Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "SEBRA". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sebra, karjad, vöödid, savannisebra, mägisebra, kulutab, pikki, rohi, pungad, puuviljad, täkk, kuulmine, tiinus, varss, paaritumineSebra · Koostas: Meriliis Evart · Kuupäev: 14.12.2009 Sebra eluviis · Sebra on võimeline järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. · Ta on üsna hästi kohastunud eluks mägistes eraldatud piirkondades. · Sebrad elavad pisikeste karjadena, mis on sageli segunenud teatud antiloobiliikide karjadega, kes nende seltsi otsivad. · Sebrade kari koosneb harilikult juhttäkust, ühest kuni kuuest märast ning nende ühistest varssadest. Toitumine · Nagu teised hobuslasedki,
Sebra Sebra kõrgus on tavaliselt kuni 120 cm ja keha pikkus võib ulatuda 220 cm. Saba on 45- 50cm pikk. Keskmine sebra kaalub 260 kg. Suguküpseks saavad noored sebrad tavaliselt 2. eluaastal. Innaaeg on kevadeti. Tiinus kestab 11,5 kuni 12 kuud. Poegi sünnitavad märad tavaliselt ühe. Sebrade eluiga on kuni 28 aastat. Eksisteerib 3 liiki sebrasid: kõrbesebrasid, savannisebrasid ja mägisebrasid. Selts: Kabjalised Sugukond: Hobuslased Perekond ja liik: Equus zebra Sebra on võimeline järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Ta on hästi kohastunud eluks Aafrika mägistes piirkondades. Sebrad elavad väikeste karjadena, mis on tihti segunenud teatud antiloopide karjadega. Sebrad on
SEBRA Selts: Kabjalised Sugukond: Hobuslased Perekond ja liik: Equus zebra Aafrika edelaosas elab veel vhesel arvul sebrasid. Vdid on ksikutel loomadel erinevad ning need on sebrade jaoks sama kindel eraldustunnus nagu srmejljed inimestel. Kui sebral poleks vljapaistvaid must-valgeid vte, neks ta samamoodi vlja nagu teised hobuslaste sugukonna esindajad. Sebra on suutnud kuuma ja kuiva kliimaga hsti kohaneda. Ta on vimeline kolm peva ilma veeta lbi ajama. Eluviis: Sebra on vimeline jrskudel menlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Ta on sna hsti kohastunud eluks Aafrika luna- ja edelaosa mgistes eraldatud piirkondades. Sebrad elavad pisikeste karjadena, mis on sageli segunenud teatud antiloobiliikide karjadega, kes nende seltsi otsivad, kuna sebrad on tnu oma teravatele meeltele - peamiselt ngemisele ja kuulmisele - vimelised neid
Mägisebrad elavad Aafrika edelaosas. Nad on võimelised järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Nad on üsna hästi kohastunud eluks mägistes piirkondades. Mägisebrad elavad pisikeste karjadena, mis on sageli segunenud antiloopide karjadega, kes otsivad mägisebradelt seltsi, kuna sebrad on tänu oma teravatele meeltele - peamiselt nägemisele ja kuulmisele võimelised neid hädaohu eest õigel ajal hoiatama. Üldiselt koosneb nede kari juhttäkust, 1-6 märast ning nende varssadest. Mägisebra kulutab söömisele mitmeid tunde. Samal ajal jälgib ta ka pingsalt ümbrust, et näha, kas kiskjad on läheduses või mitte. Nagu teised sebradgi, toitub mägisebra rohust. Vahel närib puukoort, näkisb ka lehti, pungi ja puuvilju. Rohtu murrab ta kõigepealt teravate lõikehammastega ning seejärel peenestab purihammastega. Territooriumid, kus ta elab on sageli kuiva ja palava kliimaga. Kuid ta on siiski suutnud niisuguste tingimustega kohaneda ta on võimeline veeta l
