Suhtlemisparadigmad, Prosotsiaalne käitumine, Altruism, Mõjutamise olemus (0)

Suhtlemisparadigmad
VÕIDAN-VÕIDAD (mina võidan ja sina võidad) on niisugune vaimu- ja hingelaad,
kus kõigis inimsuhtluse olukordades taotletakse alati vastastikust kasu. See tähendab, et
kokkulepped või lahendused on kõigile osapooltele kasutoovad ja vastastikku rahuldavad.
Võidan-võidad lahenduse korral suhtuvad kõik osapooled saavutatud otsusesse soosivalt ning
tunnevad , et tegevusplaan on nende jaoks siduv. Võidan-võidad põhineb arusaamal, et kõigile
jätkub küllaga ja ei ühe edu pole saavutatud kellegi teise arvel.
See tähendab, et igasugustes tegevustes koos teise inimesega saama me mõlemad ühesugust
tulu, et ettevõtmine on mõlemale osapoolele edukas ja teine inimene ei kasuta sind kuidagi
ära. See ei ole mitte üksnes äris, vaid ka tavalistes inimsuhetes ja koostöös
VÕIDAN-KAOTAD mõtteviis on eelnevale alternatiiviks. See mõtteviis ütleb, et kuna
mina võidan, siis sina kaotad.
Juhtimisstiilis tähendab see autokraatset lähenemist. Võidan-kaotad mõtteviisiga inimesed
on altid kasutama oma positsiooni, võimu, vara jms oma tahtmise saamiseks. Selline
mentaliteet tekib enamasti tingimusliku armastuse tulemusena, mida kultiveeritakse
koduse kasvatusega. Teiseks mõjutajaks on eakaaslaste seltskond .
Ka akadeemiline keskkond tegeleb lastevahelise võrdlemisega, mitte lapse võimete
järgi hindamisega. Võistlus toimub spordis, tööturul ja mitmel pool mujalgi meie elus, mis
kujundab võidan-kaotad mõtteviisi.
KAOTAN-VÕIDAD mõtteviis on halvem , kui eelmine . Need inimesed püüavad olla
teiste meele järgi, otsivad jõudu, populaarsusest või aktsepteeritust. Neil on liiga vähe julgust
väljendamaks oma tundeid ja veendumusi, lastes end aina mõjutada teiste poolt. Enamasti on
tegemist järele- või allaandmisega.
Siin võib tegemist olla loobumisega oma põhimõtetest, asjadest jne ainult sellepärast, et
kellegi tahtmist mööda olla
Juhistiilis kajastub see kõikelubavuses või järeleandlikkuses, millega kaasneb sümpaatia
juhi vastu. Nende nõrkust kasutavad ära võidan-kaotad inimesed. Kuhjuvad väljaelamata
emotsioonid , vimm, pettumus, purustatud illusioonid, mis muutuvad psühhosomaatilisteks
haigusteks, muutub eneseaustuse kvaliteet ja suhted kaaslastega.
Nii võidan-kaotad kui kaotan-võidad on nõrgad positsioonid, mis põhinevad inimese
ebakindlusel. Paljud juhid ja ka lapsevanemad pendeldavad selle kahe mõtteviisi vahel,
kaldudes kord ühele ja siis jälle teisele poole.
KAOTAN-KAOTAD olukord tekib siis, kui kokku satuvad kaks võidan-kaotad
mõttelaadiga inimest – kaks enesekindlat, kangekaelset, egoistliku elukäsitlusega inimest,
on tulemuseks kaotad-kaotad. Mõlemal tekib vajadus kätte maksta või teist üle trumbata.
Tegevus toob kaasa ka enesehävitamise (lahutatud abielupaar, kus mees pidi poole varast
naisele andma. Mees müüs vara üliodavalt ja kahjumiga ainult sellepärast, et naisele antav
oleks minimaalne. Samas sai ta ise sama palju kannatada). Kui keegi eales ei võida, siis
polegi nii paha olla kaotaja.
VÕIDAN mõttelaadi puhul ei soovita, et keegi ilmtingimata kaotaks, sellel pole tähtsust.
