Seadusandliku võimu ülesehitus; Avalik haldus ja bürokraatia (4)

Seadusandliku võimu ülesehitus
Parlament on demokraatliku riigi seadusandlik organ.
Ühe- ja kahekojalisus
Euroopas koosneb kahest kojast näiteks UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Tšehhi, Norra ja Poola parlament. Ühekojalisus on iseloomulik Skandinaaviale (va Norra) ja Balti riikidele.
Alamkoda määrab riigi poliitika põhijooned oma seadusandliku tegevusega . Parlamendi kojad on võrdsed.
Seadusandliku kogu kodade erinevused seisnevad nende:

komplekteerimise viisis

töövaldkondade jaotuses
Parlamendi alamkoda moodustatakse kõikides riikides otseste üldvalimiste teel. Ülemkoja komplekteerimisel on kaks erinevat põhimõtet.
ESIMESEL JUHUL, näiteks UK's kujutab ülemkoda endast seisulikku esindusorgananit. Valimisi sel juhul ei korraldata, eluaegse õiguse osaleda parlamendi töös omandab inimene automaatselt päritud või omandatud tiitliga. Näiteks UK Lordide kotta kuulub umbes 1200 aadlitiilti kandjat. Töös osaleb neist 1/5, kellel on selles õigus. Need, kes soovivad teha tõsist poliitilist karjääri, kandideerivad valimistel alamkotta. Kujunenud on tava, et poliitilised otsused vaieldakse läbi alamkojas, Lordida kojal on vetoõigus.
TEISEL JUHUL tingivad ülemkoja moodustamise kas riigi ulatuslik territoorium või haldusjaotus, seega vajadus esindada keskvõimu tasandil regionaalseid huve. Näiteks Venemaa Föderatsiooninõukogu, Saksamaa Bundesrat , Prantsusmaa ja USA senat . Komplekteerimine võib toimuda kahel viisil:

Ülemkotta delegeeritakse regionaalvõimude esindajad. (Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa)

Ülekoda valitakse otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile (USA; Itaalia)
Regionaalseid huve esindava ülemkoja erinevus seisuslikust kojast avaldub ka selles, et siin on tegemist regulaarselt ümbervalitava saadikukohaga.
Ülemkoja komplekteerimise põhimõte määrab üldjoontes ka kodadevahelise tööjaotuse.

Briti Lordide koda peab heaks kiitma alamkojas vastu võetud õigusaktid, kuid ei tohi arutada finats - ja majandusküsimusi.

USA senat kinnitab presidendi poolt nimetatud kõrged riigiametnikud ja suursaadikud ning ratifitseerib välislepingud. USA Esindajatekoda arutab eelarve, maksude ja majanduspoliitikaga seonduvat.
Parlamendi formaalõiguslik struktuur
Formaalõiguslik struktuur on fikseeritud seadustega, poliitiline struktuur oleneb parlamendi erakondlikust koosseisust. Parlamendi formaalõigusliku struktuuri osad on parlamendi juhatus ja komisjonid , poliitilise struktuuri moodustavad fraktsioonid, koalitsioon ja opositsioon .
Parlamendi igapäevatööd juhib parlamendi esimees ehk spiiker , kelle valivad parlamendisaadikud. Eestis on Riigikogu esimehe ja aseesimehe valimine tähtis toiming, mis näitab parteidevahelist jõudude vahekorda . Esimene koht kuulub mõne koalitsioonierkonna liikmele, üks aseesimeestest esindab opositsiooni. Spiiker:

