3. roosõielised 7. Ühe-, kahe- ja kolmekojalised taimed Monoöötsiline e. ühekojaline – isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied 8. Seksuaaltüübid taimedel Erinevate seksuaaltüüpide olemasolu ühel taimel võimaldab paindlikumalt vastavalt vajadusele jagada ressursse emas- ja isassugurakkude moodustamisele sõltuvalt keskkonnatingimuste muutustest. Monoöötsiline e. ühekojaline (isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied- andromonoöötsiline – isas- ja kahesugulised õied günomonoöötsiline – emas- ja kahesugulised õied Günodiöötsia (Selle puhul koosneb populatsioon kahest erinevast seksuaalvormist – hermafrodiitste õitega ja emasõitega taimedest. ) Günodiöötsilistel liikidel on emasisendid sageli “edukamad vanemad” kui hermafrodiidid - toodavad rohkem ja/või paremaid seemneid. 9. Hierarhiline süsteem, binaarne nomenklatuur Hierarhiline süsteem ja binaarne nomenklatuur Iga liik kuulub ainult ühte perekonda
Kaheliviljastumine taimedel: munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele (tolmlemine). Tekib sügoot ja endosperm. · Sügoot: isas- ja emassuguraku ühinemisel tekkiv viljastatud munarakk, millest kujuneb uus organism. ÕIS · Õie osad, nende paigutus Kroonlehed (1), tupplehed (2) > moodustavad õiekatte. Tolmukaniit (3), tolmukapea (4) > moodustavad tolmuka. Emakasuue (5), emakakael (6), sigimik (7) > moodustavad emaka. Seemnealgmed (8) Õiepõhi (9) Õieraag (10) · Õiediagramm, õievalem Õievalem: näitab ära seaduspärasused õieosade arvus ja paigutuses K5C5AooGoo K tupplehed > K (5) tupplehed on kokku kasvanud C kroonlehed > C 5+5 kroonlehed asuvad kahel ringil A tolmukad G emakad > G5 (kriips all) ülemine emakas Õiediagramm
Kaheliviljastumine taimedel: munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele (tolmlemine). Tekib sügoot ja endosperm. Sügoot: isas- ja emassuguraku ühinemisel tekkiv viljastatud munarakk, millest kujuneb uus organism. ÕIS Õie osad, nende paigutus Kroonlehed (1), tupplehed (2) > moodustavad õiekatte. Tolmukaniit (3), tolmukapea (4) > moodustavad tolmuka. Emakasuue (5), emakakael (6), sigimik (7) > moodustavad emaka. Seemnealgmed (8) Õiepõhi (9) Õieraag (10) Õiediagramm, õievalem Õievalem: näitab ära seaduspärasused õieosade arvus ja paigutuses K5C5AooGoo K – tupplehed > K (5) – tupplehed on kokku kasvanud C – kroonlehed > C 5+5 – kroonlehed asuvad kahel ringil A – tolmukad G – emakad > G5 (kriips all) – ülemine emakas Õiediagramm
1. Milleks on vaja teaduslikku bioloogilist nomenklatuuri? Nomenklatuur on zooloogide ja muude bioloogide ühine erialane keel (et kõik, sh teadlased üksteisest õigesti aru saaksid). Kõigel, mida/keda me kasutame ja vajame, peab olema nimi, mitte kiretu kood. Arvudest koosnev kood sobib hästi arvutile, mitte meie ajule. 2. Milleks on vaja bioloogilise nomeklatuuri koodekseid? Et reguleerida loomade teaduslike nimetuste vormikohast moodustamist ja kasutamist. 3. Milliseid keeli kasutab teaduslik nomenklatuur? See on küll ladina tähtedega kirjutatud ja ladina grammatika kohane, aga sõnatüvi võib olla ükskõik mis keelest. 4. Kuidas mõista nomenklatuuri universaalsust, unikaalsust ja stabiilsust? Nomenklatuuri kolm põhimõtet on universaalsus, unikaalsus ja stabiilsus. Universaalsuse tagab Õhtumaa keskaja pärand – ladina keel. Unikaalsuse (et igal taksonil oleks üksainus tunnustatud nimi) ja stabiilsuse (et nimed võimalikult vähe muutuksid) eest hoolitseb nomenklatuuri
2) hõlmab üle 2000 liigi. 3-4) rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad, abilehti pole. Lehed juurmised või varrel vahelduvalt. lehed enamasti jagunenud, harva terved. Õied tipmises õisikus, harva üksikult. Õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad). Õied radiaalsümmeetrilised või monosümmeetrilised. Õieosade arv varieeruv. Osa tolmukaist või õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks. Perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus (mõnel õied taandarenenud) Viljad on enamasti koguviljad: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur. Tulikalised sisaldavad sageli mürgiseid alkaloide, kariloomad tulikalisi ei söö. Kuivamisel mürgisus väheneb. 5) Eestis ~19 liiki : niitudel, metsades, võsastikes, teeveertel, karjamaadel. Maailimas ~2000 liiki : külma kliimaga aladel, mõõduka kliimaga aladel, troopilisel aladel. 6)Tulikalised on enamasti dekoratiiv ja ravimtaimed. Väga mürgised (eluohtlikult) on näiteks
45. valged kandelehed soovõha õisikute alusel AKTINOMORFNE E. KIIRJAS E. KORRAPÄRANE ÕIS Kolmetine õis Kõiki õieosi kolm või kolmekordne arv 100. kõõlusleht Neljatine õis Kõiki õieosi neli või neljakordne arv 101. põldrõigas Viietine õis Kõiki õieosi viis või viiekordne arv 102. muulukas Täidisõis Õis, kus kroonlehti on tavalisest rohkem, enamasti on need muundunud tolmukad ja emakad, seega täidisõied sageli seemneid ei moodusta, st on steriilsed 103. KIIRJAS e. KORRAPÄRANE e. AKTINOMORFNE ÕIS Korrapäraselt asetunud õieosadega õis, mida saab kahe või rohkema lõikepinnaga jagada sümmeetrilisteks osadeks 104. roomav tulikas SÜGOMORFNE ÕIS Õis, mida saab ainult ühe lõikepinnaga jagada kaheks sümmeetriliseks pooleks 105. harilik murtudsüda HUULJAS ÕIS
aeglaselt; eoseline eoste ehk spooride abil; apomiktne ehk neitsisigimine, toimub seemnetega, aga seemned tekivad viljastamiseta. Seeme võib moodustuda vegetatiivsest rakust, viljastamata munarakust. Apomiksist esineb võililledel, kortslehtedel, maranatel; suguline sugurakkude abil; sügoot tekib isas- ja emassuguraku ühinemisel Õis, õieosad kroonleht, tuppleht, tolmukaniit, tolmukapea, emakasuue, emakakael, sigimik, seemnealgmed, õiepõhi, õieraag; õievalem - liigi, perekonna või sugukonna õie ehituse kompaktne esitus sümbolite, tähtede ja numbrite abil. Perigoon - Lihtne õiekate - ainult üks ring õiekattelehti (värvilised). Kaheli õiekate - olemas tupp- ja kroonlehed. Hermafrodiitne õis - e. kahesooline - õies emakad ja tolmukad Diöötsiline ja monoöötsiline taim - Ühekojaline taim (monoöötsiline) - emas- ja isassugurakud ühel taimel(tamm, kask, sarapuu), Kahekojaline
Põhikudede jaotus funktsiooni järgi. Põhikudede jaotus paiknemise järgi. 11. Taime kattekoed. Primaarne ja sekundaarne kattekude. Taime sisemised kattekoed. 12. Taime tugikoed. Primaarsed ja sekundaarsed tugikoed. 13. Taime juhtkoed. Ksüleem ja floeem. 14. Juhtkimp, selle ehitus ja tüübid. 15. Taime ertituskoed 16. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed) ÕISTAIMED: Paljunemisorgan- õis koos viljaga. Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemed. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes
Eosest areneb eelleht, mille peale tekivad anteriidid ja arhegoonid, viljastamine toimub eellehel, sügoodist areneb osi, kold v. sõnajalg. N: Sk. Kilpjalalised (kilpjalg), Sk. naistesõnajalalised (naistesõnajalg, laanesõnajalg, harilik kolmissõnajalg), Sk. sõnajalalised (ohtene sõnajalg, laiuv sõnajalg, maarjasõnajalg, odajas astelsõnajalg), Sk. soosõnajalalised (harilik soosõnajalg, mets-soosõnajalg). Hk. Ositaimed - Enamuses väljasurnud rühm, õitseaeg oli karboonis. Üks sugukond ühe perekonnaga. Sugukond osjalised, perekond osi. Maailmas 32 liiki, Eestis 11 liiki. Rohttaimed, varred lülilised, sõlmevahed üsna pikad. Lehed väga väikesed v. puuduvad, tupena sõlmekoha ümber. Oksad männasjalt. Epiderm ränistunud, õhulõhed vagudes. Eosed eospeades. Eelleht maapealne. N: konnaosi, raudosi, metsosi, aasosi, põldosi. Hk. Paljasseemnetaimed - Erinevalt eostaimedest on siin olemas SEEMNEALGMED, mis paiknevad megasporofüllidel, s.t. käbides soomuste peal
1. Süstemaatika teaduslikud alused. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nimetatakse taksoniteks: Liik < perekond < sugukond < selts < klass < hõimkond < riik 2. Liigi mõiste. Liik bakteritel, eukarüootidel, apomiktilistel organismidel. Võimalikud raskused liigi mõiste piiritlemisel. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potentsiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=paljunemisvõimelisi) järglasi. Liigi tunnuseks on ka levila areaal. Raskusi liigi mõiste piiritlemisel - liik kui põhiühik on üldistus - tunnetusühik.
Kõige keerulisem ja edukam on seemneline paljunemine: paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed 30. Viljastamine, sügoot. Viljastamine on seemneraku ja munaraku ühinemine. Sügoot on viljastatud munarakk. 31. Õis, õieosad, nende paigutus. Õiediagramm, õievalem. Õiediagramm: Õievalem : * K5 C5 A G K -- tupplehed C -- kroonlehed A -- tolmukad (kõlutolmukad, nektaariumid) G emakad * kiirjas K(5) tupplehed on kokku kasvanud C5+5 kroonlehed asuvad kahel ringil G5 ülemine emakas Reeglina on õieosi kordne arv 32. Perigoon. Hermafrodiitne õis. Diöötsiline ja monoöötsiline taim. Kaheli õiekate -- olemas tupp- ja kroonlehed Lihtne õiekate -- ainult üks ring õiekattelehti (värvilised) e. PERIGOON Kahesuguline e
Kõige keerulisem ja edukam on seemneline paljunemine: paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed 30.Viljastamine, sügoot. Viljastamine on seemneraku ja munaraku ühinemine. Sügoot on viljastatud munarakk. 31.Õis, õieosad, nende paigutus. Õiediagramm, õievalem. Õiediagramm: Õievalem : * K5 C5 A¥ G¥ K -- tupplehed C -- kroonlehed A -- tolmukad (kõlutolmukad, nektaariumid) G emakad * kiirjas K(5) tupplehed on kokku kasvanud C5+5 kroonlehed asuvad kahel ringil G5 ülemine emakas Reeglina on õieosi kordne arv 32.Perigoon. Hermafrodiitne õis. Diöötsiline ja monoöötsiline taim. Kaheli õiekate -- olemas tupp- ja kroonlehed Lihtne õiekate -- ainult üks ring õiekattelehti (värvilised) e. PERIGOON Kahesuguline e
Juured - Olemas Juurekarvad ~risoidid Olemas Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n)
seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
osadest, mis kõik kinnituvad õierao laienenud tipule -- õiepõhjale (receptaculum). Õieraag kinnitub varrele või õisiku puhul õisikuraole (joonis). Õie steriilne osa, õiekate koosneb harilikult tupplehtedest, mis moodustavad tupe ning kroonlehtedest, mis moodustavad krooni. Paljude õistaimede puhul pole õiekatte selline jaotamine võimalik, sest õiekate koosneb ühesugustest lehtedest. Sellist lihtsat õiekatet
