JESSENINI LUULE KÕNETAS MIND (0)

JESSENINI LUULE KÕNETAS MIND
1895 . aastal sündinud Sergei Jessenin oli tavaline külapoiss, kes oli veidi ulakas nagu poisid ikka. Kuid kui ta aastal 1915 Petrogradi sõitis, et oma iidolile Blokile oma luulet näidata, muutus tema elus väga palju. Ta sai üheks Venemaa kõige kuulsamaks luuletajaks. Tema luule on väga sügavamõtteline ning palju kõnetav.
Oma tähelennu algusaastatel kirjutas Jessenin luulekogu „Radunitsa“. Üheks minu lemmikluuletuseks sealsest kogust on „Laul koerast “. Teos räägib uputatud koerakutsikatest ja nende ema tunnetest. Mulle meeldis, kuidas on väga kaunilt kirjeldatud koera tundeid ning seda, kuidas ta enda kutsikate eest hoolt kandis . Arvan, et Jessenin tahtis oma luuletuses edasi anda inimeste jõhkrust ning hoolimatust looma tunnete vastu. Antud luuletus kõnetas mind väga, sest ka minu arvates ei tohiks loomadega niimoodi käituda. Luuletuses „Kaunis kodu, näen kui unes ..“ kirjutab Jessenin kodulähedusest, sest ta oli sündinud maal ning see oli tema jaoks tähtis. Ka mina olen sündinud maakohas ning see lähedus on ka mulle väga tähtis. Jessenin ütleb oma luules, kuidas ta igatseb oma kodu ning ka mina teen seda kui kodust eemal olen. Jessenini luule tema noorusaegadel oli üsnagi leebe võrreldes tema hilisema loominguga.
Jessenini elu hakkas allapoole liikuma, kui ta lahkus Moskvast Aasiasse , lootes saada sealt uusi ideid oma luule jaoks. 1921. aastal kohtus ta aga tantsija Duncaniga ning sealt tema elu allamäge läkski. Jessenin langes alkoholi küüsi ning 1924. aastal ilmus luulekogu „Kõrtside Moskva “, millest pärinevad järgmised read:
Selles jubedas urkas siis värskelt
keset lärmi ma koiduni loon
prostituutide meeleheaks värsse
ja bandiitide piiritust joon.
Jessenin veetis oma päevad kõrtsides juues ning oma elu hävitades. Luuletuses „Must mees“ kirjutas ta kuidas üks vari teda igal pool jälitab. Vari kritiseerib tema abiellumist poole vanema naisega ja alkoholismi. Vari oli tema ise. See vari võib käia järgi ükskõik kellel meist ning meie ebakindlust enda suhtes esile tuua. Jessenin lõpetas enda elu Moskva hotellis ja oma viimase luuletuse „Sõber, hüvasti, mul ees on minek“ kirjutas ta enda verega. See luuletus oli väga traagiline ning kurva sisuga. Ta kirjutas seal, et sünd maailma on lihtne, kuid surm on veel lihtsam. See lause on väga hea, kuid sisult väga traagiline. Luule tema elu lõpupoole on palju süngema sisuga.
Jessenini luule on väga omapärane. Oma algusaastatel kirjutas ta luules palju oma kodu kohta ning tema luules ei ole näha seda, kuidas ta on masenduses. Elu lõpupoole on tema luule väga sünge ning viitab tema elu alla langusele. Tema luule on minu jaoks väga hästi mõistetav.