10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 14 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2023-01-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
0 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Emilia May
Õppematerjali autor
Tapa Gümnaasium Liina Saia SANDRO BOTTICELLI (ALESSANDRO DI MARIANO FILIPEPE BOTTICELLI) Kunstiajaloo referatiivne uurimus Tapa 2008 Alessandro Botticelli (u 1445- 1510) Info: Õige nimi Alessandro di Mariano Filipepi Sündinud 1445 Surnud 1510 Rahvus Itaalia Tegutses peamiselt Firenze, Rooma Peamine tehnika tempera (munakollase abil seotud väikestest värviosakestest tehtud emulsioon, mis on veega lahjendatud, kuivab kiirestija on kõva, seega püsiv) ja fresko (maalimine märjale lubjakrohvile, nii et kui see kuivab värv muutub krohvi osaks) Peamiste teoste asukoht Firenze, Galleria degli Uffizi
pühalikku meeleolu. Tihtipeale on maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud hooned või maastikud antud väga teravate joontega; kasutatakse puhtaid värvitoone. Vararenessansi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse poole, aga imelikul kombel võib ta oma otsingute ja siirusega rohkem südamesse minna kui selle täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessansi maalikunst. Omamoodi täiuslikkuseni viis vararenessansi maalikunsti SANDRO BOTTICELLI (1444-1510) Botticelli õige nimi oli Alessandro di Mariano Filipepi. Tema ja ta vennad said hüüdnime Botticelli, mis tähendab itaalia keeles "väikesed tünnid", seda vanema venna järgi, kes oli edukas ärimees ja kauples kaubatünnidega. Hüüdnimi viitas pigem jõukusele kui figuurile. Sandro Botticelli oli 15.sajandi teisel poolel Firenze peamisi kunstnikke. Tema rafineeritud
uute teadmiste omandamise aeg oli just vararenessans. Tolleaegsetelt maalidelt hoovab vastu erilisrhelget ja pühalikku meeleolu. Tihtipeale on maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud hooned või maastikud antud väga teravate joontega; kasutatakse puhtaid värvitoone. Vararenessansi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse poole, aga imelikul kombel võib ta oma otsingute ja siirusega rohkem südamesse minna kui selle täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessansi maalikunst. SANDRO BOTTICELLI (1444-1510) Botticelli õige nimi oli Alessandro di Mariano Filipepi. Tema ja ta vennad said hüüdnime Botticelli, mis tähendab itaalia keeles "väikesed tünnid", seda vanema venna järgi, kes oli edukas ärimees ja kauples kaubatünnidega. Hüüdnimi viitas pigem jõukusele kui figuurile. Sandro Botticelli oli 15. sajandi teisel poolel Firenze peamisi kunstnikke. Tema rafineeritud naiselik stiil erines Firenze tavapärasest kunstist, kuid see leidis sel segasel
Kunda Ühisgümnaasium Referaat teemal: SANDRO BOTTICELLI Juhendaja: Uno Trumm Koostaja: Lenne Lahtvee Kunda 2009 Sandro Botticelli on sündinud 1. märtsil 1444. või 1445. aastal Ognissanti vallas Firenzes, Itaalias. Sünnijärgne registreeritud nimi oli tal Alessandro di Mariano Filipepi. Sandro oli neljas laps. Hüüdnime Botticelli, mis tähendab väikest vaati või tünni, pani Sandrole tema vend ning see sobis noorele kunstnikule suurepäraselt. Sandro Botticelli on itaalia vararenessanssi maalikunstnik. Ta oli üks omapärasemaid ja geniaalsemaid renessanssi meistreid ning ta õppis Filippo Lippi käe all, kuid sai mõjutusi ka Verrocchio´lt. Botticelli luulelistes teostes on mahedust ja graatsiat, kauneid hingestatud nägusid ning liigutuste sujuvust. Tema enda tähtsaimaks õpilaseks
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid