabamad ja hindasid huumorit , samas eestlane on pigem tagasihoidlik , tõsine ning oskab enda üle naerda, kuid lahkuminek ei pea alati muhedalt lõppema.
Kuigi autor tundub baltisakslaste poolel olevat, siis annab ta ka saksa- eestlasele omamoodi ja humoorika kõne. Parimaks näiteks ongi professor C, kelle rääkimise stiili saab jupikeste lausetega silme ette ja kõrvu kujutada. Tema ütlustest peegeldub saksapärane eesti keel: „Öelke o m a söprale, et ma ei tule felja!“ Rõhutatud on alati sõnad, millel ei peaks erilist rõhku olema. Just ütlemiste kirjapanekutes ei hoia dr Bertram end tagasi ning kui tudengilood kirjutataks üheks suureks näidendiks, siis poleks tegelase kehastamise tarvis ühtki remarki kirjutada – kõik on juba algtekstis olemas.
4