Renessanssi kunstnik Sandro Botticelli (0)

Sandro Botticelli

Sandro Botticelli oli 15. sajandi lõpu Firenze vararenessanssi maalikuntsnik . Pärisnimega Alessandro di Mariano Filipepi sündis 1. märts 1445 . aastal jõuka linnaeluniku Marino dei Filipepi pojana. Alessandro oli peres neljas laps. „Botticelli”, mis tähendab väikest vaati või tünni - niisuguse hüüdnimega narriti tema paksuvõitu vanemat venda, kuid Alessandro võtis selle oma kuntnikunimeks.
Õppimis maalikunsti muga Filippo Lippi juures, kellelt ta sai just seda kirglikust heldimapanevates motiiv kujundustes, mis eristavad Lippi ajaloolisi pilte. Hiljem töötas kuulsa skulptori Verrocchio juures, kust on saadud ka teisi mõjutusi. Bottiselli luuleliste teostes on mahedust ja graatsiat , kauneid hingestatud nägusid nin liigutuste sujuvust. Tema enda olulisemaks õpilaseks sai hiljem tema õpetaja Filippo Lippi poeg Filipino Lippi.
1460. aastal asutab enda töökoda. Joonte peensust ja täpsust sai ta oma teiselt vennalt, kes oli juveliir. Mõnga aega õpis koos Leonardo da Vinchiga Verrocchio töökodas. Botticelli talandi originaalne jooneks on kalduvus fantaasiale. Ta oli esimesi kunstnikke, kes hakkas võtma teoste tegelasi antiikmütoloodiast ja allegooriat, ja erilise armastusega töötas müütiliste süeeŽe kallal. Eriti efektne on Venus tema maalil „ Venuse sünd” , kes paljana ujub merel merekarbi sees ja tuule jumalad puhuvad karbi ranna poole.
Väljaõpetatuna ja kiindunud maalikunstis , otsustab pühenduda talle. Filipepide perekond on austatud linnas ,mis hiljem tagab Botticellile imposantsetele sidemetele. Esimesed iseseisvad kunstniku tööd valmivad 1469. aastal isa majas . Just sel aastal toimub ta elus järsk muutus. 1470. aastal saab oma esimese ametliku tellimuse. Samal ajal Soderini aga viib kokku Botticelli Medici perekonnaga. Sellest ajast tema looming saab tuntuks , selle pärast see õitsemis periood on tihedalt seotud Medici nimega. Botticelli maalis Medici olles õukonnas mitu tuntud portreed, näiteks „Giuliano de Medici” ja „ Imeline Madonna”
Botticelli elas peaaegu kogu oma elu Firenzes, mis oli 15. sajandil õitsev kunstikeskus. Linn oli rikas ja uhke, ja Botticelli oli siin üks kõige hõivatumaid kunstnikke, täites niihästi kirikute ja suursuguste , üksteist üle trumbata püüdvate perekondade kui ka linnavõimude tellimusi. Tollal oli maalid enamasti piibliainelised , kuid Botticelli kaks kuulsamat tööd kujutavad mütoloogilisi stseene need on „Kevad” ja „Venuse sünd”, mis mõlemad on praegy väljas Uffizi galeriis Firenzes. Need maalid on tihti linna poliitikaelus domineerinud medici perekonna liikmete tellimusel. Tegemist oli esimeste suurmõõtmeliste mütoloogiliste maalidega (kummagi laius umbes 3 meetrit) ning neid iseloomustab Botticellile suurt kuulsust toonud imetlusväärne graatsia .
1480 . aastal kutsus paavst Sixtus IV Botticelli Rooma , kus ta kõrvuti rea teiste silmapaistvate tolle aja meistritega (Ghirlandajo, Signorelli, Perugino jt) teostas mõned freskod Vatikani lossi kabelis, nn Sixtuse kabelis. Neis esineb Botticelli osava ja leidliku meistrina, kes vastandina Benozzo Gozzoli naiivsele üksikasjade kuhjamisele taotleb kompositsiooni terviklikkust. Omatigi ei ole need Botticelli paremad tööd - tema õige ala oli siiski tahvelmaal. Botticelli kunsti tippsaavutusi on mõned 1480-ndail aastail tekkinud maalid, kõigepealt "Maarja kroonimine " ja "Trooniv madonna". Botticelli armastas väga ümarformaati. Ta on andnud peamiselt madonnapilte selles formaadis, millest ilusaim on "Manificat".
Pärast tagasi tulemist Roomast ta teeb palju maale müütilistel teemadel, samuti lõpetab oma maali „Kevad”, mida ta alustas enne Rooma ära sõitmis. "Kevad" kujutab Veenust suurepärase parkmaastiku foonil; jumalannat ümbritsevad muud antiikmütoloogia figuurid. Paremalt sammub Kevad - õrnas, läbipaistvas lillelises kleidis habras naine; eriti ilus on selle ilmekas ja sügavalt hingestatud nägu.
Botticelli polnud naist ega lapsi .Paraku läks tema loomelaad karjääri lõpupoole moest ja eluõhtul oli ta pettunud mees. 65 aastasena aastasena 17. mail 1510. aastal sureb. Tema maalid said uuesti populaarseks alles 19. sajandil. Ta jättis maha suure hulga väärtuslikke teoseid, mis aitavad meil mõista tolle aja kunsti ja mõttemaailma.
„Venuse sünd”
„Giuliano de Medici”
„Madonna kroonimine”
„Kevad”
4