tagab istungite korrakohase toimumise ja päevakorra täitmise

ei tohi osaleda parlamendi komisjonide ja fraktsioonide töös

riigipea pikaajalise eemaloleku korral muutub spiiker riigipea kohusetäitjaks
Komisjonid/komiteed on parlamendi tööorganid.
Alatised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale. Riigikogu komsjonide loetelu kattub suures osas ministeeriumide loeteluga. Iga parlamendisaadik kuulub ühte komisjoni. Umbes pooli komisjone juhviad opositsioonierakondade saadikud.
Erakorraliste probleemide uurimiseks võib parlament luua ka ajutisi komisjone.
Parlamendi erakondlik jaotus
Koalitsiooni moodustavad need parteid, kes kuuluvad valitsusse. Kui kõik ministrikohad on ühe partei käes, räägitakse valitsusparteist.
Opositsiooni kuuluvad need erakonnad , kes ei ole valitsuses esindatud ja mängivad vastasjõu rolli. Opositsiooni kohuseks on kritiseerida valitsuse ettepanekuid ja pakkuda neile alternatiive.
Saadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi. Fraktsiooni aluseks on ideloogiline ühtekuuluvus. Ühe fraktsiooni liikmed on ühest parteist. Fraktsioonides arutatakse läbi, kuidas käituda seaduseelnõude menetlemisel ja hääletamisel, milliseid parandusettepanekuid või küsimusi esitada. Fraktsiooni kuulumine ei ole kohustuslik. Fraktsioonis on saadikutel oht sattuda partei juhtkonna tugeva surve alla. Fraktsiooni kuuluvad parlamendisaadikul on oma ettepanekute elluviimiseks reaalsemad võimalused kui üksiksaadikul.
Avalik haldus ja bürokraatia
Bürokraatia mõiste ja tugevuse põhjused
Bürokraatia ehk ametnikkond tegeleb riigivõimu otsuste igapäevase täideviimise ehk avaliku haldusega, mille üheks põhijooneks on püsivus. Püsivad töökogemus tõstab ametnike professionaalsust. Bürokraatia võimu tugevdab ka selle arvukus.
Viimastel aastakümnetel on ette võetud mitmeid avaliku halduse reforme, eesmärgiga vähendada bürokraatia ebaefektiivsust ja muid loomuomaseid puudusi ehk bürokraatia patoloogiad. Avalikku juhtimist on püütud lähendada ärijuhtimisele, rõhutades sellised erasektori jooni nagu tulemuspalk, tulemusjuhtimine , kvaliteet, omavastutus . Näiteks Thatcheri poliitikas: konkurentsi loomine riiklikku haridus- ja tervishoiusüsteemi, ametite lahutamine ministeeriumidest, riigihangete korraldamine jms. Ka Eestis on selle reformiideoloogia mõju märgata.
Teine reformide suund on iseloomul Blairi valitsusele UK's: keskne idee on tuua avalik haldus kodanikule lähemale ja hõlbustada asjaajamist riigiasutusega, milles antakse mitmeid ülesandeid üle kohalikule omavalitsusele; e-riigi arendamine.
Bürokraatia funktsioonid
1) Poliitika elluviimine. Alamastme ametnikud suhtlevad kodanikega, kõrgemad ametnikud poliitika kujundajatega. Nad valmistavad ministritele ette materjale kabinetiistungiks või parlamendikuulamiseks, võtavad osa seaduste ettevalmistamisest. Nad osalevad ka poliitilistes konsulatsioonides ja läbirääkimistes survegruppide või kodanikuorgan. esindajatega. Bürokraatia poliitline neutraalsus ja alalhoidlikkus aitavad vältida läbirääkimiste ummikussejooksmist.
2) Ametnik tugineb tegutsedes alalhoidlikkusele, mõistusele, reeglitele ja professionaalsusele, vastandudes poliitikule. Poliitikud hoolitsevad asjade normatiivse külje eest, st tegelevad avalike huvide juriidilise sätestamisega, bürokraatia peab tagama nende huvide elluviimise. Bürokraatia kui süsteemi stabiliseerija ning vahekohtuniku funktsiooni toetavad selge ametihierarhia, tööjaotus ja standartsed tegevusjuhised .
3) Iseenda (st ametnikkonna ) taastootmine, arendamine ja inimressursi juhtimine.
Avalike teenistujate värbamine ja karjäär
Ametniku koha täimine toimub peamiselt avaliku konkursi korras.
Demokraatlik riik on ikka rõhutanud vajadust kontrollida ametnike võimu, põhjendades seda järgmiselt:

Rahvas edastab oma nõudmised saadikute vahendusel poliitikasse, kuid nende lõplik elluviimine sõltub ametnikest. On vaja jälgida, et see, mis teostub, on avalikkuse, mitte ametnikkonna erahuvi.

Vajadus tõsta valitsemise tõhusust, et olulised küsimused saaksid kiiresti hallatud.

Tuleb arvestada võimaliku korruptsiooniohuga.
Kontrolli võib teostada kolmes vormis:
SISEKONTROLLis põimuvad kaks aspekti: juriidiline (kas ametnik on käitunud nii, nagu seadused ette näevad) ja psühholoogiline (järelvalve ametnikukultuuri üle – eetikanormid ja käitumismallid).
POLIITILINE KONTROLL kätkeb endas varalist järelvalvet ja kontrolli ametikohtade täitmise protseduuri üle (nt riigikontroll). Ametikohtade täitmise korrakohasust saab kontrollida kutsestandardite ja ametinõuete kehtestamisega.
ÕIGUSLIK KONTROLL peab tagama haldussuutlikkuse ning vältima korruptsiooni. Seda võib korraldada kahel moel: kasutades üldist kohtusüsteemi või spetsiaalset ombudsmani institutsiooni. Ombudsman ehk sõltumatu lepitaja kodaniku ja riigiametniku konfliktis , vaatab läbi juhtumid , kus ametnik on kodaniku arvates tema suhtes seadust valesti kohaldanud. Seda nimetatakse administratiivseks väärkohtlemiseks.