esimesena ühendas ristiusu ja Platoni Jumal lõi maailma – mis toimus varem? Varemat ei olnud, jumal on oma definatsioonis ajatu, enne jumala loomingut mingit aega ei olnudki. Aeg on alati subjektiivne (on vaja subjekti, kes seda aega tajuks). Jumal asub väljaspool aega, jumal ei ole subjekt. (EKSAMIL) ei ole tulevikku ega minevikku, vaid praegune hetk, sest aeg sünnib subjektis, tema tajus. Objektiivset aega ei ole. Keskaega tuli filosoofia läbi araablaste Aquino Thomas – skolastik (ratsionaalselt ära tõestada jumala olemasolu), põhilised teosed summa paganate vastu ja mingi summa veel, filosoofia ajalukku jumala tõestustega, ratsionaalselt mõistuse teel püüab ära tõestada jumala olemasolu. Ontoloogiline jumalatõestus. Tõestab jumalat aristotelese kaudu. Meil on põhjusteahelad, jumal on see, kes teeb esimese sammu.
Kogemusotsustus annab mulle objekti kogemuse. Kogemus on objekti tunnetus, mille subjekti enda tegevus on võimalikuks teinud. Kogemus esineb objekti produtseerimisena subjekti poolt, mille tulemusena ta tunnetab nii iseenese kui objekti loomust. Kogemusotsustuses langeb objekti tunnetus kokku iseenda tunnetusega, mistõttu osutub võimalikuks tunnetuse objektiivne iseloom. Tajuotsused kehtivad subjektiivselt ja nad ei vaja puhast aurmõistet, vaid tajude loogilist seost mõtlevas subjektis ( tajude seostamine minu hingeseisundis, ilma objektisuhteta). Kant on jaganud ka kehtivuse kaheks, nimelt ühte nimetab ta objetiivseks kehtivuseks ja teist paratamatuks üldkehtivuseks ja need mõisted on teineteist asendavad. Kui otsus on üldkehtiv ja paratamatu siis mõistame kohe objektiivset kehtivust. Sellel hetkel me tunnetame objekti antud tajude üldkehtiva ja paratamatu seose abil, nii on kõigi meeleobjektidega. Seega
...)))) PEIRCE MÕISTMISE TEEB RASKEKS, ET TA TAHTIS OLA FENOMENOLOOG JA LOOGIK. SEE TEKITAB SEGADUST. MÄRGITEOORIA: Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks. Märk on autentne Kolmasuse vorm. Moodustajateks on 3 korrelaati: 1) traadilise suhte Esitis( see kelle jaoks on asi tähenduslik) 2)teine-selle objekt 3) interpretant( tõlgend , mentaalne representatsioon, efekt ,mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis.) Märk on see, mis tähistab midagi, kellegi jaoks. See on see, kuidas kogemusest tekib tähendus. MÄRKIDE TÜPOLOOGIA: 1) märk ise oma olemuselt 2) märrk suhtes objekti 3) märk suhtes interpretanti IKOON: Sarnasus: 1 asi sarnaneb teisele: näib, külab, tundub maitseb, lõhnab samamoodi. Iga kord kui räägid ja kasutad snõna nagu, siis sa räägid ikooniliselt. tähistatava ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe.
Kaemus on kujutlus, seega peab ta vahetult objekti olemasolust sõltuma. Kui kaemus oleks selline, et esitaks asju nõnda, nagu nad on iseendas, siis ei toimuks mingit aprioorset kaemist: kaemus oleks alati empiiriline, sest seda, mis sisaldab objektis iseendas, saab teada vaid siis, kui see olemas ja antud on. Seega on ainult üks viis, kuidas kaemus saab eelneda objekti tegelikkusele ja toimida aprioorse tunnetusena, ja nimelt see, kui ta ei sisalda midagi muud peale meelelisuse vormi, mis subjektis eelneb kõigile tegelikele muljetele, millega objektid mõjutavad. Meeleobjekti võib kaeda üksnes vastavuses selle meelelisusevormiga, võib teada a priori. Siit aga järgneb: laused, mis käsitlevad vaid meelekaemuse seda vormi, on võimalikud ja kehtivad üksnes meeleobjektide kohta; ning samuti ümberpöördult: kaemused, mis on aprioorselt võimalikud, saavad käia üksnes meeleobjektide kohta. Ühesõnaga ruum ei ole midagi, mis on empiiriline, ta on sõltumatu
Süntaksiküsimused põhjalikumalt kui Ahrensil, totaalsuse partsiaalsuse kohta üsna täpsed reeglid. Põgus ülevaade liitlausest. 1924 L. KETTUNEN "Lauseliikmed eesti keeles". Detailne käsitlus, soome eeskuju, alus hilisematele käsitlustele. Rakenduslikud grammatikad eestlastele (Hermann, Aavik jt.). Kooligrammatikad ja õigekeelsuskäsitlused 20. sajandil. 1896 K.A. HERMANN "Eesti keele Lause-õpetus". Esimene eestikeelne süntaksiülevaade, normeeriv. Totaalsus - partsiaalsus (sh subjektis), lauseliikmed, lausetüübid, ühildumine. Esimesena: koopula, apositsioon. Terminid: eestipärased käändenimetused, ainsus, mitmus, kääne, pööre, asesõna, määrsõna, täisminevik, enneminevik jne. 1936 J. AAVIK "Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" põhjalik käsiraamat. 1925 "Valik eestikeelseid grammatilisi oskussõnu" (Akadeemilise Emakeele Seltsi oskussõnade toimkond): lauseliige, alus, öeldis, sihitis, määrus, täiend, lisand, ühilduma, lauserind, lausepõim jne
kaugemale suhtelisest üldisusest. üldisusest. - Kui mingi väide aga on tingimatult üldkehtiv, üldkehtiv, siis ei saa see meelelisest kogemusest pärineda. - Hume: see on meie harjumuse produkt. - Kant: see ei saa tulla kogemusest. Analüütilised ja sünteetilised otsused - Analüütiline lahtivõetav, liigendav. "Kera on ümmargune." Predikaat väljendab midagi, mis subjektis on juba olemas. - Sünteetiline siduv, kokkupanev. "See kera on kuldne." Ma lisan subjektile midagi, mis subjektis endas ei sisaldu. - Järelikult sünteetilisi otsuseid saan ma langetada üksnes a posteriori, kogemusest. A priori sünteetilised väited? - Lause: Igal muutusel on oma põhjus. - Kogemus ei õigustaks mind kunagi sellist väidet üldkehtiva ja paratamatuna vaatlema.
ruudud on nelinurksed kohta.) Seevastu sisaldab lause mõned kehad on rasked predikaadis midagi sellist, mida keha üldmõistes tegelikult ei mõelda, seega ta rohkendab tunnetust, kuna lisab mõistele midagi juurde; seepärast tuleb teda nimetada sünteetiliseks otsustuseks. Sünteetiline ehk avardav otsustus laiendab meie teadmisi. (Nt: mõni keha on raske. Kuna mõiste keha ei sisalda sellist tunnust nagu raske, saame me selle keha kohta midagi uut teada. Predikaadis sisaldub midagi, mida subjektis pole / ei mõelda. Sama väide kehtib ka otsustuse, et mõni raamat on huvitav kohta.) Analüütilise ja sünteetilise otsustuse erinevus Kõigi analüütiliste otsustuste ühisprintsiibiks on vasturääkivuse seadus. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule midagi juurde . Sünteetilised otsustused vajavad teistsugust printsiipi, kui seda on vasturääkivuse seadus. Kogemusotsustused on alati sünteetilised. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule
(Ratsionalistide sünnipärased ideed). Tuleb uurida, kas ei ole olemas midagi enne kogemust a priori (enne kõike). Empiiriline kogemus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud. Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest? Kaks tunnust, mis ei peta: 1. Hädavajalikkus (paratamatus) ja 2. Range üleüldisus. Analüütilised ja sünteetilised otsused Analüütiline lahtivõetav, liigendav. "Kera on ümmargune." Predikaat väljendab midagi, mis subjektis on juba olemas. Sünteetiline siduv, kokkupanev. "See kera on kuldne." Ma lisan subjektile midagi, mis subjektis endas ei sisaldu. Järelikult sünteetilisi otsuseid saan ma langetada üksnes a posteriori, kogemusest. Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" (saksa keeles Ding an sich), kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks" (Ding für uns)
Miski käivitab muutuse;miski määrab tulemuse, mis muutuse käigus tekib. Aristoteles kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike. Inimene ja taevakeha on mõlemad substantsid sekundaarses mõttes. Substantsid on individualiseeritavad
Ilu representatsioonid jooksevad liiva, kui hinnata objekte mingi mõiste põhjal. Maitseotsustus ei postuleeri naudingut kõigi jaoks, vaid on võimalikkus, mis omistab meeldivuse kõigile. Universaalsus on siinkohal nagu idee või reegel, mis ei otsi kinnitust mõistetest, vaid koostööst teiste inimestega. Subjektiivse vaba mängu kujutlusvõime ja aru vahele tekkiv harmoonia loob subjektis naudingu ehk mõnu, mis on maitseotsustuse puhul kõigi teistega jagatav, üldkehtiv. Esteetilised kategooriad nagu meeldiv, ilus ja hea on küll subjektiivsed, kuid inimesed hindavad neid skaalal valu-nauding, mis omakorda on universaalne. Teisisõnu meeletunnetus on objektiivne ja universaalne, tõlgendusviisid subjektiivsed ja individuaalsed. Millised on romantismi esteetika põhijooned?
