VALITSEMINE JA AVALIK HALDUS (0)

Parlament - seadusandlik võim, Valitsus-täidesaatev võim, Kohus-kohtuvõim
Demokraatlikku valitsemiskorda nimetatakse ka põhiseaduslikkuseks ehk konstitutsionalismiks. Põhiseaduslik on valitsemine, kus võimu teostatakse ja pooratakse seadusega määratud viisil. Demokraatia on piiratud võim. Piirangud liigitatakse sisulisteks ja protseduurilisteks. Sisulised piiranud keelava võimuinstitutsioonidel teha teatud asju (nt ei tohi valitsus vastu võtta riigieelarvet). Protseduurilised piirangud tähendavad, et mingit toimingu sooritamisel tuleb järgida seaduses sätestatud korda (nt võib valitsus võtta laenu, kuid laenulepingu peab ratifitseerima parlament). Põhiseaduslikku valitsemist iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustatus. Võimude lahusus ja vastastikune piiramine väldib võimu koondumist riigipea või väikese ringi tipp-poliitikute kätte ning lubab paremini arvestada erinevate huvidega . Teisalt on oht muuta valitsemine ebaefejtuuvsejsm sest otsustusprotsess on kooskõlastuste ja läbirääkimiste tõttu aeglane.
PRESIDENTALISM
President täidab nii riigipea kui valitsusjuhi ülesandeid, tema võimu piiratakse. Kodanikud valivad nii presidendi kui ka parlamendisaadikud. President juhib riigi valitsust, täites ise ka peaministri ülesandeid. Ministrid nimetab ametisse ilma parlamendiga läbi rääkimata või parlamendi erakondlikku koosseisu arvestamata, võib ka tagandada ministreid. Valitsuse koosseis vahetub pärast presidendi, mitte pärast parlamendivalimis. Seaduste algatamise õigus on vaid parlamendi saadikutel, kuid president avaldab seadusloomele tugevat mõju. Presidendil on vetoõigus. President vajab suurte kuluprogrammide kinnitamiseks parlamendi heakskiitu.Riigieelarve võtab vastu parlament. Seadusandliku kogu mõju täidesaatvale võimuharule on suhteliselt nõrk. President on tihedamalt seotud täidesaatva võimuga. Võimuharude autonoomia on teiste dem vormidega võrreldes suurim. Nt.USA, Mehhiko , Argentiina, Tšilli.
POOLPRESIDENTALISM
President jagab valitsusjuhi rolli peaministriga. President osaleb valitsuse töös või sekkub sellesse teatud küsimuste lahendamiseks, valitsuse töö eest vastutab ikka peaminister. Presidendi valib rahvas. Presidendi valimised toovad kaasa valitsuse koosseisu muutumise. President nimetab ametisse peaministri ning peaminister nimetab ametisse ülejäänud ministrid, kuid need peavad saama presidendi heakskiidu. President vastutab välis-, kaitse- ja meediapoliitika eest, peaminister aga sotsiaal- ning majandusküsimuste eest. Presidendil on vetoõigus- õigus lükata parlamendis vastu võetud seadus tagasi.. Valitsust ning ministreid saab tagandada valitsus, kuid president võib selle õiguse ära võtta. Poolpresidentaalse riigikorralduse puhul on president tugevamini seotud täidesaatva võimuga. Seadusandliku ja täidesaatva võimu autonoomia teineteise suhtes on küllaltki suur, kuid tugevam positsioon kuulub täidesaatvale võimule. Nt. Prantsusmaa, Venemaa, Portugal , Leedu.
PARLAMENTARISM
Põhitunnuseks on parlamendi ülimuslikkus ja esindusdemokraatia põhimõtete tähtsustamine. Rahvas valib parlamendi, parlament valib presidendi. President on erapooletu iseseisev võimuinstitutsioon, kes tasakaalustab valitsuse ja parlamendi suhteid. President nimetab ametisse kõrged ametnikud, kelle töö nõuab parteilist erapooletust(diplomaadid, sõjaväe juhtkond, kohtunikud ). Riigipea peab ka kõnesid, autasustab, võtab vastu diplomaate ja välisriikide poliitikuid. Parlament on seaduseandja ja tal on oluline osa täidesaatva võimu kokkupanemisel. Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste põhjal. Ehk valitsust saavad juhtida vaid need parteid, kellel on arvukas esindus parlamendis. Valitsuse koosseis ning eluiga sõltub parlamendi toetusest. Parlament võib korraldada umbusaldushääletuse valitsuse või ka mõne üksiku ministri tagandamiseks. Enamiku seaduseelnõusid (sh riigieelarve) koostab valitsus ja saadab seejärel parlamendile menetlemiseks. Valitsuse erruminek annab riigipeale õiguse saata laiali ka parlament ning kuulutada välha uued valimised. Parlamentaarse riigikorralduse puhul on tähtsaim võimuinstitutsioon parlament. Seadusandik ja täidesaatev võim on väga tugevas vastastikuses sõltuvuses, konflikt nende vahel võib viia võimukriisi, üksmeel aga kiirnedab otsustusprotsessi. Nt. Itaalia, Saksamaa, Šveits, Eesti, Iirimaa .