1.Mägisebra (Equus zebra) on teistest sebradest tublisti väiksem, tal on pikad kõrvad ja rinnalott (rippuv nahakurd). Mustad vöödid moodustavad laudjal võretaolise mustri. Välimuselt on rohkem sarnane eesliga kui teiste sebradega. Varem oli see kõige lõunapoolsem liik Aafrika lõunaosas laialt levinud. Tänapäeval on üks alamliik (Equus zebra zebra) säilinud vaid Mägisebra rahvuspargis (LAV), kus neid elab ligikaudu 70 isendit. Teine alamliik, hartmanni sebra (Equus zebra hartmanne), elutseb Edela- Aafrikas ja Lõuna-Angoolas mäeahelikul, mis kulgeb paralleelselt Namiibia kõrbega. Selle alamliigi arvukus kahaneb, sest tema toitumisaladel on hakatud kasvatama karakullilambaid. Mägisebrade koguarv on umbes 1500-2000 isendit (1987.a. kirjanduse andmed). Hävimisohus liigina on kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse. 2.Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on sebradest suurim. Ta kõhu hele värvus ulatub üsna kõrgele külgedele
Umbes pooled veel allesolevatest tiigritest elavad Indias.Tiiger on säilinud veel Bangladeshis, Bhutanis, Hiinas, Põhja-Koreas, Vietnamis, Venemaa Kaug-Idas, Kambodzas,Myanmaris (Birma), Nepalis, Malaisias, Tais. Üksikult elavate täiskasvanud tiigrite individuaalterritoorium võib küündida kuni 400 km². Väikeste poegadega emasloomal on see esialgu paarkümmend km², hiljem laiendab ta oma territooriumi järk-järgult. Elevant Aafrika elevant on taimtoiduline, ta kulutab 16 tundi päevas taimede (lehtede, bambuse, okste jne) söömisele. Ta võib päevas süüa 140270 kg toitu. Ajavahemikus 18891946 on Aafrikast välja veetud umbes 2 280 000 elevandi võhka India elevant ja aafrika elevant on üpris sarnased, kuid aafrika elevant on suuremate kõrvade ja võhkadega (on nii isastel kui emastel). Isane elevant võib seistes olla 3,64 m kõrgune, 6...7,5 m pikk, (koos londiga) kaaluda kuni 5455 kg; emane 3 meetrine ja kaaluda 36364545 kg Sebra
sööb jõehobu vähe: öö jooksul sööb ära 40 kilo rohtu PÕHIANDMED Suurus Pikkus: 3,5-4,5 m. Kõrgus: 1,6 m. Kaal: Isasloomal 2000-4000 kg, emasloomal kuni 1900 kg. 4 Paljunemine Suguküpsus: Isasloom 5. eluaastal, harilikult paaritub aga alles pärast 20. eluaastat, emasloom 3.-4. eluaastal. Tiinuse kestus: 8 kuud. Poegade sünd: Vihmaperioodil. Poegade arv: 1, harva 2. Eluviis Harjumuspärane eluviis: Seltsiv, elab väikeste karjadena. Toitumine: Peamiselt rohi. Häälitsused: Möirgamine, vali ja kaugelekostuv vingumine. Eluea pikkus: Ligikaudu 40 aastat. Lähisuguluses olevad liigid Samasse sugukonda kuulub veel kääbusjõehobu (Choreopsis liberiensis). Esinemine Jõehobu elutseb kogu Aafrikas. Arvukaim on ta Rift Valleys Ida- ja Lääne-Aafrikas. Kaitse Hetkel pole jõehobu ohus, vaid mõnedes piirkondades on nad ülemäära paljunenud ja tekitavad suuri kahjusid taimestikule, mistõttu jahimehed tulistavad nende pihta
10. Kasutatud kirjanudus lk 10 2 Savann Suuremad savannid on levinud Aafrikas ja Ameerikas; vähem leidub neid Aasias ja Austraalias. Savannid ulatuvad põhjapoolkeral 16-18° põhjalaiuseni, lõunas aga ületab nende levikupiir lõunapöörjoone. Savannid hõlmavad Aafrikas tohutu suure ala (kuni 40% mandri pindalast). Savanni ilme muutub vastavalt aastaajale. Kuivaperioodil rohi närtsib, paljudelt puuliikidelt varisevad lehed ning savann omandab kollaka varjundi. Kõrvetava kuumuse käes kuivab kõik. Tarvitseb aga hakata sadama, kui rohi tärkab üllatava kiirusega ning puud saaavad uue lehestiku. 5-6 päevaga toimub selline muutus, mis meil parasvõõtmes võtaks aega 1,5-2kuud. Kus vihmaperioodon pikk, kasvab rohi kuni 5 m kõrguseks. Asend Savannid levivad lähisekvatoriaalse kliimavöötme piirkonnas.
energiast (90%) saadakse rasvkoe lagundamisest. Tiined emased ka poegivad taliuinaku ajal. Sigimine - Karupojad sünnivad keset talve. Neid võib olla 1–5, kuid kõige sagedasem on 2 poega. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad emapiima ja kasvavad kiiresti. Imetamine kestab 4–5 kuud ja selle lõppedes on pojad 7–9 kg raskused. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast – siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Eluiga - Karud elavad kuni 50 aasta vanuseks. PUNAHIRV (Cervus elaphus) Hirv on imetajate perekond hirvlaste sugukonnast sõraliste seltsist. Välimus - Hirv on välimuse poolest kuninglik loom. Suuruselt metskitse ja põdra vahepealne. Hirvede kehasuuruses väljendub sooline dimorfism. Pullid kaaluvad 160–200 kg, harva kuni 300, lehmad 100 kilo. Isaslooma ehivad sarved,
- 4., isasloomad 5. - 6. eluaastal. Innaaeg: Septembris oktoobris Tiinuse kestus: Keskmiselt 235 päeva Imetamisaeg: 7 kuud Poegade arv: 1 Eluviis Harjumispärane eluviis: Seltsiv loom, ettevaatlik, väljaspool jooksuaega moodustavad emas- ja isasloomad eraldi karju. Toitumine: Rohi, kanarbik, oksad, lehed, metsikud viljad, puukoor. Eluea pikkus: Isasloomadel 10, emasloomadel 12 aastat. Mõned üksikud haruharva kuni 25 aastat Lähissuguluses olevad liigid 23 punahirve almliigist 6 on ohustatud. Kaitse Punahirv on kohati arvukas ning tema populatsioonid koguni kasvavad. Hirvejahti
kohatakse päevalgi. Metsnugis peab jahti ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. (Eesti selgroogsed). Kivinugise toidusedel on äärmiselt mitmekesine: kõik võimalikud närilised, linnud, putukad, igasugused marjad ja puuviljad. Külades elavad kivinugised murravad sageli ka kodulinde. (Loomade elu,) Jooksuaeg on metsnugisel ja kivinugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais. Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt
oma esialgselt territooriumilt ning "pärandab" osa sellest oma järglastele. Läheduses elaval teisel laisikul võib olla veidi erinev dieet, nii ei konkureeri nad omavahel toidu pärast 4)Pikkus: 6070 cm. Kaal: 610 kg. Häälitsused: Möirgamine või korskamine. Harjumuspärane eluviis: Erakud. Toitumine: Lehed, puuviljad, mugulad. Eluea pikkus: Ligikaudu 40 aastat. Suguküpsus: Isased 45 aastaselt, emased 3. eluaastal. Innaaeg: Aastaringselt. Tiinuse kestus: 710 kuud. Poegade arv: 1. SIMPANSID Click icon to add picture Click icon to add 1) PESA RAJAMINE: Simpansid magavad puuvõra keskossa tehtud pesades (nagu
Jakob Westholm Gümnaasium Elevandid Referaat Ralf-Viljar Väljas 7.b Tallinn 2011 Sissejuhatus Järgnevas tekstis räägin ma elevantidest. Ning veel räägin lähemalt nende keha kaalust ning nende pikkustest. Ma tegin lühikese kokkuvõtte elevandi elust. Toon välja võrdlusi India ja Aafrika elevandist kumb on suurem või näiteks kummal on ümaramad kõrvad. Kirjutan veel lähemalt elevandi võhkadest, mis on elevandi kaitse relvad ning need on tohutult suured, võhad võivad kasvada kuni 3 meetrit. Elevandist ül
jäsemed, kabjad vahepealsed, arendab suurt kiirust kuni 85km/h (kiiremini kui hobune!) 2. Kiang Equus hemionus kiang kõige suurem : 130-140 cm. Edela Hiinas-Tiibetis. 3. Onager Equus hemonus onage Iraanis, Afganistanis jne. 116-130 cm kõrge; ta on värvuselt heledam. Sebrad Equus hippotigris aafrika steppides. (kõige mahajäänum grupp, kuna elavad ideaalsetes tingimustes) 1. Grevi sebra Equus hippotigris grevyi Ida-Aafrika savannides 2. mägisebra Equus hippotigris zebra 3. savannisebra Equus hippotigris burchelli Hobuse perekonna liikmete ühised sarnasused · Pikad peened jalad. · Kiiret liikumist võimaldav keha. · Nad toetuvad maale kolmanda varbaga, teised on taandarenenud. · Ülejäänud kehaosad võimaldavad ka kiiret liikumist (vereringe, hingamisorganid, seedeorganid on