samale tundele küsimus all oleva käitumisviisi suhtes, 3) selle tunde alusel otsustame antud käitumisviisi üle moraalselt õigesti. 6 KANT 1.Analüütilised ja sünteetilised otsused: Kant jagab väited (otsustuse) kaheks: analüütilisteks ja sünteetilisteks. Analüütiliste väidete puhul ei ole predikaat midagi uut, mida juba ei leiduks subjektis. Ja kuna analüütilised väites kehtivad sõltumata igasugusest kogemusest, siis võib öelda, et analüütilised väited on täiesti tõsikindlalt tõesed. Paraku on aga nende probleemiks see, et nad ei ütle midagi uut maailma kohta. Sünteetiliste väidete puhul ütleb predikaat midagi subjekti kohta. Sünteetilised väited ütlevad midagi uut maailma kohta. 2.Kanti teoreetilise filosoofia põhiprobleem: Kanti jaoks on keskne meie tunnetuse
Selle raames kirjendatakse ja mõõdetakse elusorganismide, eelkõige inimese käitumist ja elamusi ning selgitatakse välja kindlaid seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Psüühilised nähtused on vahetult toimuv või ajalise viivitusega ilmnev reageering välistele ja sisemistele ärritajatele. Nende reageeringute ning reageeringute talletatud tulemuste(teiste reageeringute) abil kujuneb inimeses – käitumises subjektis ja looduslikus või sotsiaalses indiviidis – arusaam maailmast ning selles kehtivates protsessidest ja reeglitest. Psüühiline mudel maailmast võimaldab otstarbekalt reageerida, kohaneda ja edu saavutada. Välised mõjutused muutuvad sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Sama mündi teise poolena osalevad vaimunähtused objektiivse maailma kujundamises ja selle objektidega manipuleerimises. PSÜHHOLOOGIA ON ÕPETUS hingeelu nähtustest ja käitumisest.
õppeobjekti, keskkonda, eesmärki, sihti... õpeprotsessi ja õppimise osa õppes. Eesmärke ega sihte ei saa anda; eesmärgid seab subjekt ise; siht on. Eesmärgi saavutamiseks peab tegutsema. Selleks on vaja vahendeid. Eesmärgi saavutamiseks on vaja huvi ja arusaamist, ent on vaja ka ületada raskusi ja rakendada tahet, mõnikord "surnud punktist" üle saamiseks ka sundust. · Eesmärk ja vahend on abstraktsioonid. Mõlemad asuvad inimeses (subjektis). Mõlemad on kirjeldatavad süsteemina. · Reaalselt on olemas ressursid ja tingimused ressursside kasutamiseks.Tähtsaimad neist on ilmselt tervis,aeg ja ruum Eesmärgi saavutamine on süsteemsuse funktsioon. Enamasti lepivad inimesed tühise osaga sellest, mida nad esialgu soovisid. Sihil püsimise eelduseks on ühiskonna- Milline on õppimise abil saadud teadmiste osa igaühel? · 90 100 · 80 60 · 50 40 · 30 20 · 10 · 5 · alla viie %
Igas fenomenis esinevad korraga kõik kategooriad (Esmasus, Teisesus, Kolmasus). Kolmas on 1. ja 2. siduv lüli. Märgiteooria Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks. Märk on autentne Kolmasuse vorm. Tema moodustajateks on 3 korrelaati. Esimene triaadilise suhte Representamen, teine selle Objekt (vahetu/dünaamiline) kolmas Interpretanta (mentaalne representatsioon, efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis). Vahetu/dünaamiline/lõplik Märkide tüpoloogia Baastrihhotoomiaid 3 (algul kümme) I. märk ise oma II. märk suhtes objekti III. märk suhtes olemuselt interpretanti 2.1 icon 1.1 qualisign 2.2 index 3.1 rhema 1.2 sinsign 2.3 symbol 3.2 dicent 1