Oluline on see, et nemad võidavad ja saavad oma tahtmise. See on tõenäoliselt kõige
tavalisem lähenemine igapäevastel läbirääkimistel. Võidan mõttelaad lähtub oma eesmärkide
kindlustamisest , jättes teiste eesmärgid nende endi hooleks. Näiteks kooli sisse astudes ei
mõelda ju, et keegi peab välja langema , lihtsalt mina tahan sisse pääseda
VÕIDAN-VÕIDAN VÕI ASI JÄÄB KATKI asi jääb katki tähendab seda, et kui ei leita
mõlemale tulutoovat lahendust, siis ei nõustuta teineteisega ja asi jääbki pooleli , kuni leitakse
teine lahendus. Kui varuks on see variant, siis inimene tunneb end vabana ja tekib soov tegutseda võidan-võidad lahenduseni.
Vastastikuse sõltuvuse ruumis on mistahes võidan-võidad tasemest allapoole jääv lahendus
vaid õnnetu hädaabinõu. Võidan-võidad või asi jääb katki lähenemine on eriliselt oluline
ärilistes kontaktides. Siia alla ei saa paigutada oma peresuhteid, sest last ei hüljata kui alati
kohe asja ei saa ning samuti abikaasat.
Võidan-võidad põhimõte on edu aluseks kõigis meie suhetes. See on vastastikuses
sõltuvuses viie eludimensiooniga. See saab alguse iseloomust, liigub suhete suunas ja jõuab
kokkulepeteni. Ta toetub struktuurile ja süsteemile, mis toetuvad põhimõttele võidan-võidad.
See kõik kätkeb endas protsessi.
Iseloom on võidan-võidad mõtteviisi vundamendiks, mis seisneb kolmes olulises
iseloomuomaduses – ausameelsus , julgus ja hoolivus .
Prosotsiaalne käitumine
Ühiskonnasõbralikku käitumise arengut saab soodustada:
Eeskuju kaudu – on tõestatud katseliselt, et kui lapsed näevad nende poolt
aktsepteeritud täiskasvanuid teisi abistamas või lohutamas, tugevneb ka laste
soov samalaadseks e siis ühiskonnasõbralikuks käitumiseks. Palju abi on ka
diskussioonidest ja rollimängudest.
Uuringud kinnitavad õigete käitumismudelite suuremat mõju laste käitumisele, kui
laste karistamine või kiitmine . Kinnitust on leidnud, et lastel, kes on veendunud
vanemate kiindumuses, esineb sõnakuulmatust palju vähem, kui vanemate armastuses
ebakindlatel lastel.
Käitumist mõjutavad ka varajases lapsepõlves omandatud individuaalsed
harjumuslikud käitumismudelid. Neid võib käsitleda raamidena, millest normaalne
inimene tavaliselt ei välju, sest see toob endaga kaasa ebameeldivusi.
Kõlbelisuse kaudu – moraali seisukohalt on tähtsad 2.-6. eluaasta , (hiljem ka
murdeiga). Moraali kujunemine on seotud sel perioodil südametunnistuse ja süütunde
arenguga. Kõlbelise käitumise omandamine on ennekõike seotud jäljendamisega,
seega on oluline keskkonna mõju. I. Ebberi järgi on kõlbluse hindamiseks kolm
üldisemat kriteeriumi:
o passiivne eetilisus : ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks .
Välditakse kurja tagemist teistele inimestele ja ühiskonnale
o aktiivne eetilisus: tee teistele seda, mida sooviksid sulle tehtavat. Sellel
tasemel otsitakse võimalusi teha teistele ja ühiskonnale head. Kurjus pole
ainult pahategu, vaid ka tegemata jäetud heategu .
o autonoomne eetilisus: kes metsaliste seas inimeseks jääb, on elu väärt. Sellel
tasemel inimene käitub kõlbeliselt ka siis, kui see on karistatav või eluohtlik.
Järgnevad kriteeriumid võimaldavad hinnanguid anda konkreetsemalt:
o inimeste valmisolek teiste pärast kannatada või kahju saada – ohvrimeelsus,
o suutlikkus rõõmu tunda teise inimese või ühiskonna heaolu tõusust,
o suutlikkus märgata, hinnata ja meenutada talle tehtud heategusid ning toodud
ohvreid,
o suutlikkus andestada tehtud kurja.
