Prolegomena (0)

Prolegomena ( 18-20 paragraf)
Immanuel Kant
Kant jagab kõik meie otsused kaheks. Ühtesid nimetab ta kogemusotsusteks ja teisi tajuotsusteks. Kõik meie otsused on algselt tajuotsused, hiljem anname me otsustele aga suhte objektiga ehk siis nad muutuvad objektiivselt kehtivaks ja seega on tegemist kogemusotsusega.
Kogemusotsused on empiirlised ehk siis kogemustest tulenevad. Neil on peamiselt objektiivne kehtivus ja nende alus on vahetus meelekaemuses. Objektiivse kehtivuse annavad neile arumõisted ( ehk arus loodud mõisted). Kogemusotsustus annab mulle objekti kogemuse. Kogemus on objekti tunnetus, mille subjekti enda tegevus on võimalikuks teinud. Kogemus esineb objekti produtseerimisena subjekti poolt, mille tulemusena ta tunnetab nii iseenese kui objekti loomust. Kogemusotsustuses langeb objekti tunnetus kokku iseenda tunnetusega, mistõttu osutub võimalikuks tunnetuse objektiivne iseloom.
Tajuotsused kehtivad subjektiivselt ja nad ei vaja puhast aurmõistet, vaid tajude loogilist seost mõtlevas subjektis ( tajude seostamine minu hingeseisundis, ilma objektisuhteta).
Kant on jaganud ka kehtivuse kaheks, nimelt ühte nimetab ta objetiivseks kehtivuseks ja teist paratamatuks üldkehtivuseks ja need mõisted on teineteist asendavad. Kui otsus on üldkehtiv ja paratamatu siis mõistame kohe objektiivset kehtivust. Sellel hetkel me tunnetame objekti antud tajude üldkehtiva ja paratamatu seose abil, nii on kõigi meeleobjektidega. Seega ei saa kõik kogemusotsused oma objektiivset kehtivust mitte objekti vahetus tunnetamisest, vaid üksnes empiirliste otsuste üldkehtivustingimustest.
Autor toob oma tekstis ka mitmeid erinevaid näiteid, et oma ideid kinnistada ja tõestada. Õhk on elastne on alguses tajuotsus, kuna seostataks kaks aistingut omavahel. See otsus muutub sellehetkel kogemusotsuseks, kui ta mutub üldkehtivaks ehk siis nii mina kui ka teised tajuvad samamoodi õhu elastsust . Täpsemalt tuleb määratleda õhu mõiste, mis on hüpoteetiline ja seega tähenda, et mõiste põhjal peavd kõik õhku ühtemoodi tajuma/ tunnetama .
Teisalt toob Kant näite, mis määral osad otsused ei saa kunagi muutuda kogemusotsusteks, näiteks tuba on soe, suhkur on magus, koirohi on mõrkjas. Nimelt antud näited koosnevad kahe aistingu suhtel samasse objekti.
Minu arvamuse kohaselt ei ole võimalik jagada otsuseid nii kategooriliselt kaheks. Sellepärast, et kõik otsustavd erinevad, lähtudest erinevatest objektidest . Paljud otsused on vastu võetud ka näiteks mõjutuste ajevil. Minu arvamuse või tahte vastane tegevus, aga sõbranna tahab väga teha. Seega olen ma üheltpoolt võtnud vastu otsuse kogemusele tuginedes, et ma ei taha seda, kuid lõpuks otsustan ikka teisiti, kuna mõjutus on tugevam. Leian, et see ei kuulu ei kogemuste ega ka tajude hulka, vaid kuulab täesti eraldi kategooriasse.
Paljudes teistes aspektides nõustun autoriga. Leian, et peamised otsused on algselt tajuotsused ja põhjalikumal kaalumsiel muutuvad nad juba kogemusotsusteks.
Siiski leian, et esineda võivad ka erandid alati ei pruugi see esimene otsus taju põhine olla. Nimelt lähtudes kogemusest: Hommikul ärgates näen, et väljas on lumi maas . Lähtun automaatselt eeliste aastate kogemustest, et väljas on külm. Seega lähtunkogemusest, et tuleks võtta kaasa kindad, kuna arvatavasti on väljas külm. Välja jõudes tajun, et tõesti on külm ja kindad tueb kätte panna. Seega ei võta me vastu tajule tuginevat otsust, et väljas on külm, vaid lähtume kogemusest, et talvel on alati külm.
Samuti peaks olema ka oma kategooria spontaansetel otsustel, mida võetakse vastu lihtsalt hetke meeleolu ajevil. Tihtipeale ei suuda, me emotsionaalsetel hetkedel mõelda ratsionaalselt, seega ei pruugi me lähtuda üldse kogemusest või tajust, vaid lihtsalt hetke meeleolust.
Kokkuvõtteks ütleksin, et nõustun üldiselt autori seisukohtadega ja kõik tema põhjendused ja arutlused on minu jaoks loogilised . Siiski leian, et tal on lihtsalt minu jaoks täisliku teksti kokkusaamiseks paar aspekti puudu.