106 (0)

„Puhastus“



Oksanen Sofi „Puhastus“, 2008                            Kirjastus Varrak „Puhastus“   2009. a. ilmunud Soome kirjaniku Sofi Oksaneni romaan „Puhastus“ oli  Eestis 2009. aasta müüduim raamat, mille läbimüük küündis koguni  17 000 eksemplarini. Raamatu sündmustik kajastab kahe naise saatust  Eesti NSVs Teise maailmasõja järgsetel okupatsiooniaastatel.    Eesti juurtega Soome kirjanik Sofi Oksanen on sündinud 1977. aastal  Soomes. Ema poolt on Oksanen eestlane ning isa poolt soomlane. Ta on  õppinud Helsingi Ülikoolis kirjandusteadust ja teatrikoolis dramaturgiat.  2008. a. sai ta romaani „Puhastuse“ eest kirjanduspreemia Finlandia, olles  2008. a. Soome kõige enim loetud romaani autor. Finlandia  kirjandusauhinda on välja antud alates 1984ndast aastast ning see  antakse välja aasta kõige paremale Soome romaani, lasteraamatu või  dokumentaalteose autorile. Oksanen on tegutsenud ka mitme lehe  kolumnistina ning avaldanud ajakirjanduses arvamust ühiskondlikel ja  poliitilistel teemadel. 2010. aastal sai ta Eesti IV klassi Maarjamaa Risti  teenetemärgi ordeni. Sofi Oksanen veetis lapsena palju aega Eestis  vanaema juures, kus ta kuulis huvitavaid ja samas ka õudusttekitavaid  lugusid Eesti NSV-st. Eesti ajalooline temaatika ongi saanud Oksanenile nii  lähedaseks, kuna tema ema immigreerus alles 1970ndatel Soome, olles  üles kasvanud Nõukogudeaegse lapsena.                „Puhastuse“ peategelasteks on kaks naist: 60ndates aastates Aliide  Truu ning 20ndate alguses Zara. Teos käsitleb ajavahemikku aastatel 1936- 1992, küll mitte kronoloogiliselt, kuid siiski loogilises järjekorras.  Vanaproua Aliide Truu elab rahulikku elu just iseseisvunud Lääne-Eesti  väikeses külas ning naudib oma vanaduspõlve. Ta on suhteliselt kinnine  inimene, kes ei taha inimestega eriti suhelda, vaid tegeleb parem oma  majapidamistöödega ja koeraga. Tema mees suri kaheksakümnendate  aastate keskpaigas Tšernoboli katastroofi ajal. Nüüd on Aliidele jäänud 


sugulastest ainult tema tütar Taimi, kes elab Soomes ning kes külastab  oma ema väga harva. See on ka põhjuseks ,miks Aliide on niivõrd  emotsioonitu ja endassetõmbunud inimene. Sofi Oksanen on suutnud väga edukalt näidata oma lugejatele, mis võib juhtuda inimese loomusega,  kellel ei ole lähedasi inimesi.                                                                         Ühel hommikul leiab ta oma koduaiast verinoore vene tütarlapse, kes  räägib eesti keelt. Noore neiu nimi on Zara. Zara on oma iseloomult ja  olemuselt täiesti vastand Aliide Truule. Ta on elav noor tütarlaps koos oma  unistuste ja ambitsioonidega. Zara sündis Vladivostokis, Venemaal, kuid  nüüd kakskümmend aasta hiljem, läheb ta oma sõbranna soovitusel  Berliini paremat elu otsima, sattudes hoopis prostituudiks. Zara on aga  kuulnud oma sugulasest Eestis ning otsustab oma „töökohalt“ põgeneda,  jõudes mõne päeva pärast oma tädi koduõuele. Seal väidab Zara end  olevat hädaohus, kuna tema vägivaldne mees otsib teda taga ning ta  palub endale kas või mõneks päevaks öömaja. Sisimas lahke Aliide  otsustabki naist aidata ning lubab Zaral enda juurde elama jääda.  Raamatut lugedes pani mind Aliide julge tegu mõtlema, et kas mina  oleksin võimeline võõrast inimest aitama, võttes ta enda juurde elama.  Arvan, et Aliide teo tagamaad olid siiski seotud tema minevikuga. Nimelt  oli Aliide Truu sirgunud noorukieast täiskasvanuks Teise maailmasõja  aegses Eestis. Pidev rivaalitsemine õega sai ühel saatuslikul päeval  traagilise lõpu. Nüüd, umbes 50 aastat hiljem, proovibki Aliide Truu  lunastada oma patte, aidates inimesi enda ümber. Samal ajal kui Aliide on  aitamas Zarat, hakkavad nende elulõngad aina rohkem ja rohkem lahti  hargnema ning lõpuks tulebki välja,et kahes tegelases voolab tegelikult  sama veri  ja  et nad on sugulased. Raamatut oli väga huvitav ja nauditav  lugeda, kuna raamatu autor suutis erinevad raamatu peatükid ühte siduda nii, et sündmustik räägib kahest ajastust: olevikust ja minevikust, mis toob Aliide Truu tagasi paljude aastate tagustesse sündmustesse.   Sofi Oksanen on ise väitnud, et tema pioriteediks „Puhastuse“  kirjutamisel oli eesmärk tutvustada välismaale Eesti ajalugu ning käsitleda mitmeid probleeme, põimides need raamatu tegelaste elukäiku. Kindlasti  on Oksanen selle ülesande täitnud, kuna raamatut on nüüdseks tõlgitud 