Pereliikme kaotuse järel tunnevad nad isegi nii suurt kurbust, et nad valvavad surnud looma juures kaua aega. Emasloomad koos poegadega elavad karjas, mille juhiks on täiskasvanud emane, kellega on iga perekonnaliige suguluses. Noored isasloomad aetakse karja juurest minema, siis kui nad suguküpseks saavad. Nad kogunevad hiljem kokku, et veeta elu isaste rühmas. Täiskasvanud isased elavad samuti eraldi. Nad saavad loa läheneda emaste karjale vaid emaste jooksuajal. Elevandid läbivad pikki vahemaid, kuid kari ei eemaldu siiski veest. Igal õhtul armastavad elevandid supelda. Kui vett on natuke vähe, teevad elevandid endale ,,dusi". Nad tõmbavad vee lonti ja kallavad siis endale peale. Pärast suplust puistavad elevandid endale peale liiva. Sellest tekib õhuke porikiht. Selline kiht aitab neil end kaitsta verd imevate putukate eest. Suhtlemine Kui elevandid põõsastikus teineteisega silmsideme kaotavad, annavad nad endast märku valju norsatusega
Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100120 km², avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast maa-alast, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade 4 paiknemisest ja nende rännetest. Näiteks kaugemale põhja poole jäävatel Ameerika aladel läbivad huntide karjad rändavaid karibuukarju jälitades igal aastal tuhandeid kilomeetreid. Paljunemine ja areng Hundid on loomad kes valivad omale partneri kogu eluks. Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale, et kutsikad saaksid joogivee hõlpsasti kätte. Mõnikord on selleks mõni vana rebase- või kährikuurg, mida hunt võib oma soovi järgi süvendada. Vahel ehitab pesa ka üksikule rabasaarele või asustada
naha sisse. Eluviis: Urson toitub okastest ja puukoorealustest mahlakatest kihtidest. On võimeline ehitama pesa kõrgele puude otsa. SUURUS Pikkus: 60-70 cm. Saba pikkus: 15-30 cm. Kaal: Reeglina 3,5-7 kg, mõnede isasloomade kaal on kuni 18 kg. PALJUNEMINE Suguküpsus: 1,5-2,5 aasta vanuselt. Innaaeg: Oktoobrist detsembrini. Tiinuse kestus: 205-217 päeva. Poegade arv: 1, harva 2. ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Elavad puude otsas ja maapinnal. Toitumine: Puukoor, okkad, lehed, pungad, seemned. Eluea pikkus: Kuni 17 aastat. LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID Okaslaste (Erethizontidae) sugukonda kuulub 11 liiki, näiteks kuandu (Coendou prehensilis) ja mägiokaslane (Echinoprocta rufescens). ESINEMINE Põhja-Ameerika metsades alates Alaska idaosast ja Newfoundlandist põhja pool kuni Tennessee ja Mehhiko põhjaosani. KAITSE Ursonit peetakse sageli kahjuriks, kuna ta toitub puukoorest, mille eemaldamise tagajärjel puud surevad
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoole
tähniliseks. Mõnedel kaugel Arktikas elavatel valgejäneste alamliikidel on aasta ringselt valge karvastik. Jänesele on olulised väga hea nägemine, haistmine ning kiirus. Silmad paiiknevad üsna kõrgel peas, niisiis on tema nägemisväli lai. Jänes näeb kaugele ja igasse suunda. Vaenlast silmates tardub ta kõigepealt lootuses, et teda ei märgata. Alles siis, kui ta näeb,et teda on avastatud, sööstab minema. Kaitseks vaenlaste eest uuristab jänes lume sisse pikki käike. Need kaitsevad valgejänest ka pakase eest, kuna neis on soojem. Kas tead, et ... Põhja-viikjänes (Ochotona alpina), Uraali mägedes ja Kesk-Aasias elutsev pisi- viiksjänes (Ochotona pusilla), kaljumäestikku asustav Ameerika viiksjänes (Ochotona princeps) ning Tiibetist ja Hiinast pärit dauuria viiksjänes (Ochotona daurica) on teiste jäneseliste seltsi kuuluva sugukonna viiksjäneslaste esindajad. Nad kuuluvad nende väheste imetajate hulka, kes jäävad ellu ka enam