Ühe- ja kahekojalised parlamendid
Nt. Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Norra.
Riigi poliitika määrab alamkoda oma seadusandliku tegevusega , õigusakt jõustub, kui mõlemad kojad on selle heaks kiitnud.
Alamkoda moodustatakse otseste üldvalimiste teel.
Ülemkoja moodustamisel on kaks erinevat põhimõtet:
Esimesel juhul kujutab ülemkoda endast seisuslikku esindusorganit. Valimisi ei korraldata, eluaegse õiguse osaleda parlamendi töös omandab inimene automaatselt koos päritud õi omandatud tiitliga. Nt Lordide koda.
Teisel juhul tingivad ülemkoja moodustamise kas riigi ulatuslik territoorium või haldusjaotus, seega vajadus esindada keskvõimu tasandil regionaalseid huve. See on enamlevinud . Regionaalsel esindusel põhineva ülemkoja komplekteerimine võib toimuda kahel viisil:
Ülemkotta delegeeritakse regionaalvõimude esindajad. (nt Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa).
Ülemkoda valitakse otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile. (Nt Usa, Itaalia, Jaapan).
PARLAMENDI FORMAALÕIGUSLIK STRUKTUUR
Struktuuri osad on parlamendi juhatus(esimees, aseesimehed) ja komisjonid , poliitilise struktuuri moodustavad fraktsioonid, koalitsioon ja opositsioon .
Parlamendi igapäeva tööd juhib parlamendi esimees ehk spiiker , kelle valivad parlamendisaadikud. Tavaliselt kuulub esimehe koht mõne koalitsioonierakonna liikmele, üks aseesimeestest esindab opositsiooni. Spiikri ül: tagada istungite korrakohane kulg ja päevakorra täitmine, ei tohi osaleda parlamendi komisjonide ja fraktsioonide töös, riigipea pikaajalise eemaloleku korral muutub spiiker riigipea kohusetäitjaks, nimetab komisjoni esimehed.
Komisjonid/komiteed on parlamendi tööorganid.
Iga parlamendi liige kuulub ühte komisjoni, ühes komisjonis peab olema saadikuid mitmetest erakondadest.Umbes pooli komisjone peaksid juhtima opositsioonierakondade saadikud.
Alatised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale. Nt väliskomisjon töötab välispoliitikat käsitlevate seaduseelnõude kannal ning teeb välisministeeriumiga koostööd välispoliitika kujundamisel.
Ajutised komisjonid luuakse erakorraliste ja oluliste probleemide uurimiseks. Töö kestab mõned kuud ja lõpeb ametliku raporti esitamisega parlamendile. Selle põhjal kujundab parlament oma seisukoha, võtab vastu otsuse ja saadab komisjoni laiali.
PARLAMENDI ERAKONDLIK JAOTUS
Koalitsiooni moodustavad parteid, kes kuuluvad valitsusse.
Opositsiooni moodustavad erakonnad , kes ei kuulu valitsusse ja kes mängivad vastujõu rolli. Ül on kritiseerida valitsuse ettepanekuid ja pakkuda neile alternatiive.
Koalitsiooni- ja opositsioonierakondade saadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi. Fraktsiooni aluseks on ideoloogiline ühtekuuluvus. Ühe fraktsiooni liikmed on pärit ühest parteist, fraktsioon kannab vastava partei nimetust . Neis arutatakse läbi, kuidas käituda seaduseelnõude menetlemisel ja hääletamisel, milliseid parandusettepanekuid või küsimusi esitada. Sageli astub üles ka omapoolse seaduseelnõuga. Sellesse kuulumine ei ole kohustuslik.
PARLAMENDI ÜL
Algatada, menetleda ja võtta vastu seadusi, selles osaleb ka valitsus(algatab enamik seaduseelnõusid), erinevate huvide esindamine ja nende tasakaalustatud viimine seadustesse, järelvalve valitsuse üle. Riigipea kuulutab seaduse välja.
Lobism ehk kuluaaripoliitika-katsed mõjutada poliitikuid, eriti parlamendisaadikuid isiklike kontaktide ja vastastikku kasulike tehingute kaudu.
Parlamendil on otsene ja kaudne kontroll valitsuse üle.
Otsese kontrolli vormid:

• Parlamendi õigus avaldada umbusaldust ministritele ning seeläbi määrata valitsuse ametisoleku kestus
  
• Parlamendi parteilise koosseisu arvestamine valitsuse kokkupanemisel
  
• Õigus võtta vastu seadusi, mis on valitsusele kohustuslikud isegi siis, kui need lahknevad valitsuse seisukohtadest
  
• „Rahakoti võim“ ehk parlamendi ainupädevus võtta vastu riigieelarve, mille alusel eraldatakse valitsuse tegevuseks raha
  
• Õigus kutsuda ministreid esinema parlamendi täiskogu ette ja esitada arupärimisi
  

Kaudse kontrolli vormid:

• Parlamenti kuuluvad valitsuspartei(de) juhtpoliitikud nõuavad parlamendi distsipliini oma erakonna ministritelt
  
• Ministrid, kes on varem olnud parlamendisaadikuks, toovad valitsusse kaasa parlamenditöö stiili
  
• Kuigi parlamendi roll seadusloomes on kahanenud, säilib tema tähtsus sotsiaalse kommunikatsiooni kanalina.
  

ÕIGUSAKTI MENETLEMISE KORD RIIGIKOGUS
Eelnõu antakse menetlemiseks juhtivkomisjonile, kelleks on see alatine komisjon, kelle töövaldkonda menetletav seadus kuulub. Igat seaduseelnõu arutab täiskogu vähemalt kahel lugemisel.
Esimesel lugemisel kuulatakse ära eelnõu algataja ja juhtivkomisjoni esindaja ettekanded ning otsustatakse, kas eelnõu menetlemist jätkata. Esimese ja teise lugemise vahe võib olla kuni 3 kuud, erandjuhtudel ka rohkem.
Teisel lugemisel tomuvad peamised vaidlused eelnõu üle. Otsustatakse, kas eelnõu pannakse lõpphääletusele või suunatakse kolmandale lugemisele. Arutelu katkestamisel võib igaüks teha uusi muudatusettepanekuid, mis tulevad jällegi täiskogu hääletamisele.
Kolmandal lugamisel saavad parandusi ja muudatusi esitada ainult fraktsioonid ja alatised komisjonid, sõna võib võtta ainult nende volitatud esindaja. Kolmas lugemine peab aset leidma hiljemalt ühe kuu möödudes teise lugemise lõpust. Olulised seadused, nagu riigieelarve seadus, võetakse vastu kolme lugemise järel.
Valitsus peab ühiskonda tõhusalt juhtima ning kindlustama valitsuspoliitikale teatud ideoloogilise suna.
Minister on poliitiline figuur , kes peab valitsuse kaitsma oma erakonna seisukohti, tal on õigus nimetada ametisse ka mitmeid tippametnikke ning nõunikke.
Kantsler on ametnike hierarhia kõrgemail astmel, ta peab tagama ministeeriumi igapäevatöö ning kindlustama järjepidevuse ministrite vahetumise puhul.
VALITSUSE MOODUSTAMINE
Riigipea nimetab peaministrikandidaadi.
Kaheparteilises parlamentaarses riigis jääb riigipeale vaid formaalne ül kinnitada kahekordse valiku tulemus. Algul valib oma peaministrikandidaadi erakond, see järel annavad ühele või teisele parteile oma hääle kodanikud. Riigipea nimetab peaministrikandidaadiks valimised võitnud erakonna liidri, seejärel pannakse valitsusjuhi kandidatuur hääletusele parlamendis. Nt Inglismaa
Mitmeparteilises parlamentaarses riigis peab riigipea läbirääkimisi erakondadega ning võib arvestada avaliku seisukohaga peaministrikandidaadi valimisel. Nt Itaalia, Hispaania , Portugal.
Üldiselt on riigipea roll peaministri ametisse nimetamisel parlamentaarses riigis formaalne, sisulise otsustamise õiguse on ta loovutanud poliitilistele parteidele.
Ministri oleku ajaks tuleb tal saadikumandaadist loobuda . Soomes, Taanis ja Eestis kinnitab ministrid ametisse riigipea ja parlamendihääletust ei toimugi.
