Parlamentalism (0)

Kellele :
Teema : Parlamentalism
Kellelt :
Parlament on demokraatliku riigi kõrgeim seadusandlusorgan . Ajalooliselt kujunes parlament välja kodanike revolutsioonide käigus, sümboliseerides üleminekut seisuslikult võimult valitavale esindusvõimule. Parlamentide kuldajaks peetakse XIX sajandit, mil nad olid Lääne-Euroopas valitsemissüsteemides selgelt juhtivaks institutsiooniks. Tänapäeval nähakse parlamendis ka demokraatia olulist garantiid ja sümbolit.
Tänapäeval on ligi pooled parlamendid kahekojalised, kuigi üldine arengutendents soosib kompaktseid ühekojalisi parlamente. Euroopas koosnevad kahest kojast näiteks Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia parlament. Ühekojaline esinduskogu on näiteks Skandinaavia ja Balti riikidel. Sageli nimetatakse parlamendi kodasid ka ülem- ja alamkojaks, kuid see ei tähenda , et ülemkoda oleks tähtsam või võimukam kui alamkoda . Pigem vastupidi – riigi poliitika põhijooned määrab alamkoda oma seadusliku tegevusega. Formaalselt on parlamendi kojad võrdse, s.t seaduse jõustuvad alles siis, kui mõlemad kojad on need heaks kiitnud. Parlamendi alamkoda moodustatakse kõikides riikides otseste üldiste valimiste teel. Ülemkoda komplekteeritakse kahel eri põhimõttel
Esimesel juhul, näiteks Suurbritannias, kujutab ülemkoda endast seisuslikku esindusorganit. Seda ei valita, vaid õiguse parlamendi töös eluaegselt osaleda saab inimene koos päritud või omandatud tiitliga. Ka need silmapaistvad inimesed , kellele kuninganna on annetanud aadlitiitli, võivad minna ülemkotta (nt Elton John). Tegelikult osaleb ülemkoja töös ainult viiendik vastava õigusega isikutest. Et üks inimene ei saa olla korraga mõlema koja liige, loobuvad need aristokraadid, kes tahavad teha tõsis poliitilist karjääri, oma kohast ülemkojas ning kandideerivad parlamendisaadiku mandaadile. Sajandite jooksul on Suurbritannias kujunenud seadusandlusorganiks alamkoda. Kuigi ülekojal, mis peab alamkojas vastu võetud eelnõu heaks kiitma, on vetoõigus, ei kasutata seda peaaegu kunagi.
Teisel juhul tingivad ülemkoja moodustamise riigi suur territoorium ja administratiivjaotus, seega vajadus esindada keskvõimu tasandil piirkonna või osariigi huve. Seda laadi ülemkodasid on tänapäeval märksa rohkem kui seisuslikke. Nimetagem Venemaa Föderatsiooninõukogu, Saksamaa Liidunõukogu ja USA Senatit. Piirkondlikul esindatusel põhinevad ülemkojad komplekteeritakse kahe viisil.

Ülemkoda ei valita, vaid sinna delegeeritakse regionaalvõimude esindajaid. Selline põhimõte kehtib Saksamaal, USA-s ja Venemaal.