Reegel: Selles süllogismis kolme terminit ei ole. A Kõik emad on naised I Mõned üliõpilased on naised. ? Reegel: üks eeldustest peab olema eitav. Kui arutlus toimub II figuuris. II figuur A Kõik kreekrlased on inimesed. I Mõned inimesed on filosoofid. ? Reegel: 4. figuuris reeglit pole. Keskmine termin on inimene. Predikaat pole täies mahus. Subjektis on väiksem. Ta pole kummaski täismahus. Hüpoteetiline süllogism See on selline süllogism mille suurem eeldus on emplikatiivne (ehk tingiv) otsustus (p → q). Puhas hüpoteetiline süllogism – kõik elemendid on emplikatiivsed. Aristotelese mooduseks on tulp. p→q Tänapäeval kirjutatakse see tulp ühele reale: p→z [(p → q) ˄ (p → z)] → (p→z) p→z
Miski käivitab muutuse;miski määrab tulemuse, mis muutuse käigus tekib. Aristoteles kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike. Inimene ja taevakeha on mõlemad substantsid sekundaarses mõttes. Substantsid on individualiseeritavad
Analüütiline otsustus on otsustus, mis ei avarda meie teadmisi, vaid selgitavad juba olemasolevaid teadmisi. Nt kõikidel kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab endas sellist tunnust nagu ulatuvus ja seega ei saanud me midagi uut teada. Sünteetiline otsustus on otsustus, mis avardab meie teadmisi. Nt mõned kehad on rasked. Mõistee keha ei sisalda endast sellist tunnust nagu raske, seega antud otsustus avardab meie teadmisi: Predikaadis sisaldub midagi, mida Subjektis ei ole. Kant: (1724-1804) 4) millisel kahel põhjusel ei suuda inimene väljuda omasüülisest alaealisusest • Laiskus ( eelistatakse juhinduda teiste arvamusest) • Argus ( ei julgeta iseseisvalt mõtlema hakata) 5) milles seisneb mõistuse avalik ja eratarvitus Mõistuse avaliku tarvituse all mõeldakse enda mõtete avaldamist trükitud kujul, et nende üle saaksid teised arutleda.
Freudi meelest ei ole kollektiivset alateadvust. Teadvuse kaudu on inimene suhtes maailmaga. Kogu energeetika on seotud alateadvusega (instinktid, tungid jne). Roll maailmas on tsenseerida seda, mis mitte teadvusest tuleb. Reaud uurib inimese vaimu. Psühholoogia seisukohalt on ta aegunud. Descartes. kuidas inimene maailma tunnetab Idee: "kahtle kõiges". Me võime kõigest valesti aru saada. "Mina olen". Me ei saa kahelda iseeneses - selles subjektis kes kahtleb. "Mõtlen, järelikult olen". Freud ütleb midagi muud. Inimese `mina´ ei saa olla enesest täielikult teadlik. Mina täielik tuum jääb meile täielikult kattesaamatuks. Enseteadvus on vaid väike osa teadvusest. D skeem on häiritud nt vaimuhaiguse korral. Freud ütleb, et me kõik oleme teatud piiril hullud, sest me teeme midagi, mida me ei ole kavatsenud teha nt ütleme v käitume ettearvamatult. Loevad justnimelt tühised asjad - need, millele me ei keskendu.
