Sandro Botticelli referatiivne uurimus (0)

Tapa Gümnaasium
Liina Saia
SANDRO BOTTICELLI
( ALESSANDRO DI MARIANO FILIPEPE BOTTICELLI)
Kunstiajaloo referatiivne uurimus
Tapa 2008
Alessandro Botticelli (u 1445- 1510 )
Info:
Õige nimi – Alessandro di Mariano Filipepi
Sündinud – 1445
Surnud – 1510
Rahvus – Itaalia
Tegutses – peamiselt Firenze , Rooma
Peamine tehnika – tempera (munakollase abil seotud väikestest värviosakestest tehtud emulsioon, mis on veega lahjendatud, kuivab kiirestija on kõva, seega püsiv) ja fresko (maalimine märjale lubjakrohvile, nii et kui see kuivab värv muutub krohvi osaks)
Peamiste teoste asukoht – Firenze, Galleria degli Uffizi
Teoste rekordhind kunstioksjonitel – 1,2 mln dollarit 1982. aastal, Giovanni di Pierfrancesco de' Medici portree (õlimaal)

Loomingust:
Sandro nime all tuntud Alessandro di Mariano Filipepe Botticelli oli omal ajal kõige suurem Firenze kunstnik. Tema maalide põhirõhk oli ornamentikal ja tundeväärtusel, mitte teaduslikul lähenemisel ja realistlikul käsitlusel. Sandro Botticelli oli 15. saj teisel poolel Firenze juhtiv kunstnik. Tema peen, naiselik stiil leidis pooldajaid Firenze intelligentide hulgas raskel ajal, mil nad elasid. Tema meistriteosed olid suured mütoloogilised maalid, mis kujutasid teatud tüüpi jumalikku ilu koos keeruliste kirjanduslike viidetega.
Ta maalis sügavalt läbi tunnetatud religioosseid pilte ning rajas teed suuremõõtmelistele mütoloogiatele. Ta kujutab inimkeha alati väga väärika, kummalise ja eemalviibivana, unenäolise, ebatõelise ning moonutatuna. Botticelli oli oma aja suurim joonistaja, tema hilisemad tööd on veidrad ja tagasivaatelised, sest ta põgenes minevikku , talumata Firenze rahutut elu ühiskondlike ja poliitiliste segaduste pöörises.
Alessandro maalide tegelastel on suurepärane luustik – eriti põskedel ja ninadel, pikkadel peentel kätel, randmetel, jalgadel ja pahkluudel – ning kaunilt maniküüritud küüned; ilusad piirjooned nagu pingutatud traat .
Tema ornamentikavaimustust: viimistletud materjalid, juuksed; vormi või värvi või mõlemat rõhutav rahvahulk. Ei tundnud huvi teadusliku perspektiivikasutuse vastu, selle asemel ühendas ta targalt vanad gooti dekoratiivsed stiilid uute, klassikaliste ja humanistlike ideaalidega.
Sandro õppis ilmselt 1460. aastatel koos Filippo Lippiga. Umbes 1470. aastaks oli ta saavutanud omanäolise ja originaalse väljenduslaadi ning töötas Medici perekonna jaoks. Just Medicide tellimustööna maalis ta allegoorilised stseenid , mida tänapäeval peetakse tema suurimaks saavutuseks.
Peamiselt lõi ta aga religioosse sisuga maale ning tema töökojas valminud Madonnad olid eriti populaarsed . Botticelli maalitud fresko „Korahi karistus “ Sixtuse kabelis osutab tema töödesse lisandunud dramaatikale. „Korahi karistus“ räägib sellest, kuidas Korah hakkas Moosese käsu vastaselt Aaroni asemel preestriks ning karistuseks neelab maa Korahi alla. Selles freskos on näha ka Sixtuse kabeli kõigi tööde aluseks olevat kolmikjaotust (mille oli ilmselt loonud Perugino), mis ülistab paavsti volitusi. Tema laad võib olla üheaegselt nii õrn kui ka jõuline. Siiski paistab tema 1490 . aastate looming olevat häiritud ja pingutatud, see on tingitud fanaatikust preestri Savonarola õpetuste levikuga seostatud vähenenud emotsionaalsusest kunstis. Botticelli hilisem maal „Kristuse taganutmine“ on võrreldes tema varasemate teostega tundetu ja nurgeline ning tekitab vaatajais ägedaid küsimusi. „Kristuse taganutmine“ maalis on poosid veidralt ebaloomulikud, sealne lausa klaustrofoobiline õhkkond mõjub masendavalt ja seal on selged van der Weydeni mõjutused tunda. 1500. aastal maalitud „Kristuse sünni müsteeriumis“ varjutavad rõõmu Kristuse sünni üle esiplaanil kalpsavad pisikesed saatanad.
Võtmetööd:

• Noormees medaliga, u 1475
  
• Madonna Magnifica, u 1480 - 1481
  
• Kuningate kummardamine, 1482
  
• Neitsi lapsega ja kaheksa inglit, u 1481- 1483
  
• Venuse sünd, u 1484
  
• La Primavera (Kevad), u 1482 :
  

Kujutab armastusjumalanna Venuse aeda. 1434 - 1737 valitses Firenzet rikas Medicite perekond ning maali tellis ilmselt Lorenzo di Pierfrancesco de' Medici (1463- 1503), et see ripuks tema linnamajas laulatuskambri kõrval asuvas toas. (Lorenzo di Pierfrancesco de' Medici oli Lorenzo il Magnifico onupoeg ja Firenze valitseja. Ta tellis nii „Kevade“, kui ka „Venuse sünni“ ning mõlemad maalid kaunistasid Firenzest eemal olevat Catello villat.)
Maal on tehtud puittahvlile, tempera tehnikas, mille mõõtmed on 203 x 314 cm ning hetkel asub see Firenzes, Galleria degli Uffizi's.
„Kevade“ põhitemaatika on võetud Ovidiuselt ning saab alguse maali paremalt poolt, kus tuulejumal Zephyros jälitab nümf Chlorist.
Venuse aias on kõige vasakpoolsem mees jumalate käskjalg Mercurius , kes oli nümf Maia poeg; Maia järgi sai maikuu nime ning maikuul 1482. aastal abiellus Pierfrancesco de' Medici Semiramide d'Appianoga. Mercurius kannab oma tiivulisi saapaid ning kasutab oma caduceus't (saua, mille ümber keerduvad maod), pilvede eemalhoidmiseks, et miski ei varjutaks Venuse aia igavest kevadet. Mercuriusest paremal poolel on Venuse kaaskond - kolm graatsiat , kellel on Botticelli täiuseni viinud stiili, kus laineline joon on ülim. Tema põimunud käed, keerukad kangavoldid, lendlevad juuksed, terava kujuga näod, pikad kaelad, kurvikad kõhud ja saledad pahkluud kujutavad renessansiaegse Firenze naiseliku ilu ideaali . Pildil domineerib Venus ehk armastuse jumalanna ning ta kannab Firenze abielunaise iseloomulikku rüüd, mis viitab maali pulmateemale.Venuse parem käsi on üles tõstetud nagu õnnistamiseks. Ta on ka siin astroloogilise sümbolina kui aprilli ehk kevadkuud valitsev planeet. Venusest paremal pool on lillede jumalanna Flora , kes on maali parempoolse osa juhtfiguur ja tasakaalustab seda. Ta kõnnib kikivarvul üle lilleaasa, olles ilu kehastus ning puistab enda ümber lilleõisi. Flora viitab abielu edasistele rõõmudele ja tal on ka oluline tähendus Firenzele kui „lillede linnale“. Flora kleit on kaunistatud lilledega, mis mõjuvad tikandina, sest Botticellile meeldisid kaunistused ja stiliseeritud mustrid. Flora taga kujutab Sandro Zephyrose kallimat Chlorist. Kui Zephyros Chlorisesse armus , ajas ta hirmunud nümfi taga ja võttis ta endale pruudiks, muutes ta jumalanna Floraks. Botticelli näitab teravmeelselt, kuidas Flora sellest kurameerimisest pääses ja Flora saamislugu (veidi otsitult aga siiski). Zephyros on aga helesinine tiibadega kuju pildil ning kõige fantaasiarikkam kujutis Sandro loomingust. Zephyros on kummituslik, läänetuule jumal ja Venuse heerold, ta keelitab oma armukest Chlorist. Venuse pea kohal on aga armastuse jumal Cupido , kes on teiste figuuride pühalikkuse ja sihvakusega kontrastis, kuna Botticelli on ta kujutanud prunniskõhulise ja vallatuna. Legendi kohaselt on tal silmad kinni seotud – armastus on ju pime – ja ta on ema Venuse läheduses. Cupido sihib noolega, mille teravikus leegitseb armastus, üht kolmest graatsiast – see on kas üleannetus või delikaatne kompliment Pierfrancesco pruudile.
Kuigi selle maali inspiratsiooni allikaks võis olla Oividius kui ka Firenzes asuv Florat kujutanud klassikaline skulptuur, on selle meeleolu lähemal keskaegsele rüütliromaanile kui antiikkunstile. Ning kuigi Botticelli Venuse näod sarnanevad tema Madonnadega, ei olnud tema mütoloogilistes maalides religioosse sisuga piltidele omast pühendumust ega jutustavat elementi.
Huvitavat:

• Alessandro di Mariano Filipepi ja ta vennad said hüüdnime Botticelli, mis tähendab itaalia keeles „väikesed tünnid“, seda vanema venna järgi. Vanem vend oli edukas ärimees ja kauples kaubatünnidega. Hüüdnimi viitas pigem jõukusele kui figuurile.
  