Ülemkoja valib otse rahvas vastavalt regionaalüksuse esindusnormile. Näiteks valivad USA kodanikud Kongressi Senatisse igast osariigist kaks senaatorit.
Regionaalseid huve esindavad ülemkoja erinevus seisuslikust kojast avaldub ka sellest, et siin pole tegemist eluaegse, vaid regulaarselt ümbervalitava saadikukohaga. USA-s valitakse iga kahe aasta tagant ümber 1/3 senaatoriteist, Saksamaa Liidunõukogu koosseis muutub pidevalt seoses kohalike võimuorganite valimiste ning liidumaade valitsuse vahetumisega.
Ülemkoja komplekteerimise põhimõtet dikteerib üldjoontes ka kodadevahelise tööjaotuse. Briti ülemkoda kui valdavalt sümboolne võim peab andma oma heakskiidu alamkojas vastu võetud õigusaktidele, kuid tema pädevusse ei kuulu finantsküsimused. Regionaalsed ülemkojad tegelevad vahetult piirkondi puudutava seadusandlusega. USA Senat kinnitab ka presidendi nimetatud kõrged riigiametnikud ja suursaadikud ning ratifitseerib välislepingud. Samuti arutatakse siin läbi kõik riigiametnike vastutuselevõtmisega seonduvad küsimused. USA Esindajatekoda käsitleb eeskätt eelarve ja maksudega seonduvat. Ka presidendi vastutuselevõtmise protseduur saab alguse esindajatekojast.
Selleks, et riigi esinduskogu tõhusalt tööle panna, tuleb teda organisatsiooniliselt korraldada, s.t luua töörühmad ja juhtorganid. Selle jaotuses võib eristada formaalõiguslikku struktuuri, mis on fikseeritud seadusega, ning poliitilist struktuuri, mis oleneb parlamendi erakondlikust koostisest ja muutub seega alati pärast uue parlamendi kokkutulekut. Formaalõigusliku struktuuri osad on parlamendi juhatus (esimees ja aseesimees) ming komisjonid ; poliitiline struktuur jagab parlamendi fraktsioonideks, koalitsiooniks ja opositsiooniks.
Parlamendi igapäevatööd juhib parlamendi esimees ehk spiiker . Spiikeri parteilise aktiivsuse suhtes on eri demokraatiavormides üpris erinevad nõuded. Parlamendi esimees ei võta osa komisjonide ega fraktsioonide tööst, mis tähendab, et ta jääb seaduseelnõude sisulisest arutamisest kõrvale. Vaid erakorralistes oludes, riigi presidendi pikaajalisel eemalolekul , muutub spiiker tähtsaks poliitiliseks figuuriks – riigipea kohusetäitjaks.
Komisjonid/kommiteed on parlamendi tähtsad tööorganid. Kas neid nimetatakse komisjonideks või kommiteedeks, sel pole sisulist vahet, mõlemad täidavad ühelaadseid funktsioone. Eesti riigikogus on komisjonid, USA kongressis komiteed.
Alatised komisjonid keskenduvad igaüks ühele valitsemisalale, seda nii seadusloome kui ka parlamentaarse järelevalve osas. Kui võrrelda Eesti riigikogu alatise komisjonide loetelu ministeeriumide loeteluga, näeme, et need kattuvad suurel määral. On olemas väliskomisjon ja välisministeerium, kultuurikomisjon ja kultuuriministeerium , rahanduskomisjon ja rahandusministeerium jne. See dubleerimine pole sugugi juhuslik. Nii peab väliskomisjon põhjalikult töötama välispoliitikat käsitlevate seaduseelnõude kallal ning pidevalt jälgima välisministeeriumi tegevust.
Iga parlamendi liige kuulub ühte komisjoni. Komisjonide koostamisel jälgitakse parteilise pluralismi põhimõtet, s.t igas komisjonis on mitme erakonna ja valimisliidu saadikuid, nii valitsusparteide kui ka opositsiooni esindajaid. Erakorraliste probleemide või mingite tähtsate üksikküsimuste uurimiseks võib parlament moodustada ka ajutisi komisjone. Nende töö kestab tavaliselt mõne kuu, misjärel esitatakse parlamendile ametlik ettekanne või kokkuvõte. Selle põhjal formuleerib parlament oma seisukoha ning saadab siis komisjoni laiali.
Fraktsioonid ehk saadikurühmad luuakse parlamendis ideoloogilise ühtekuuluvuse põhimõtetel. Ühe fraktsiooni liikmed on pärit ühest parteist või valimisnimekirjast. Parlamendi töös mängivad saadikurühmad ülitähtsat rolli. Fraktsioon kujundab seaduseelnõude suhtes oma arvamuse, formuleerib parandusettepanekud ning määrab kindlaks ühe või teise eelnõu käsitlemisel kasutatava taktika – milliseid küsimusi üldkogu toimuva arutluse käigus esitada, kuidas hääletada.
Parlamendi ühe olulisema funktsioonina, mis seadusloomega tihedalt seotud, tuleb nimetada erinevate huvide esindamist ja nende tasakaalustatud kajastamist poliitikas. On ju parlament rahva esindus kogu. Parlamendiliikmed on tegelikult rahva ja riigivõimu vahendajad, seepärast on nende esmakohus edastada oma toetajate taotlusi, mitte isiklikke ambitsioone. Selle põhimõtte kindlustamiseks on demokraatlike riikide parlamentidel ette nähtud üks istungivaba nädalapäev, mil saadikud peaksid oma valimisringkondades kodanikega kohtuma . Parlamendi põhitegevuseks on seadusloome, mis hõlmab uute seaduste koostamist, olemasolevate seaduste muutmist või tühistamist ning rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimist. Parlamendi tööd seaduste kallal nimetatakse menetlemiseks. See kätleb mitut etappi ja toimingut, milles on kõige tähtsamad seaduseelnõu lugemised ja hääletamine. Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourgi ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourgis täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale.
Parlamendi teine nimetus – seadlusandlik kogu – viitab otseselt tema peamisele funktsioonile – koostada ja vastu võtta seadusi. Seaduse sünd on üpriski pikk ja keerukas protsess. Tänapäeva demokraatia tava kohaselt osaleb seadusloomes peale parlamendi ka aktiivselt valitsus. Just valitsuse algatatud ongi enamik seaduseelnõusid, mida parlamendis arutatakse ja hääletatakse. Parlament võib aga teha eelnõusse muudatusi, parandusi ja täiendusi ning eelnõu ka hoopis tagasi lükata. Arutelu kulg sõltub suurel määral valitsusparteide ja opositsiooni jõudude vahekorrast. Parlament on võimeline nullima vähemusvalitsuse seaduseelnõusid ja parlamendi valitsusenamus võib nullida kõik opositsiooni eelnõud. Riigipeal on samuti seadusloomes oma kindel roll: tema peab parlamendi heakskiidu leidnud seaduse või seadusemuudatuse välja kuulutama. Alles seejärel saavutab õigusakt seaduse jõu. Kui riigipea leiab, et seadus ohustab ühiskonna stabiilsust või on vastuolus põhiseadusega, saadab ta seaduse parlamenti tagasi. Kui parlamendi ja riigipea erimeelsus jääb püsima, lahendab olukorra sõltumatu õigusinstants.