Arutlev kirjand Sofi Oksaneni ''Puhastus'' kohta (0)

Sofi Oksaneni ‘’Puhastus’’
Arutlev kirjand
Lugesin Sofi Oksaneni romaani ‘’Puhastus’’, mille tuumaks, nagu kirjeldatud raamatu tagaküljel, on ‘’meeleheitlikest tunnetest sündinud pettus, mis avab ühe suguvõsa painavate kogemuste kaudu Eesti tõrjutud-vaikitud lähiajaloo.’’ Raamatu näol on tegemist mitte vaid ühe naise elu, vaid ka ühe riigi, ühe pere ja nende järglaste eluga, mis lugejate ees avaneb.
Raamatu peategelaseks on läbivalt Aliide Truu (sünninimega Tamm), kes on oma elu veetnud Lääne-Eestis paiknevas talus, vähemalt nii on läinud. Teine peategelane on aga Zara, kelle nähtavasti vaikne elu Vladivostokis pöörati pea peale, kui temale lubatud läänelik külluslikus ning intriigne elu viis tema hoopistükis Berliini, kus temast sai pidevas narkojoobes prostituut. Ent raamatusse lisab vürtsi fakt, et mõlemad naised on sugulased – fakt, mida ainult Zara teab, aga ei oska Aliidele tunnistada. Kõrvaltegelastena lasub suur roll Aliide õel Inglil, tema tütrel Lindal ning Ingli mehel Hansul, kes Aliide arvates kuulub talle, ent Hansu purunematu armastus Ingli suunas ei saa sel kunagi juhtuda. Samuti mängivad suurt rolli ning lisavad põnevust ka Paša ja Lavrent, kes on Zara n-ö ‘’karjused’’ ning ‘’ omanikud ’’, kes läbi graafiliste stseenide ning võikate kirjelduste näitavad oma dominentsi ning tähtsust. Selliste tegelaste olemasolu polnud vastuvõetamatu, vaid see on reaalsus. Ma tundsin neid emotsioone, mida Hans tundis, kui temalt rööviti kõik, kuna julges olla südi eestlane ning hakata vastu sellele, mida tema ei uskunud. Ka Paša ja Lavrenti salakavalikkus ning jõhkrus on tõeline: seda näitab kasvõi fakt, et sundprostitutsioon on jäädavalt jõuline Ida-Euroopas, kuna noored neiud vaestest peredest ei oskagi ette aimata elu, mille osaks nad saavad, kui lähevad kergeusklikult kaasa nii siirate ja õilsatena näivate lubadustena.
Romaani teeb eriliseks nii mõnigi faktor, nagu näiteks erinevate ajastuste üsnagi täpne ning haarav kirjeldus. 1930ndate erksus ning vabadus on jäljendatud kirgliku armastuse ning soojuse läbi, kuigi järgnev teine maailmasõda ning Nõukogude režiimi algus näitavad, kuivõrd salakavalad võivad inimesed näida, et end päästa: kui Ingel ning Linda küüditati Siberisse, oli võimalus Aliidel neid päästa, sest tema südi kommunistist abikaasa Martin Truu oli talle seda maininud ning nimekirjagi näidanud, kuid enda naha säästmiseks siiski lasi sel juhtuda, osaliselt suutmatuse, teisalt pika pettumuse tõttu. Vilksamisi räägitakse raamatus ka Tšernobolist, kui Aliide harutab lahti Martini surma ning kuidas Kremli võimud hoidsid inimesi tõest, tappes neid, kes teadmatusest sõid radioaktiivsusest mürgitatud seeni. Aga kõige tähtsamaks ning tõetruumaks pean mina just NKVD kujutamist – ‘’Kas olete kindel, seltsimees Tamm?’’ oli küsimus, mis pole pelgalt fiktsioon, vaid võis juhtuda kõigi represseeritutega tol ajal. Oksanen on suutnud nii eluliselt kajastada tõde, mis väärib minu silmis plusspunkte: tagakiusamine toimub alati, olgu see sõja ajal või rahu ajal.
Raamatu tuumaks on inimese lõputu võitlus selle vastu, mille jalamil ta keeldub põlvitumast ning ei soovi uskuda . Aliide, kes püüab ligimale 20 aastat Hansu endale võita, vaatab eemale perekonnast, sootuks hoolides vaid sellest, et tema ei langeks saatuse kibeda käpa alla. Hans, kelle südames tuksub soov enda pere ning kodumaad hoida kurjuse ees, jääb viimase hetkeni kindlaks endale ning pigem sureb võideldes, kui laseb end tagasi hoida teistel. Zara, pelgalt neiu , on kergemeelne ning usub kõike, mida tema ette visatakse, lastes end Nataša libedal keelel ning kaunitel võrksukkadel viia end Berliini, kust ta ei leia mitte lubatud rikkuse ning voorused, vaid võika rutiini ning enda ilu rüvetamise, millest pääsemine on võimalik vaid pahedele allumise. See on üsna võrratu, kui palju erinevaid inimtüüpe suudab üks raamat kajastada: egoist, altruist, massohist jne.
Oksanen on võtnud ühe tundliku teema, Nõukogude režiim, ning avardanud seda, rebides lahti mõnel määral paranenud haavad ning näidanud, kui kaugele läheb üks inimene, et enda tahet teostada. Mina pole lugejatüüp, aga mul oli tõsiselt raske panna seda raamatut kinni. Ma vajusin lummusesse sellest, kuivõrd tõetruu lugu mu ees lahti rullub, kui detailseks iga kirjeldus selle loo tegi. Elasin südamest kaasa igale tegelasele ning ei pettunud hetkekski.