• Nagu mitmed teisedki renessansikunstnikud, oli ka Botticelli osav mängima vihjetega sõnas ja pildis . Maalil „Kevad“ Venuse ja Mercuriuse riiete lõõmav toon võib vihjata pühale Laurentiusele, kes põletati (vihje nimele 'Lorenzo'); ümmargused kuldsed viljad viitavad kuldsetele ringidele Medicite perekonna vapil . Mercurius hoiab käes heeroldikeppi caduceus't, mis on arstide sümbol (nimi Medici tähendab 'arsti').
  
• Nagu kõigil renessansiaegsetel kunstnikel, oli ka Botticellil oma ateljee , mida tunti 'logelejate akadeemia' nime all. Nimi viitab sellele, et Botticelli võis ka ise loomuldasa laisk olla.
  
• Botticelli noorpõlvest on vähe teada, näib, et ta oli loomult pinges ning kaldus laiskusele ja naljatamisele. Tema peamine patroon oli Medicite perekond, kellel ta maalis altareid, portreid, allegooriaid ning vimpleid.
  
• 1434- 1737 oli Firenze Medicite perekonna võimu all. Kaupmeeste ja pankuritena sai neist üks rikkamaid perekondi Itaalias.
  
• Pärast kunstniku surma vajus tema looming unustuste hõlma, kuni see 19. saj taas päevakorda kerkis, kui kunstnikud said oma esteetilistel otsingutel inspiratsiooni tema unenäolist maailma kujutavatest töödest.
  
• Richard Burns on kirjutanud raamatu „Sandro ja Simonetta“, Londonis, 1992. aastal, ja tema raamatu lühikirjeldus ütleb nii: „Nendel lehekülgedel saavad taas kokku Firenze kuldaja maalikunstnik , hull, kes jälitas oma armastuse viirastust, ja vana mees, kes kirjutab mälestusi – oma palvet ja pihtimust. Ta on maganud kerjusena rentslis ja olnud Itaalia esikunstnik, virelnud vangikongis ja olnud Medicite palees omainimene, lebanud Paradiisi sulgmadratsil ja oodanud Põrgu katakombides surma. Ning ta on sellel ilu ja julmuse ajastul ikka ja jälle maalinud. Nüüd on ta maailma ja iseendaga rahu teinud. Nüüd võib ta kirjutada. See ei ole Sandro Botticelli elulugu, vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu. Põgus viiv elus on saanud igavikuks tema maalidel. Sellest on küll.“
  
• Firenzlaste saavutusi kunsti vallas tunnustati kogu Itaalias lõplikult siis, kui 1480.aastate alguses tellis paavst Sixtus IV Firenze kunstnikelt seinamaalingud äsjavalminud Vatikani Sixtuse kabeli jaoks. Peakunstnikuks seal oli Perugino, kellega koos töötasid selle tellimuse juures firenzlased Botticelli, Ghirlandaio ja Cosimo Rosselli.
  
• Peale õpinguid (u 1460.aastatel) koos Filippo Lippiga hakkasid tema maalide naisenäod ta kunstnikukarjääri lõpuni sarnanema Filippo omadega.
  
• Filippo Lippi poeg Filippino Lippi õppis maalimist Botticelli stuudios .
  
• 15.saj lõpu poole avaldas Madalmaade maalikunst Firenze portreemaalile arvestatavat mõju, kuid naturalism oli harva nii julge nagu Botticelli freskodel portreed ja portree-tahvelmaalidel, kus portreteeritav oli tavaliselt kuni keskkohani ja taust oli kas ühevärviline või lihtne, peaaegu geomeetriline. Tema portreteeritavatel on samasugune mõtlik, kummituslik pilk nagu ta maalide väljamõeldud tegelastelgi.
  
• Botticelli oli esimene kunstnik kuni renessansi ajani, kes maalis end oma kunstiteosele.
  

Botticelli maalid:

„La Primavera (Kevad)“

„Venuse sünd“
„Korahi karistus“
„Kristuse taganutmine“
„Noor mees“ (hea näide Botticelli inimeste kujutamisest portreedel)
„ Kiidetud olgu Madonna“ (üks näide mitmest Alessandro madonnadest)
Maal, kuhu Botticelli end maalis (ta on paremas nurgas , vaatab vaataja poole, oranžis rüüs)
Inglise keeles "Adoration of the Magi "
Botticelli „Kristuse sünni müsteerium“
Kasutatud kirjandus:

„Suuri kunstnikke“ Robert Cumming

„Kunstiajalugu“ David Piper

„Sandro ja Simonetta“ Richard Burns

„ Kunst “ Robert Cumming

Pildid (Botticelli maalid) on Internetist tõmmatud, otsingumootor Google abiga. (www.google.com)