suhtluskanalisse kirjutades sellele, et ta peaks ühiskonnas eeskujuks olema. Rahandusminister tõi kaudselt välja konflikti meie vs teised, eriti halb selle poolest, et on oma vaadetelt liberaal (justkui sisserände, seksuaalsete vähemuste õiguste pooldaja) kuid välja näitas täiesti vastandlikke vaateid. Milliseid vigu juhtumis osalejad tegid? Jürgen Ligi- emotsiooni pealt avalikus suhtluskanalis lahmimine, esialgu oma positsioonist kinni hoidmine kuid hiljem oma nii-öelda siirast vabanduses taganemine ja teiste soovidele allumine. Jevgeni Ossinovski - probleemina nägin meediast neid uudiseid lugedes seda, et nõrgestas valitsusliitu sellega, et musta pesu pesti meedia vahendusel, mitte silmast-silma asju klaarides. Taavi Rõivas- vassimine selle kohta, et tegu Ligi isikliku otsusega, kommunikatsiooni mõttes oleks parem olnud, kui oleks öelnud, et sellist
Või et kuna ta pole siinses ühiskonnas sirgunud. Kas tõesti väidetakse, et 1977. aastal Eestis sündinud ja kasvanud naisterahvas kirjutaks automaatselt parema ja tõetruuma raamatu kui Soomes kasvanud Oksanen? See tähendab, et ükski eesti autor ei tohiks kunagi kujutada tegelast, kes elab Venemaal või Soomes? Kas Umberto Eco ei tohiks kirjutada keskajast, 2 sest ta ei pärine sealt? Selline argumentatsioon on lahmimine. Sedalaadi tõsimeelsete kriitikute tekstide kõrvale sobib ilusasti Peeter Helme lõbus artikkel Eesti Ekspressis, kus ta toob välja kümme põhjust, miks me Oksaneni vihkame: üks neist, et me pole teda lugenud, teine, et oleme kadedad, ja nii edasi. Kui ,,Puhastus" poleks ülemaailmne bestseller, ei huvitaks Eestis kedagi, kas seal on paarikuised faktivead või mitte. Stig Larssoni ülemaailmselt ülipopulaarse kriminaalromaanide sarja ,,Milleenium" tegevustikus tuleb