fenomenoloogid väidavad, et tegemist on keha subjektiga (body subject) Eelteadvuslik intelligentsus - võime igapäevase eluga toime tulla, ilma, et me seda endale pruugiks tunnistada (koolitulek, tööleminek, pesemine hommikul) - teeme eseda automaatselt, ilma sellele palju mõtlemata. Alles siis kui on vaja toime tulla uues olukorras või kohas muutub meie keha OBJEKTIKS.Motoorne tegevus võib sel juhul petta Suurema osa ajast on inimese keha subjektis - automaatselt tapame sääse, ilma pikemalt mõtlemata või inimene liigutab ennast mingil moel kodust -tööle v koolist-koju Palju sellest on eelregetiivsel tasemel, keha subjekt on kasulik selleks, et ühendada kahte vaenulikku suunda psys --> kognitiivset ja käitumuslikku e biheivioristlikku käitumisviisi. Üritatakse liigitada seda, mida keha subjekt teeb, nt: Am päritolu David Seamon - keha balletiks (body ballets) - integreeritud liikumiste süsteem,
kaabliga, niis võinuks ühendada kaht isikut. Selle asja tuumast saavad harjumuspäraselt võiks öelda traditsiooniliselt valesti aru "subjektisi- sese pööratud spektri" mõtteeksperimentide konstrueerijad, kes oletavad, et erinevuse märkamine subjekti poolt kindlasti ere avastamisekogemus subjekti jaoks peaks endast kujutama erinevuse kui kvaalide vahetuse (otsest? korrigeerimatut?) äratundmist. Kuid nagu ilmneb minu näitest, võime saavutada subjektis samasuguse hämmastava tulemuse, ilma et tema oletatavaid kvaale üldse mõju- tada tuleks. Kuna ex hypothesi võivad kaks erinevat kirurgilist sekkumist tekitada täpselt sama int- rospektiivse efekti, kusjuures kvaale pöörab ainult üks operatsioon, ei saa isiku kogemuses olla mi- dagi sellist, mis eelistaks üht hüpoteesi teisele. Seega kui ta ei otsi välist abi, peab tema enda kvaa- lide seisund olema talle sama tundmatu kui mis tahes teise (isiku) kvaalide seisund. Vaevalt on see
· Kant: see ei saa tulla kogemusest. mitteanalüüsitav. Ometi on see meie erinevate · Analüütilised ja sünteetilised otsused meelte poolt antud tooraine kujutlusele "roos". · Analüütiline lahtivõetav, liigendav. "Kera on · Meis on veel midagi, mis meie tajud korrastab ja ümmargune." Predikaat väljendab midagi, mis nimelt teatud kindlal viisil. subjektis on juba olemas. · See, mis selle korra määrab ei pärine ise meie · Sünteetiline siduv, kokkupanev. "See kera on tajudest. kuldne." Ma lisan subjektile midagi, mis subjektis · Ruum ja aeg endas ei sisaldu. · A) Ruum.
näiteks: maksukorraldusseadusest lähtudes ei ole maksuhaldur maksukohuslane. Tema kontrollib õigsust. Kuid tulumaksuseadusest lähtudes on maksuhaldur kohustatud subjekt. Maksusubjekti üldmõiste on maksukohuslane (ehk maksusubjekte nimetatakse ka maksukohuslasteks). Maksukohustuslase mõiste alla ehk koosseisu kuuluvad Eesti maksuseaduste alusel neli kohustatud isikute kategooriat: a. Maksumaksja võib esineda kahes eraldi subjektis/isikus teokoosseisu saabumisel peab maksu maksma (kui seadusest tuleneb kohustus). · Maksumaksja on isik, kes vastavalt maksuseaduses ettenähtud teokoosseisu saabumisel peab maksu maksma (kui seadusest tuleneb kohustus) · Maksumaksja võib olla isik, kes tegelikult maksu tasub näiteks tekib seadusest maksukohustus isikule aga tal on tehtud leping, et keegi teine maksab tema eest.