Õis, õie tekkimine. Õie osad. Õievalem ja diagramm. Kaheliviljastumine. Õisikud, õisikute tüübid. Generatiivsed taimeorganid: 1. õis, 2. õisikud 3. emakkonnad 4. viljad 5. seemned. Õis · Lühenenud varrega hargnemataa ja muundunud võsu · Võsu lehed on muutunud õie üksikuteks osadeks Õie ehitus: Õievalem ja õiediagramm · Tupplehed K; Ca; T; roheline · Kroonlehed C; Co; K; punane · Tolmukad A; kollane · Viljalehed G; sinine · Lihtne õiekate A · Kõlutolmukad must · Õiekandeleht - roheline Kaheliviljastumine Ainult õistaimedele omane. Viljastamisel osaleb 2 spermiumi. Üks nendest viljastab lootekotis oleva teistuuma, millest kujuneb triploidne endosperm ja teine spermium viljastab haploidse munaraku, millest kujuneb diploidne idu. Avastaja akad. Navashin 1898. aastal Õisikuid ja nende tüübid:
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
Eestisse sissetoodud. Kõrgus 20-25m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik. Külmakindel. Okkad karedad, kolmetahulised, 5- kaupa kimbus, 5-14 cm pikad. Käbid 5-10cm. Seemned tiivata, ligi 1cm. Puit h. männi puidust kergem ja pehmem. Roosakas, vastupidav ja hästi töödeldav. Puitu kasutatakse ehitusmaterjali ja mööbli valmistamiseks. Vaigust tehakse tärpentiini, kampolit, palsamit. Seemneid kasutatakse toiduks ja pardümeerias ning hambapastades. Kasutatakse ka haljastuses. 15. Küpressiliste sugukond ja hiibapuu Küpressiliste sugukond: Küpressiliste sugukonda kuulub 20 perekonda 130 liigiga, nad on ühe- või kahekojalised igihaljad puud ja põõsad. Perekondadeks eraldatakse lehtede, käbide alusel vist (pk elupuu käbisoomused avanevad, pk kadakas käbisoomused lihakad ega avane). Lehed on soomused või okkad, käbid väikesed. Kasutatakse haljastuses, puitu ning kadaka marju. Hiibapuu Thujopsis dolabrata Pärit Jaapani mägedest. Eestisse sissetoodud. 1-3,5 meetrine põõsas
Maokeel – 1260 Polüploidsus Autopolüploidsus – kui tavapärane kromsoomide komplekt mitmekordistub: ◦ 2 diploidset gameeti ühinevad ◦ haploidne ja diploidne gameet ühinevad ◦ Kaer, kohvipuu, õunapuu, banaan, suhkruroog, tšilli Allopolüploidsus – kahe diploidse liigi hübriidi kromosoomide mitmekordistumine ◦ Liik X(A,A) ja liik Y(B,B) annavad F1 põlvkonnas järglased (A,A,B,B) ◦ Oluline roll uute liikide tekkimisel Polüploidsetel isenditel sageli suuremad lehed, õied või viljad. Polüploidsus esineb looduslikult, kuid saab esile kutsuda kolhitsiiniga. Haplpoidsete ja triploidsete taimede viljad on tavaliselt steriilsed (seemnetud). Steriilsed taimed Hübriidide loomisel võivad tekkida steriilsed järglased (vanemate kromosoomide arv on erinev), selle ületamiseks kahekordistatakse kromosoomistik ning järglased muutuvad viljakaks. Steriilsust võib sihilikult esile kutsuda populatsiooni kontrollimiseks vältimaks invasiivsuse teket. ◦
Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe. Kasvavad kadakas (KD), harilik pihlakas, harilik kuslapuu, paakspuu. Puhmarinne: leesikas (KD) LEESIKAS - Arctostaphylos uva-ursi nime tõlkimisel ladina keelest eesti keelde saame - põhjamaine karu mari. Sugukond kanarbikulised. Kasvukoht: leesikas kasvab laiuvate padjanditena lagedatel liivastel aladel: luidetel, mõhnade lagedel, looaladel, nõmmedel. Kasvuks vajab valgust ja kuiva pinnast; varjus jääb kiduraks. Leesikas on väga aeglase kasvuga, seega tuleb lehtede kogumisel jälgida, et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele
m (võib ja põõsad, esineda ka esineda ka harva ka üksikuid puid ja väikesed puitunud taimi) põõsaid) puud Õie Sügomorfse Liitlehelise Väiksed Kobarõisikud, Ühtedel on õite ehitus d ja huuljad d, väikesed, lehterjad õiekate neljatine, ehituses õied. korrapärase või keeljad, õiekattelehed hulgaviljalistele d, kobaras õiekroonid korrapäraselt. omaseid ning viietise kokku primitiivseid õiega, mis kasvanud 5 tunnuseid: lihtne võivad olla kroonlehest. õiekate, õieosade
on tiivad. või järgmisel kevadel. okastega lühivõrsed. Igi- või suvehaljad; keskmised kuni väga suured ja ülikõrged puud, mille oksad pole männases; koor noorena ja keskeas õhuke, Sugukond Käbid kerajad või Taxodiaceae väga vanas eas paks; koorekiud eralduvad sooküpressilised ovaalsed. kergesti pikkade ribadena. Lehed okkataolised, lineaalsed või soomusjad,
Siberi seedermännist saadakse pliiatsi-, vineeri- ja resonantspuitu muusikariistade tarbeks, seda kasutatakse ehitustel ning sellest tehakse aknaraame ja mööblit. Seedermännist tehtud kapi riidekoi ei tule. Väga hinnaline on ka vaik, millest saadakse tärpentini, kampolit, hinnalist palsamit. Okastest tehakse vitamiinikontsentraati, okkajahu ja pastat. Kasutatakse haljastuses. 15. Küpressiliste sugukond (Cupressaceae) ja hiibapuu (Thujopsis dolabrata) Cupressaceae - sugukonda kuulub 20 perekonda u 130 liigiga, nad on kahe- või ühekojalised püstiste või laiuva võraga rikkalikult harunenud igihaljad puud ja põõsad. Lehed vastakuti ja paariti või kolmekaupa männastes. Valminud (liit)emaskäbid puitunud, nahkjate või lihakate soomustega. Perekonna kadakas (Juniperus) käbisoomused lihakad (marjataolised) ega avane. Perekondi Thuja, Thujopsis, Chamaecyparis, Juniperus.
16 sulgjate liitlehtedega suvehaljad (mõned liigid igihaljad) puud ja põõsad. Pungad vastakud, asetsevad ühekaupa, olles veidi võrsele liibuvad. Lehearmid suured, neil selgelt nähtavad kolm juhtkimpude armi, lehearmid puutuvad omavahel servadega peaaegu kokku. Enamasti ühekojalised, kahesuguliste õitega liigid, õied koondunud pöörisjatesse, kännasjatesse või kobarjatesse õisikutesse. Õied rohekad või kollakad, harvem punakad, putuktolmlejad (üksikud liigid ka tuultolmlejad), sisaldavad meenäärmeid. Tupp- ja kroonlehti 5 (4 - 9), tolmukaid tavaliselt 8, sigimik kahepesaline, vili kaksiktiibvili, seeme (pähklike) tavaliselt lapik. Puud on liigiti erineva elueaga, saades kuni 400 aastat vanaks. Vahtrate puit on
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 5 kaupa kimbus, veidi longus. Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane. Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm). Joonis 3. Varajane veigela (Weigela praecox). (http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg) 18 Lõikamine
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Elusorganismide korrastamisel sugulussuhete järgi on põhiühikuks liik, kuhu kuuluvad kõik välis- ja sisetunnustelt sarnased isendid. Taksonoomilised üksused e. taksonid Riik (regnum) Hõimkond (divisio e. phylum) Klass (classis) Selts (ordo) Sugukond (familia) Alamsugukond (tribus) Perekond (genus) Liik (species) (lühend sp.) Alamliik (subspecies) (ssp. või subsp.) Teisend (varietas) (var.) Vorm (forma) (f.) Kultivar (cultivar) (cv.) Puittaimede geograafiline levik ja introduktsioon
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