Sotsiaalse tundlikkuse abil - kuigi sotsiaalne tuimus ei ole otseselt taunitav,
näitavad uuringud, et selliseid inimesi püütakse vältida. Kaasinimesed ei tunne
tema sümpaatiat/armastust endi vastu, mis ongi häirivaks asjaoluks. Laste puhul on
sotsiaalset tundlikkust täheldatud järgnevas käitumises ja suhtumises:
o sallivus teistsuguste laste vastu (riietus, rahvus, kehalised puuded jne),
o kurva või pettunud lapse lohutamine,
o millestki loobumine teise heaks, ka täiskasvanu abist,
o rõõmu tundmine kinkimisest, üllatuse valmistamisest,
o teise lapse saavutuse sõnaline tunnustamine,
o üksi seisva lapse kutsumine ühistegevusse,
o teisele lapsele võimaluse andmine rõõmustamiseks (mängus meelega
kaotamine),
o oma asjadest osa ära andmine selle, kellel pole üldse või on vähem,
o teisele lapsele või täiskasvanule abi pakkumine,
o teiste laste õiguste aktsepteerimine töö- ja mänguvahenditele, ruumile,
täiskasvanu toetusele,
o rahulolu situatsiooniga ka siis, kui ei olda tähelepanu keskpunktis ,
o kõigi laste võrdõiguslikkuse eest hoolitsemine (et ühte ei kamandataks,
et üks ei võtaks endale vaid häid rolle jne),
o püüd leida kompromisse vaidlustes ja konfliktides,
o hoolitsemine selle eest, et erinevate arvamustega lapsed vaidlustes
sõna saaksid,
o oma sotsiaalse positsiooni mittemaksmapanek omavahelistes lahk -
helides,
o vabandamine ja vabanduste vastuvõtmine,
o enda kohta käiva heatahtliku kriitika arvestamine ,
o teistele lastele samade nõudmiste esitamine, mis kehtivad ka enda
kohta,
o rahulolemine terve grupi tunnustamise üle täiskasvanu poole, endale
mittepersonaalse tunnustuse nõudmine,
o oma saavutuse üle rõõmustamine, ka ilma sõnalise tunnustuseta,
o vaikimine sellest, mis võiks teist last kurvastada,
o teiste kõne ärakuulamine,
o ebaõnnestumiste puhul kaaslaste ja asjaolude mittesüüdistamine,
o teise lapse sõnaline ja füüsiline julgustamine (käest kinni võtmine),
o reeglite ja normide rikkumisele sõnaline, mitte füüsiline reageerimine.
Sotsiaalse tundlikkuse kasvatamisel tuleks lähtuda järgnevatest soovitustest:
o virgutada lapsi olema head ning tunnustama neid õige käitumisviisi eest,
o kasvatada lastes teiste suhtes tähelepanelikkust, kannatlikkust, viisakust,
o virgutada mõtlema ja analüüsima ebaõiget käitumist,
o selgitada lastele füüsilise vägivalla kohatust.
Sotsiaalse tundlikkuse väljakujundamine on tähtis nii suhtlemise kui koostöö
seisukohalt, aga ka globaalsemas tähenduses – inimlikkuse säilitamises ühiskonnas
tervikuna .
Altruism
Altruism on valmisolek tegutseda teiste kasuks, isekusetus, omakasupüüdmatus.
Altruismi vastandiks on egoism. Altruism on abistamiskäitumise eriline liik, mis on vabatahtlik, kõrgelthinnatav ja motiveeritud millestki muust kui tasu ootusest. Abistav käitumine on abistatavale
kasulikum kui abistajale. Selleks, et olla peetud altruistiks, peab toiming olema tahtlik . Kuigi altruist võib omategevuse tulemusena kogeda sisemist rahulolu, mida võib tõlgendada kui teatavat
tasu, on tema motiiviks teist aidata.
Et vähendada laste käitumises egoistlikke motiive , tuleb nende elu organiseerida nii,
et nad tunneksid vajadust teistele head teha. Selleks on altruistlike tegevuste jaoks
vaja luua tingimused.
Altruistlikud tegevusvormid on: vahetamine, laenamine, jagamine, loovutamine ,
kinkimine, annetamine. See järjestus kujuneb lapse arengust lähtuvalt just sellises
järjekorras. Lapsi ei tohi kunagi sundida altruistlikult tegutsema. Ta ei pruugi selleks
veel valmis olla. Tuleb austada lapse soovi valida partnerit.