Sama saare tuulealusel küljel on aasta keskmine sademete hulk vaid 560 mm. Avatud ookeanis on ilm tavaliselt kuiv, mõnikord sajab nõrka vihma. Harva sajab tugevat vihma seoses troopiliste tsüklonite tegevusega. Taimestik Rohttaimedest on valdavaks vihmaperioodil kiiresti kasvavad kõrrelised. Põuaperioodil kuivavad nende maapealsed osad täielikult, säilivad vaid maasisesed juured ja alumistes lehetuppedes asuvad pungad. Suviste vihmade ajal kasvavad siinsed rohttaimed keskmiselt kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Selliste taimede varred ja lehed on üsna jäigad ja paindumatud. Rohukõrred ei seisa sageli mitte ühtlaseks rohuvaibaks liitunult, vaid tukkadena mõnekümnesentimeetriste vahemaade kaugusel. Nende vahel on maapind aga paljas. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad siinsed rohttaimed väga
Loksa 1. Keskkool OOKEANIS ELAVAD IMETAJAD Referaat Annely Jürimets 5.klass Õpetaja: Terje Sats Sisukord 1.Vaalad 2.Merilõvid 3.Morsad 4.Pringlid 5.Delfiinid 6.Hülged 2 Vaalad Vaalaks muutumine: Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest,kes siirdusid miljonite aastate eest merre.Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga,nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus.Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele,et oleks kergem hingata.Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesi
Lõuna- ja Kagu-Aasias, Austraalias. Pruun- ja punakaspruunmullad; ferralliitmullad; kuna temperatuuri aastane kõikumine on minimaalne, toimub kivimite murenemine peamiselt keemilise murenemise ehk porsumise tagajärjel; pika kuivaperioodi tulemusena pind kõva ja kuiv; vihmade tulekul voolab vihmavesi mööda lõhestatud ja kuivanud maapinda kiiresti madalamatesse kohtadesse, see kulutab maapinda; pinnasesse sattunud orgaanilised ained lagunevad kiiresti ning nad uhutakse sügavamale; kuival ajal laguneb orgaaniline aine aeglaselt; niiskel ajal katab muldasid vesi, kuival ajal kuivavad nad läbi ja maapinnale moodustub punast telliskivi meenutav kõva lateriitkiht; viljakamad, kui vihmametsades; Põlluharimisega tegeldakse Pruunikat või kollakat värvi; kiired
RAIPEKOTKAS: kutsutakse Egiptuses vaarao-kanaks. ei kuulu kaitse alla, Eestis väga harv eksikülaline. Täiskasvanud raipekotkas on peamiselt valge, tiivad otstest mustad. Linnu vanemaks saades muutud ka sulestik tumedamaks. Noorlinnud tumepruunid ja vanalinnu sulestiku omandab raipekotkas 5 aasta jooksul järk-järgult. Näonahal sulestik puudub ja nahk on kollast värvi. Raipekotkast võib kohata Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning Lääne- ja Lõuna-Aasias. Raipekotkad ei ole rändlinnud. Pesitseb kõrgetel kaljunukkidel. Eelistab jahiks avamaid erineva maastikuga. Tänapäeval leiab teda ka inimasustuste lähedalt. Eluiga on raske määrata neil, kuna nad ei ole paikse eluviisiga vaid rändavad ringi (vanim 37). Raipekotkas ei ole oma pesitsuspaigale truu, ta võib järgmiseks aastaks valida uue koha, kui eelmine aasta. Suguküpseks saavad raipekotkad 5-dal eluaastal. Elukaaslast otsitakse korra ja kogu eluks, kellega siis sigitakse edaspidi korra aastas. Pesa ehitatakse samut
Gümnaasium 9.B KLASS MISSUGUSED ON KAELKIRJAKU ELUVIISID? referaat Juhendaja õpetaja: 2008 SISUKORD SISSEJUAHTUS..................................................................................................................................3 1 KAELKIRJAKLASED........................................................................................................................4 KAELKIRJAKU ELUPAIK.................................................................................................................4 KAELKIRJAKU
