Sandro Botticelli (0)

Kunda Ühisgümnaasium
Referaat teemal:
SANDRO BOTTICELLI
Juhendaja : Uno Trumm
Koostaja : Lenne Lahtvee
Kunda 2009
Sandro Botticelli on sündinud 1. märtsil 1444. või 1445. aastal Ognissanti vallas Firenzes, Itaalias. Sünnijärgne registreeritud nimi oli tal Alessandro di Mariano Filipepi . Sandro oli neljas laps. Hüüdnime Botticelli, mis tähendab väikest vaati või tünni, pani Sandrole tema vend ning see sobis noorele kunstnikule suurepäraselt.
Sandro Botticelli on itaalia vararenessanssi maalikunstnik . Ta oli üks omapärasemaid ja geniaalsemaid renessanssi meistreid ning ta õppis Filippo Lippi käe all, kuid sai mõjutusi ka Verrocchio´lt. Botticelli luulelistes teostes on mahedust ja graatsiat , kauneid hingestatud nägusid ning liigutuste sujuvust. Tema enda tähtsaimaks õpilaseks sai hiljem Filippo Lippi poeg Filipino Lippi. Botticelli maalis eelkõige Medicite perekonnale portreid, altarimaale, allegooriaid ja vimpleid. Aastatel 1481 - 1482 töötas ta Sixtuse kabelis. 1490 . aastal valmistas ta rea illustratsioone Dante " Jumaliku komöödia" jaoks.
Botticelli oli esimesi kunstnikke, kes hakkas võtma teoste tegelasi antiikmütoliigiast. Ta taotles maalides kompositsiooni terviklikkust, kuigi Botticelli parim ala oli tahvelmaal . Botticelli maalidelt on selgesti välja loetav renessansiajastu naise iluideaal . Tema oli esimene, kelle madonnad pole enam ebamaised olendid, vaid tõelised Firenze naised.
Üks kuulsamaid Botticelli maale on " Venuse sünd", mille Lorenzo de Medici kunstnikult oma maamaja tarvis tellis . "Venuse sünd" on sümboolne lugu sellest, kuidas taevalikust müsteeriumist ilmub maailma armastusjumalanna. Venuse sünnihetk on jäänud minevikku . Antiikmütoloogia legendi järgi haavas Kronos sirbiga oma magavat isa Uranost. Tükike jumalatesoo esiisa ihust, mille tagajärjel polnud enam võimalik Uranosel lapsi saada, kukkus Kythera saare juures merre. Sinna, kuhu see kukkus, tekkis vahulaik, mis kasvas ja kasvas, kuni äkki hüppas vahu seest välja tütarlaps. Botticelli maalil „Venuse sünd“ on olevikulised märgid näiteks see, et kõik figuurid hõljuvad ja liiguvad, otsekui sidudes selle läbi olevikulist hetke tulevikuga. On tähelepandav, et renessansiaja kunstnikud otsisid harmooniat vastandite vahel, sellepärast sulatasid nad ühte näosse lapselohuga lõua, tütarlapse süütud huuled, naise silmad ja vanainimese lauba. Sellist kooskõla, nähtamatut ajalist kulgemist, võib aimata Botticelli Venusegi näojoontes.
Teine väga tuntud maal Botticellil on „Kevad“ (" Primavera "). „Kevad“ kujutab Venust suurepärase parkmaastiku foonil . Maalil on ka Venuse kaaskond – kolm graatsiat, kellel oli võime muresid eemale peletada. Graatsiate näod, laines lokid, pikad kaelad, kumeras kõhud ja sihvakad sääred kehastavad renessansiaja Firenze naiseideaali. See teos on nimelt tellitud Lorenzo de Medici poolt. Teos pidi kaunistama pulmakambri kõrvaltuba Lorenzo de`Medici Firenze majas . Botticelli on igale detailile mõelnud ja sümbolite kaudu edasi andnud Medicite suursugusust ja pulmapäeva tähtsust. Ümmargused kuldsed viljad puudel viitavad kuldsetele ringidele Medicite perekonna vapil , Mercurius hoiab käes heeroldikeppi caduceust, mis on arstide sümbol. Nimi ise - Medici - tähendab arsti. Mirt, läikivroheliste lehtede ja valgete, lõhnavate õitega põõsastaim on pühendatud Venusele ning sümboliseerib noorust , armastust ja süütust. Mirdipärga kannab peas armastusjumalanna. Venuse figuur domineerib pildi keskel. Tema parem käsi on õnnistamiseks üles tõstetud, vasak hoiab punast riidekangast. Botticelli maali "Kevad" tähelepanelikul jälgimisel võib tajuda, et pearõhu on kunstnik asetanud justnagu "igavese oleviku " kujutamisele.
Botticelli tippsaavutisi on mõned 1480 -ndail tekkinud maalid. Esmalt „Maarja kroonimine “ ja siis „Trooniv madonna“. Botticelli armastas ümarformaati ja on tondodel kujutanud peamiselt madonnat Kristuslapse ja inglitega. Pildil "Madonna kroonimine" kroonivad inglid jumalaema enda kuningannaks. Hetk on niivõrd püha, et kõik tegelased suhtlevad omavahel sõnatus keeles - vaid pilkude abil. See on üksteisega kohtumine ajatus hetkes, täiuse ringis . See-eest maalil "Madonna granaatõunaga", kus figuurid on tihedalt koos, nende omavaheline suhtlemine puudub. Enamik tegelastest räägib iseendaga . Jääb mulje suletud ringist, piinavast üksindusest, loiust väsimusest. Vaid kaks inglit otsivad silmsidet nendega, kes asuvad väljaspool ringi, kes elavad tänases ajas. Ühel neist on ükskõikne ilme, teine aga piidleb silmanurgast, kulmud imestusest kõrgele kerkinud , uudishimulikult seda aega, kuhu kuulume meie.
1481. a-l kutsus paavst Sixtus IV kohale Botticelli ja teised prominentsed Firenze ja Umbriano kunstnikud, et teha freskosid Sixtuse kabeli seintele . Eesmärgiks oli ülemvõim Papacy üle- Sandro panus oli mõõdukalt edukas. Ta naases Firenzesse ja olles keeruka meelelaadiga, kirjutas ta Dante Infernole kommentaari, trükkis ja illustreeris selle, kulutades sellele väga palju aega. Tööst kõrvalehoidumine tekitas tema elus suuri segadusi.
Botticelli ei olnud kunagi ablielus ning ta väljendas tugevat tülgastust ideaalse abielu kohta, see väljavaade tema poolt tekitas talle palju õudusunenägusid. Põhjus leiti lõpuks Florentine arhiivist novemris 1502 , mida oli lihtne lugeda: „Botticelli hoidis poisse “.
Sandro Botticelli suri 1510 . aastal. Elas 66. aastaseks. Ta jättis maha suure hulga väärtuslikke teoseid, mis aitavad meil mõista tolle aja kunsti ja mõttemaailma.
Sandro Botticelli Pieta habemeta Kristuse põhjal on alust arvata, et ta kuulus teiste renessansi meistrite hulka, kes taotlesid religioosse kunsti keele reformimist, lõimides alusesse gnostilis-hermeetilisi printsiipe. Nende olemasolus võib kahelda, ent vaid nende alusel võimaldub seletada paganlike ja kristlike motiivide taotluslikku konflatsiooni tema hämarates taiestes. Maailma igavene taastulek, ühe eluea positsioonilt vaevalt märgatav, ent pärast põlvkondi ja tsivilisatsioonide langemist, jääb olemuslik , nii ilmneb kord, Põhjus, mis kujundab asju.
VALIKKOGU MÕNINGATEST TEMA TÖÖDEST