Vahetamine – vaatamata sõimeealiste vähesele suhtlemisaktiivsusele, tunnetatakse
kaaslase olemasolu ning osatakse kõrvutimängus jälgida kaaslase tegevust. Seetõttu
tuleks sõimeeas algust teha mänguasjade lühiajalise vahetamisega. Lapsele tehakse
sõbralik ettepanek anda korraks oma mänguasi kaaslasele, saades ise vastu teise.
Rahulikus ja sõbralikus meeleolus laps nõustub tavaliset meelsasti, kuna teda köidab
vahetuseks saadav lelu . Vahetused on algul lühiajalised ja tagasivahetus toimub lapse
esmasel soovil. Oluline on, et lapsed ise annaksid ja võtaksed esemeid. Tunnustada
tuleb mõlemat last eraldi. Lühiajalised vahetused arendavad heatahtlikkust kaaslaste
vastu, vaatamata eneseületamise esmasele raskusele.
Laenamine – vanemas sõimeeas tuleks alustada laenamisega. Vältimaks olukordi ,
kus lemmikmänguasi võetakse jõuga kaaslaselt ära, tuleb lapses äratada soov abistada
teist last. Laenatakse ju sellele, kellel ei ole. Laenata võib ka selleks, et teisele
rõõmu valmistada. Laenates lepitakse mõningase ilmaolemisega, sest vastu ei saada
ju midagi. Seetõttu on eneseületamise moment raskem ja tunnustus peab olema
tunduvalt suurem, et laps suudaks kannatada hetkeni, mil lelu tagastatakse.
Jagamine – asjade võrdne jagamine on tegevus, mille väikesed lapsed peavad selgeks
õppima. Jagamisega tuleb algust teha “aiaeas”, sest sõimeealiselt ei saa sellist
oskust oodata. Jagada võib lelusid, maiustusi, rolle jne. Oluline on mõjutada lapse
õiglustunnet, et kujundada ausust ja teistega arvestamist. Et vähendada ebamugavust
eneületamisega on soovitav alustada jagamist millestki, mis ei ole tugevasti seotud
lapse omanditundega. Selleks sobivad hästi maiustused .
Vahet tuleb teha jagamise ja jaotamise vahel. Jaotatavat peab alati jaguma kõigile.
Õiglustunne ei etenda siin erilist osa. Jagatakse aga midagi endi vahel ja alati ei
pruugi kõigile jätkuda või pole võimalik võrdselt jagada. Sellisel juhul lepitakse
kokku, kui kaua keegi oma osa kasutab, et siis teisele anda.
Jagada võib ka muresid või rõõme. Ja alati ei pruugi info valdajaks saada õpetaja,
vaid soovitada lapsel seda jagada oma sõbraga. Ka teadmiste ja kogemuste
jagamisel tuleb pöörata tähelepanu positiivsele tegevusmotiivile. Rõhutada tuleb
kaaslase abivajadusele, sest ta pole veel jõudnud omandada seda, mis teistele on
selge. Tunnustuse jagamine peab olema tagasihoidlik , et mitte põhjustada enese
ülehindamist ja teise alavääristamist.
Loovutamine - sellega puutub laps kokku koolieelses eas. Loobumise puhul on sageli
teada vaid isik, kes loobub , mitte aga see, kelle kasuks loobutakse. Loobuda võib
millestki, mida ise ei vajata (mittesobiv turismireis). Seega ei ole loovutamine alati
seotud altruismiga. Loovutada võib aga istekoha teise inimese jaoks.
Seega tuleb õpetada last loovutama. Loovutatakse esemeid, õigusi, ruumi jne. Sellega
on jõutud altruistlike iseloomujoonte kujundamisel kvalitatiivselt uude etappi. Lapsele
tuleb selgitada ilmajäämise tähendust.
Loovutamise juures ei tohi olla kohta kaastundel ja lohutamisel, seevastu tuleb
tunnustada eneseületamist. Selline tunnustamine õpetab märkama ümbritsevate
inimeste vajadusi ja neile õigel ajal abi osutama. Lapse head käitumist saab toetada,
vajaliku tegutsemise põhjuste selgitamise kaudu. Lapsele peab jääma teadmine oma
käitumise õigsusest, vajalikkusest teise heaks, samuti loobumisrõõm, tunnustus ja
tänu. Loovutamine aitab kasvatada vastutulelikkust ja suuremeelsust ning püüdu
kaasinimestele rõõmu valmistada.