Eragümnaasium Lõuna-Ameerika loomad geograafia referaat Juhendaja: Erki 2008 1 SISUKORD 1 SISUKORD..............................................................................................................................2 2 2. SISSEJUHATUS..................................................................................................................3 3 LÕUNA-AMEERIKA LOOMAD...........................................................................................4 4 IMETAJAD..............................................................................................................................5 4.1 Jaaguar..............................................................................................................................5 Välimus..................................................................................................................................5 Leviala ja elupaigad...............
Pikad tihedad ripsmed kaitsevad silmi kõrvetava päikese või jäise pakase eest. Liivatormi ajal laskub kaamel nahksetele põlvemõhnadele, tõmbab kõrvad peadligi, suleb silmad ja suu ning peaaegu täielikult ninasõõrmed. Nii ei satu tema hingamisteedesse liiva ega tolmu. (Illustreeritud lasteentsüklopeedia). Kaamel sobib kõrbeeluks paremini kui enamik maailma loomi. Et tema seljaküürus on rasvavaru, suudab kaamel söömata ja joomata läbida pikki vahemaid. Rasvavaru kasutab ta toidu- ja veepuudusel. Kaamelid hoiavad end päikese suhtes teatud nurga all, et keha üle ei kuumeneks, nad higistavad vähem kui teised imetajad ning hoiavad seega väga palju vett kehas kokku ning see vähendab nende veetarvet. Jõudes veeallika juurde, võib kaamel ära juua kuni 114 liitrit vett. (http://et.wikipedia.org/wiki/Kaamel). Toidu suhtes on kaamel vähenõudlik. Vähetundlike limasnahkade ja vähetundliku keele tõttu võivad kaamelid süüa ka
www.jahindusinfo.ee Eestis elavad kiskjalised Kärplased: Metsnugis ja kivinugis e kodunugis on enam-vähem ühesuurused, koheva sabaga kiskjalised. Teistest väikestest kärplastest on nad pisut suuremad -kõrgemate jalgadega ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud metsadega ning kivinugis kultuurmaastikega. Kuna metsnugise tallapäkad on karvased, on kerge teha vahet mets-ja kivinugise jälgedel (kivinugise tallapäkad on paljad: lumme jäävad ,,tavali
See protsess on suhteliselt aeganõudev ja eeldab söödakoguste bakteriaalset kääritamist. Näiteks veisel on selle tarbeks mitmeosaline magu, millesse mahub ca 200 liitrit sisaldist. · Kuna hobuse kaitsekontseptsiooniks saakloomana on võimalikult varakult vaenlast märgata ja põgeneda, ei saa ta endale väga rasket ja mahukat seedeelundkonda lubada. Seda üritab hobune kompenseerida oma elurütmiga, süües pidevalt väikesi söödakoguseid. · Looduslikus rütmis kulutab hobune keskmiselt 21 tundi ööpäevast söömisele. Tuleb muidugi arvestada sellega, et looduslik rohumaa ei paku jõusööta ja muid kontsentreeritud söötasid, mida inimene hobuse toidulauale tassib. · Hea hammastikuga peenestatakse söödamass koheselt. Seedimiseks kulub palju vett, mistõttu ei tohi joogikohast väga kaugele joosta. · Kui vajadusest veidi vähemmahukat seedeelundkonda võiks pidada hobuse
KOOL FENNEKREBANE Referaat õppeaines ,,Eesti keel" Koostaja: Eesnimi Perekonnanimi Tallinn 2011 2 Sisukord Sisukord.............................................................................................................................3 Sissejuhatus....................................................................................................................... 4 Kehaehitus......................................................................................................................... 5 Toitumine...........................................................................................................................5 Eluiga.................................................................................................................................6 Paljunemine....................................................................................................................... 6 Kokkuvõte.....