juba 38 keelde. See  teeb mind omakorda rõõmsaks, kuna nüüd teavad  paljud välismaalased palju rohkem Eestist ning see võib kaudselt kasu  tuua ka Eesti turismile.  Raamatus käsitletud teemad võib piltlikult jagada  kolmeks: Nõukogude- aegne terror ja sellega kaasnev nii vaimne kui ka  füüsiline vägivald, lähedaste inimeste reetmine ning prostitutsioon.             Mind isiklikult  pani Sofi Oksaneni romaan mõtlema ka selle üle, mis on  eestlastega viimasel sajandil juhtunud ja mida me oleme pidanud läbi  elama. Raamatu lugemise tegi ka huvitavamaks asjaolu, et Sofi Oksanen  külastas enne raamatu kirjutamist  paljusid  Eesti arhiive, tuues sellega  raamatusse palju põnevaid fakte  Eesti ajaloost,mida ma varem ei teadnud ja ka tõestisündinud lugusid Teise Maailmasõja päevilt. Minu meelest oli  see autori poolt täiesti õige samm, kuna ta suutis erinevad faktid panna  oma teosesse tõesti nii hästi, et lugedes raamatut, tundsin, nagu ma oleks olnud nende sündmuste keskel. Erinevate raamatu peatükkide vahel  kirjeldas Oksanen inimeste piinamist ja vaimset terrorit nii täpselt, et  paljud inimesed ei ole seda raamatut soovinud just sellepärast lugeda. Siin lähevad ka Eesti kriitikute arvamused kaheks: ühed kriitikud arvavad, et  Oksanen on suutnud oma teoses käsitleda Eestile valusaid teemasid ja  tutvustada sellega Eesti ajalugu ka välismaalastele, teised kriitikud, aga  arvavad, et Oksanen on oma erinevates teostes kujutanud Eesti ajalugu  liiga ühekülgselt ja karmilt. Mina isiklikult kaldun aga kriitikute poole, kes  kiidavad Sofi Oksaneni teost „Puhastust“ taevani. Raamatut lugedes tekkis mul tunne, et ma hoian käes ajalooõpikut, mis tutvustab mulle erinevaid  etappe Eesti ajaloost.    Ma otsustasin hakata lugema romaani „ Puhastus“ peale samanimelise  teatrilavastuse nägemist Vanemuise laval ning kui ma olin lõpetanud  raamatu lugemise, sain ma aru, et see samm oli täiesti õigustatud ning  see on tõesti üks parimaid raamatuid, mida ma olen viimasel ajal lugenud. Kindlasti soovitan raamatusõpradel see raamat mõnikord kätte võtta ning  uus ja huvitav lugemiselamus on garanteeritud, kuna selles romaanis  leidub nii reetmist, õnnetut armastust kui ka meie kodumaa ajaloo  tutvustust. Raamat „Puhastus“ on ühe naise, ühe perekonna ning  ühe riigi lugu.


Miina Härma Gümnaasium, 8B klass Õpetaja: Ivika Hein Kristo Pullerits