teadvusesse tõsta. selle skeemi juures tuleb näha, kuidas see skeem vastandas freudi selleaegse ratsionalismiga. freud seadis descartes'i väited sellega otseslt kahtluse alla ´ descartes : kõiges, mida ütlevad meie teadmised maailma kohta, on põhjust kahelda, meie teadmine maailma kohta ei ole kindel, kahtle kõigis. mina olen, selles saab inimene kindel olla. kaheldes kõigis muus ei saa me kahelda iseenda olemasolus, me saame kindlad olla kahtlevas subjektis. cogito ergo sum. inimesel on teatav eelisseisund iseenese ja oma vaimu teadvustamises, võrreldes sellega, kuidas me teadvustame väljaspoolset maailma. ja siin kõrval freudi väide : inimese mina ei tea midagi enda kohta. inimese mina ei ole üldse sfäär, milles me saaks kindlad olla. inimese teadvuse varjus on inimese psüühikas väga palju aspekte, millest inimene üldse teadlik ei ole. descartes'i kujutlus vaimuhaigusest : mõistusekaotus
Selle funktsioon on teine kui arukategooria oma. Kui seda eristust ei näe, siis satub eksitusse. Kaks erinevat mõistet, kaks erinevat rakendust, kaks erinevat funktsiooni. Kui ideid rakendada nii nagu kategooriaid, siis tekitame näiva kehtivusega väiteid. Tuuakse välja postulaat, et mõistus ehk kõigi inimvõimete kogum, siis seal on kõik korras. 6 tunnetusvõimet ja teised võimed, siis need toimivad täielikus harmoonias. Võib näida esialgu teistmoodi: subjektis on midagi korrast ära? See on näivus. Tulen analüüsida edasi subjekti struktuur ja mis on õige funktsioon ja kuidas seda peaks rakendama - kõigil on oma funktsioon mõistuses laias tähenduses. Legitiimsed rakendusvõimete piirid. Funktsiooni erinevus – metafüüsika ebaõnnestumine on selles, et pole erinevust märgatud. Kui substants rakendub objekti tunnetusele, siis ka lihtsubstantsi jaoks peaks leiduma mingi objekt, aga seda objekti pole olemas ja on ekslik. Milleks siis olemas on
reaktsioon) Charles Sander Peirce Märgiteooria Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks. Märk on autentne Kolmasuse vorm. Moodustajateks on 3 korrelaati: esimene - triaadilise suhte Esitis (representamen) teine - selle Objekt kolmas - Interpretant (tõlgend, mentaalne representatsioon, efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis). Ch. S. Peirce Märkide tüpoloogia 3 baastrihhotoomiat I. märk ise oma II. märk suhtes objekti III.märk suhtes interpretanti olemuselt 1.1 qualisign 2.1 icon 3.1 rhema (adum) 1.2 sinsign 2.2 index 3.2 dicent (nending) 1.3 legisign 2.3 symbol 3.3 argument Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksid võivad olla terminid ja laused, sümbolid võivad olla kõik kolm.
käitumist määrata vastavalt privaatautonoomia põhimõttele. Huvi teooria puhul on avalik-õiguslikud alluvussuhted, kuid eraõiguses põhinevad suhted võrdsusel. Avaliku õiguse ja eraõiguse eristamise aluseks on ka subjektiteooria e täiendatud subordinatsiooniteooria, mille kohaselt avaliku õiguse hulka kuuluvad need õigusnormid, mille puhul on alati üheks subjektiks riik või muu kõrgema võimu kandja. Piisav ongi subjektiteooria, kuna üheks subjektis või muu kõrgeima võimu kandjaks on alati riik. 4. Milleks üldse teooriaid vaja on? Teooriaid on vaja, et defineerida õiguse liike: eraõigust ning avalikku õigust - see tuleneb teooriast. 5. Miks neid teooriaid on kolm? Ükski pole piisav. - Miks ei piisa? Antud teooriad ei ole vastandlikud, vaid nende abil saab avada avaliku õiguse ja eraõiguse eristamise erinevaid aspekte. Mis on huvi teooria puudus? Ka eraõiguses on asju, mis pakuvad riigile huvi (nt lepingud, perekond). Osad
terminite mahtude piiritletus või piiritlematus. Tööjuhend: atributiivne lihtväide esineb traditsioonilises loogikas kujul kvantor-subjekt-koopula-predikaat. Leidke, millised lauseosad kirjeldavad subjekti (millest jutt) ning millised predikaati (mida subjekti kohta öeldakse). Kui subjekt esineb ilmutamata kujul, tuleb see määratleda konteksti abil. Kui konkreetne kontekst puudub, võib selle luua. Subjektis sisaldub nimisõna või isikuline või näitav asesõna. Predikaadis peab esinema kategoremaatiline sõna. Kui selleks on omadussõna või kesksõna, siis mõnes ülesandes peab olema valmis juurde lisama ka nimisõna või asesõna. Üldjuhul võib selleks olla subjektis sisalduv nimisõna, ent selleks võib olla ka subjekti allutav termin. Määratlege lause kvaliteet (jaatav või eitav), millest tuleneb koopula: kas on või ei ole (pole).
annaabi.ee 
