arutlema maailma ehituse ning algelementide üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ning lahendama elulisi probleeme. Filosoofia ärgu olgu mitte abstraktne targutamine looduse üle, vaid õpetus sellest kuidas tuleb elada, arvas Sokrates. Filosoofia peab andma inimesele selge arusaama selest, mis on hea ja mis on halb, mis on ilus ja mis on inetu, mis tõde ja mis on vale. Kord olevat üks Sokratese sõber Chaiperon küsinud Delphis jumal Apolloni pühamus püütialt (ennustajalt), kelle suu läbi kõneles jumal ise, kas keegi on Sokratesest targem. Püütia vastanud, et mitte keegi pole targem. Sokrates püüdis tõestada, et see väide on vale pannes 2 oma tarkust proovile. Ta vestles riigitegelaste- ja poeetidega, et tõestada oma arvamust.
9 lahendama elulisi probleeme. Filosoofia ärgu olgu mitte abstraktne targutamine looduse üle, vaid õpetus sellest, kudias tuleb elada. Filosoofia peab andma inimesele selge arusaama sellest, mis on hea ja mis on halb. Küllap jättis Sokrates selliseid probleeme arutades kuulajatele sügava mulje, sest teda peeti väga targaks. Kord olevat üks Sokratese sõber Chaiperon küsinud Delphis jumal Apolloni pühamus püütialt (ennustajalt preestrinnalt), kelle suu läbi kõneles jumal ise, kas keegi on Sokratesest targem. Püütia vastanud, et mitte keegi pole targem. Sokrates ise seda ei uskunud. Ta ei pidanud ennast targimaks ning seetõttu hakkas teisi arukaid isikuid n-ö järele katsuma. Selgus, et Sokratese tarkus seisneb eelkõige selles, et filosoof kunagi ei kujutanud ette seda, mida ta ei tea. Siit ka üldtuntud aforism: ,,Ma tean, et ma midagi ei tea"