Kinkimine – On materiaalsed, sõnalised (laul, luuletus , kõne) ja tegevuskingid.
Harilikult tehakse kingitusi tähtpäevadeks ja need on juba varakult ette teada.
Kinke ostetakse, valmistatakse, harjutatakse jne. Kinkimine koosneb kingituse
ettevalmistamisest ja kinkimisest. Olulisel kohal on saladuse hoidmine ja heameele
tegemine. Kinkimine on seotud üllatusmomendiga ning on oluline, et saaja
väljendaks oma rõõmu ja üllatust, muidu kaob kinkimisrõõm. Kinkimine lihtsalt
kinkimisrõõmust saab inimesele omaseks aastate jooksul ja seepärast peab selle
tegevusvormi kujundamist varakult alustama.
Annetamine – on kõrgeim altruistlik tegevusvorm. Annetatakse materiaalseid
väärtusi. Annetamisel puudub lapse jaoks otsene partner. Seega ei näe laps
saaja rõõmu ega saa tänu osaliseks . Ta võib seda vaid endale ette kujutada.
Täiskasvanu põhjendus peab olema piisavalt veenev, et laps mõistaks teo vajalikkust .
Vastavasisuliste teemadega tuleks alustada juba koolieelses eas. Efektiivseim mõju on
eeskujul. Annetamist, kui altrustlikku käitumist tuleks enam väärtustada.
Mõjutamise olemus
Mõjutamisele alluvad :
Tegelik käitumine – teatud käitumisviiside soosimine, heakskiitmine ja teisalt
takistamine, tõrjumine;
Emotsionaalne seisund ja tundmused;
Suhtlemisvalmidus ja koopereerumissoov,
Hoiakud, suhtumised, väärtushinnangud, tõekspidamised;
Teadmised – teatava informatsiooni varjamine või kummutamine ja soovikohase faktiteabega asendamine;
Eesmärkide, püüdluste kujundamine;
Käitumiskavatsused;
Enesehinnang ;
Omavahelised suhted, nende kinnistamine või ümberkujundamine;
Pingemaandamine, ohusituatsioonide vältimine, paituste saamine.
Mõjutatuks võib muutuda mitte ainult inimese vahetu käitumine ja psüühiline seisund,
vaid kogu isiksus.
Igapäevaelu kinnitab seda, et suhtlemiskaaslaste vastastikune pikaajaline mõju
avaldub ka moraalsete ja tahteomaduste kujunemises, vajaduste struktuuri
kinnistumises, väärtushinnangute ja iseloomu kujunemises.
Teadlik mõjutamine ilmneb ennekõike suhtlemisülesandes.
Mõjujõu kujunemist võib käsitleda sõltuvuse tekke ja otsese mõju mehhanismide
kaudu.
Otsesed mõjutamismehhanismid – igasuguse sõltuvussuhte sihipärane
kasutamine, mis toimub soovikohasele käitumisele motiveerimise vormis.
Mõjutusmehhanismidest kõige enam kasutatav on:
1. emotsionaalne mõjutamine: veenmine positiivsete või negatiivsete tunnete
loogikaga, riidlemine, hoiatamine, aga ka innustamine ja vaimustamine
(fastsineerimine). Vaimustatusel ei ole eesmärgiks teisele millegi sisendamine,
vaid huvi ja põnevuse esile kutsumine.seda on soovitav kasutada õppetegevuse
tõhustamiseks.Intensiivseks mõjutusvahendiks on
2. isiksuslik meeldivus. Läbi aegade on teada, et meeldiva inimese ettepanekuid
võetakse kergemini kuulda.
Meeldivaiks peetakse neid inimesi:
kes on mingis mõttes meiesarnased, kellel on samad tõekspidamised,
vaated ja omadused kui meil;
kellel on teatud erilisi võimeid, andeid;
kes on välimuselt meeldivad;
kellel on niisuguseid positiivseid omadusi naguarukus, meelerahu,
ausus, sõbralikkus;
kes peavad meid meeldivaiks.
4. Otsesene füüsiline vägivald ja ähvardamine;
5. Psüühiline vägivald – karjumine, hüsteeritsemine, needmine jne;
6. Demagoogiavõtted – pateetika, vääramatule autoriteedile osutamine, enamiku
arvamuse olemasolu jne.