Eesti Maaülikool Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsakorralduse osakond Pärandkoosluste loomastik Juhendaja lektor Tartu 2011 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................2 Sissejuhatus.............................................................................................................................3 Putukad pärandkooslustel........................................................................................................4 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed)............................................................................14 Karjatamine pärandkooslustel...............................................................................................30 Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel).......................................................
Selts: Catacea Kehapikkus: 1, 1-10 m ja enam (isane mõõkdelfiin) Täiskasvanu kaal: 30 kg (Musta mere pringel) kuni 8000 kg ja enam (isane mõõkdelfiin)Kald, kalmaarid, teised peajalgsed. V Levik: kõik ookeanid ja mered, merelahed, mõned suured jõed Elupaik: merine keskkond ja mageveekogud (rannikuveed, fjordid, merelahed, suured jõed) Toit: Kald, kalmaarid, teised peajalgsed, vähilaadsed jm; Ühiskondlik struktuur: viiest isendist kuni mitmesaja isendini küündivad karjad Tiinus: 10-12. mõõkdelfiin 16 kuud Poegi tiinuse kohta: 1. väga harva 2 Vastsündinu kaal: 6-120 kg Eluiga: 6-40 aastat Säilimise staatus: mõned liigid on stabiilse populatsioonidega, paljud aga ohustatud küttimise tõttu nii minevikus kui ka tänapäeval. Kasutatud kirjandus: 1. Imetajad. Tõlkija Alekssei Turovski. Toimetaja Rein Põder. Karrup 1999. 2. Loomade elu 7. köide, Imetajad. Toimetanud L.Poots. Tallinn, Valgus 1987. 3. Kohtumine loomadega. Genevieve Warnau
männimetsi. Varjepaikadena kasutab näriliste urge ja õõnsusi kändude ning mahalangenud puude tüvede koore all. Eluviis Enamasti elavad üksikuna Päevase eluviisiga, talvel on või vähestes rühmades, talvel talveunes. võivad kujuneda väikesed karjad. Toitumine Taimtoiduline loom. Toiduks Toitub mitmesugustest tarvitab ligi 60 rohttaime- ja putukatest, ämblikest, 30 puu- ning põõsaliiki. limustest ja ussidest. Toitu Sõltuvalt soolavajadusele püüavad ka rohttaimedel ja sööb rohkem kas vees või puutüvedel. kuival pinnal kasvavaid taimi. Talvel sööb puude- põõsaste peenemaid oksi,
Elupaik ja levik Elupaik: Ilvestele sobivad elupaigad on küpsed tiheda alusmetsaga vahelduvailmelised okas- või segametsad ning vanad raiesmikud ja rabad. Üheks meelis elupaigaks on neil kuusikud. Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti just veekogude läheduses. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitse karjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000- meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid kohti. Head kohad on puujuurte vahel, samuti koobastes, mägraurgudes, tihnikus või kaljuserva all. Pesa ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, see kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.
annaabi.ee 