• Madonna and Child with an Angel (1465-1467)
  
• The Annunciation (c. 1479)
  
• Madonna of the Sea (1469-1470)
  
• Portrait of Esmeralda Brandini (1470-1475)
  
• Madonna and Child with an Angel (1470)
  
• The Return of Judith to Bethulia (1470- 1472)
  
• St. Sebastian (1474)
  
• The Birth of Christ, (1476-1477)
  
• St. Sixtus II (1481)
  
• The Birth of Venus (1484- 1486 )
  
• Cestello Annunciation ( 1489 -1490)
  
• Portrait of Dante (c. 1495)
  
• The Story of Virginia (1496-1504)
  
• The Adoration of the Child (c. 1500)
  

LOOMING:
„Kevad“ ehk „Primavera“ (1478)
Vasakult paremale: Mercury , kolm graatsiat, Venus, Flora , Kronos, Zephyrus.
„Venuse sünd“ (1486)
„La Primavera“
Kasutatud kirjandus:

• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/botticelli/index.html
  
• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/botticelli/tekst.ht m
  
• http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Botticelli/sisu.html
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Botticell i
  
• http://wapedia.mobi/et/Sandro_Botticell i
  
• „Suured meistrid“
  
• http://www.navigo.com/wm/paint/auth/botticelli/