Enamusvalitsus kontrollib vähemalt pooli saadikukohti parlamendis (st need kohad kuuluvad valitsusparteide saadikutele). Enamjaolt on enamusvalitsusel vaid napp häälte ülekaal opositsiooni ees, mis tähendab, et koalitsioonipartnerid peavad kindlalt kokku hoidma.
Vähemusvalitsusel pole parlamendi enamuse toetust, kuid võib siiski edukalt oma poliitikat ajada. See saab õnnestuda siis, kui opositsiooniparteidel puudub üksmeel ning nad ei jõua kokkuleppele valitsuse kukutamise või ühiste seisukohtade osas.
Bürokraatia ehk ametnikkond tegeleb riigivõimu otsuste igapäevase täideviimise ehk avaliku haldusega, põhijooneks on püsivus, arnenud riikides vahetud ametnikkond harvemini kui poliitikud, mis tahabki asjajamise järjepidevuse. Peamine ül poliitika elluviimine, nad valmistavad ministritele ette materjale kabinetiistungiks või parlamendikuulamiseks, samuti võtavad osa seaduste ettevalmistamisest. Osalevad ka poliitilistes konsultatsioonides ja läbirääkimistes survegruppide või kodanikuorganisatsioonide esindajatega. Bürokraatia poliitiline neutraalsus ja alalhoidlikkus aitavad vältida läbirääkimiste ummikussejooksmist teravate konfliktide tõttu või ühe osapoole huvide läbisurumist teiste arvelt. Bürokraatia kui süsteemi stabiliseerija ja vahekohtuniku funktsiooni toetavad selge ametihierarhia, tööjaotus ja kirjalikud standardsed tegevusjuhised. Ametnik ei tohi osaleda aktiivselt poliitikas (v.a hääletamine valimistel), ta on nimetu otsuste täideviija, aga mitte otsuste kavandaja. Tähtsaks funktsiooniks on ametnikkonna taastootmine, arendamineja inimressursi juhtimine.
Bürokraatia pataloogiad-loomuomased puudused.
Kontrolli ametnike tegevuse üle saab teostada kolmes vormis:
Sisekontrollis põimuvad kaks aspekti – juriidiline ja psühholoogiline.
Poliitiline kontroll kätkeb endas nii varalistjärelvalvet kui kontrolli kõrgete ametikohtade täitmise protseduuri üle.
Õiguslikku kontrolli võib korraldada kahel moel, kas kasutades üldist kohtusüsteemi või spetsiaalset ombudsmani (sõltumatu lepitaja kodaniku ja riigiametniku konfliktis) institutsiooni, kuhu kodanikul on õigus pöörduda administratiivse väärkohtlemise puhul.
Administratiivne väärkohtlemine- seaduse või mõne muu õigusakti väär kohaldamine isiku suhtes
Kohtuliku konstitutsioonilise järelvalve korralduses eristatakse kahte üldisemat mudelit: Anglo-Ameerika ja Mandri-Euroopa oma.
USAs on kohtusüsteem ühtne, tipnedes ülekohtuga, kohtunikul on suur ülemvõim. Kohtunikkond moodustatakse valimiste teel. Anglo-Ameerika traditsioon rõhutab kohtuniku vabadust ja iseseisvust; kohtunik on uurija, kes võib lõpuks jõuda üpris valitsuskriitilistele seisukohtadele.
Mandri-Euroopale on iseloomulik mitmeharuline spetsialiseeritud kohtusüsteem, mis jaguneb tsiviil- ja kriminaalkohtuteks, sageli ka veel halduskohtuteks. Mandri-Euroopa kohtusüsteemi kõrgemaiks astmeks on konstitutsioonikohus, mis hindab juba kehtivate seaduste kui ka seaduseelnõude vastavastu põhiseadusele. Kohtunikud nimetab valitsus, nõutud on ülikooliharidus. Kohtunik nimetatakse ametisse eluajaks, tema tagandamine on üpriski keeruline protseduur.
Kohtute ül on õiguskorra tagamine ja kodanike õiguste kaitse, täidab ka konstitutsioonilise funktsioone. Eristatakse nelja peamist konstitutsioonilist funktsiooni:

• Seaduste konstitutsioonikohasuse järelvalve.
  
• Erinevate võimuinstitutsioonide või –tasandite tasakaalustaja roll.
  
• Kehtiva valitsussüsteemi toetamine .
  
• Kehtiva valitsussüteemi stabiliseerimine. Eesti kahetasandiline haldussüsteem
  Esindusorgan
  Täidesaatev organ
  RIIKLIK TASAND
  RIIK (keskvõim)
  MAAKOND (regionaalvõim)
  Riigikogu
  EV valitsus nimetab maavanema, maavanem annab aru EV valitsusele ja juhib maavalitsust, mis korraldab ja koordineerib riiklikku haldust maakonnas
  KOHALIK TASAND
  LINN VALD ( omavalitsus )
  VOLIKOGU
  LINNAOSA HALDUSKOGU
  Linna/valla valitsus
  Linnaosavalitsus
  

Riigi kaks administratiivstruktuuri mudelid:
Esimesel juhul luuakse haldusfunktsioonide täitmiseks kohalikud valitsused, mis sõltuvad tugevasti keskvalitsusest. Tsentraliseeritud mudel, kõik otsused lähtuvad keskvõimust, keskus kontrollib. Regionaalvalitsus on vahendajaks ja koordinaatoriks keskvõimu ja kohalike võimude vahel. Kohalikule omavalitsusele jääb vastutus vaid kultuuri valdkonnas ja kohalikus majanduses. Tervisehoid, haridus ja sots teenused kuuluvad küll omavalitsuse pädevusse, kuid raha selleks tuleb keskvalitsuselt. Seda tuntakse ka kui kahetasandilist halduskorraldust. Nt. Prantsusmaa, Itaalia, Inglismaa
Teisel juhul on kohalikud omavalitsused palju iseseisvamad, nad korraaldavad kogu kohalikku elu. Detsentraliseeritud mudel, munitsipaalvõim kogub suure osa tuludest ise ja väike osa tuleb ainult keskvalitsuselt. Nimetatakse ka kolmetasandiliseks halduskorralduseks, sest igal tasandil- keskvõimul, regionaalvõimul ja kohalikul võimul – on oma selge pädevus ja ülesanded poliitika teostamiseks. Regionaalvõim kujundab siin iseseisvalt oma poliitika. Nt. Saksamaa, Skandinaavia riigid.
Eesti omavalitsustel nt suur otsustamisvabadus, kuid sõltuvad tugevasti keskvalitsuse poolt eraldatavatest raharessurssidest.
Euroopa liidule on omased nii valitsusvahelisele kui riigiüleselisele koostööle iseloomulikud jooned.
Kõige autoriteetsem EL-i institutsioon on seadusandlik Ministrite Nõukogu aka Euroopa Liidu Nõukogu (võtab vastu seadusi), mis tegutseb nagu rahvusvaheline organisatsioon . Igat liikmesriiki esindab üks minister. Nõukogu koosseis muutub olenevalt sellest, missugust küsimust arutatakse. Teistest tähtsamaks peetakse välisministrite koosseisu, sest lisaks välispoliitikale arutavad nad ka EL sisepoliitikat. Eesistuja institutsioonil on oluline roll. Eesistuja koht kohustab eesistuja riigi esindajaid juhtima kõiki Ministrite Nõukogu istungeid, eesistuja riik vahetub iga poole aasta tagant. Eesistujamaa esitab enne oma valitsemisaja algust Euroopa Parlamendile teemad, mille käsitlemist peab ta järgneva kuue kuu vältel vajalikuks, samuti valimistab ta ette Ministrite Nõukogu istungite päevakorra. Otsuseid võetakse vastu hääletamise teel, hääli pole ministritel võrdselt, vaid vastavalt oma riigi rahvaarvule. Eestil nt 4 häält. Otsus loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on antud vägemalt 258 häält, mis on antud nõukogu liikmete enamuse poolt. Sellisel juhul on tegemist kvalifitseeritud häälteenamusega. Iga riik saab blokeerida otsuse vastuvõtmise. Selle nõukogu otsused formuleeritakse õigusaktidena, mille kohustuslikkuse aste on erinev. Kõige rangem on määrus, mida peavad täitma kõik liikmesriigid. Direktiiv kuulub samuti täitmisele, kuid liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas ta tahab direktiivis sätestatud nõude. Otsus ja arvamusavaldus adresseeritakse ühele konkreetsele riigile, ettevõttele või eraisikule. Otsuse täitmine on kohustuslik, arvaus kannab ainult soovituslikku iseloomu. Istungid on Brüsselis ja Strasbourgis.
Täidesaatva võimuga Euroopa Komisjon kujutab endast riigiülest üksust, keskendub enam majanduskoostööle, riigiüleste küsimuste puhul kuulub EL institutsioonidele seaduste loomusel ja elluviimisel kandev roll. Pmts nagu EL valitsus, alaliselt tegutsev organ, mis asub Brüsselis. Igast liikmesriigist üks volinik, kelle kandidatuurid nimetatakse liikmesriikide valitsuste poolt ja kelle hääletab ametisse europarlament. Iga volinik vastutab kindla poliitikavaldkonna eest. Komisjoni juhib president, hetkel Jose Manuel Barroso. Eestist on seal Siim Kallas, kes on transpordivolinik. Tähtsamateks allüksusteks on 26 peadirektoraati. Iga dokument tõlgtitakse kõikidesse liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Euroopa Komisjoni ül:

• Teeb ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta algab seaduseelnõusid ning valmistab ette Ministrite Nõukogu ja euroopa Ülemkogu istungid.
  
• Jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt, ollas avastanud rikkumise, võib komisjon liikmesriigilt nõuda trahvi või ka pöörduda Euroopa Kohtu poole.
  
• Seisab EL õigusnormide rakendamise eest.
  
• Esindab El rahvusvahelistes organisatsioonides, nt WTO-s.
  
• Haldab EL eelarvet.
  

Euroopa Parlament on liikmesriikide valijaskonna esindusassemblee. Tal on vetoõigus. Kiidab heaks Euroopa Komisjoni koosseisu, võib komisjonile umbusaldust avaldada ja laiali saata. Valitakse iga 5 aasta järel liikmesriikide kodanike poolt otsestel valimistel. Saadikumandaadid jagatakse riikide vahelt vastavalt nende rahvaarvule ( Eestist 6). Saadikud koonduvad ideoloogiafraktsioonide kaupa. Seadusandlik funktsioon on jagatud Euroopa Parlamendi ja Ministrite Nõukogu vahel.

• Otsuste vastuvõtuvõtmiseks on vajalik parlamendi nõusolek.
  
• Olemasolevate liidulepingute muutmise, uute algatamise või ratifitseerimise osas pole parlamendil üldse sõnaõigust.
  
• Mitmetes valdkondades nagu transport, keskkonna, arenguabi, tööohutuse, regionaalse arengu ja sotsiaalpoliitika küsimused on nõutav Euroopa Parlamendi ja Ministrite Nõukogu koostöö.
  
• Mõnedes tundlikes küsimustes, nagu siseturg ja tarbijakaitse, diplomite vastastikune tunnustamine, kultuuri ja tehnoloogia küsimused, on nõutav nii Ministrite Nõukogu kui ka Euroopa Parlamendi toetus. Seda protseduuri nimetatakse kaasotsustamismenetluseks.
  

Parlamendi asukoht on Strasbourgis, teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg. Eestit esindavad Vilja Savisaar -Toomast, Ivari Padar, Indrek Tarand, Siiri Oviir ja Tunne Kelam, Kristiina Ojuland.
Euroopa Kohtul on ainuõigus EL aluslepingute ja sellest tuleneva seadusandluse tõlgendamiseks, seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik. Igal EL kodanikul on õigus paluda kohtult abi. Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL õigusnormi vahel tekib vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi seadust. EL õigusakt on ülimuslik rahvusliku seaduse suhtes. Igast liikmesriigist üks kohtunik. Nad nimetatakse iga maa valitsuse poolt 6 aastaseks tähtajaks, kuid nad annavad vande, tõotades lahendada kohtuasju sõltumatult oma riigi valitsusest. Asub Luxembourgis, Eestist on seal Uno Lõhmus.