Selts Prussakalised Liikide arv Eestis 5 liiki Silmad liitsilmad Suised mälumissuised Tundlad pikad harjastega kaetud tundlad Jalad 6 jalga Tiivad eestiivad, kattetiivad, tagatiivad Areng(moondeta/vaeg-või täismoone) vaegmoone Lõimetishoole puudub Toitumine kõigesööjad Enesekaitse haisunäärmed metsprussakas,harilik Esindajad(2) prussakas Sihktiivalised Ühepäevikulised
Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad. Nende keha on jässakas ja jalad on pikad. Ritsikad tunduvad veidi kohmakad, sest oma raske keha tõttu ei suuda nad teha pikki hüppeid. Heli tekitamiseks hõõruvad isased ritsikad kattetiibade alusosi teineteise vastu. Kuulmiselundid paiknevad ritsikatel eessäärtel. Ritsikad on peamiselt röövtoidulised. Harilik lauluritsikas heleroheline, seljal pruunikas tundlad pikad pikkus 22-34 mm sarnane liik: roheline lauluritsikas
laipades. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Mardikad (2) Mardika vastsed ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Metsasitikas must kattetiibadel pikivaod tundlad tipul lehvikuga pikkus 13-20 mm ogadega varustatud laienenud kaevejalad liiguvad maapinnal ja kaevuvad pinnases Aiapõrnikas pea ja eesselg metallrohelised kattetiivad pruunid pikkus 8,5-11 mm lendavad ja ronivad rohul ja põõsastel tundlad tipul lehvikuga jalad varustatud ogadega Karuspõrnikas kattetiivad kollaste ja mustade vöötidega keha karvane pikkus 13-15 mm tihti õitel väliselt meenutab kimalast Kuldpõrnikas
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
Liblikalised 2 200 liiki 3 täppsilma Kiletiivalised 700 liiki paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kahetiivalised 2200-4500 liiki Liitsilmad on suhteliselt suured. Täppsilmad (2 - 3) võivad, kuid ei pruugi esineda. Kirbulised 24 liiki silmad on nõrgalt arenenud TUNDLAD JALAD Hulgalülilised tundlad kinnituvad pea esiküljele Jalad on käigujalad prussakalistel on 6 jalga pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30 Jalad on hästi arenenud lühitundaliste tundlates ei ületa lülide arv 30 tagajalad-hüppejalad Tundlad on õige lühikesed, koosnedes kahest Jalad on ühepäevikulistel suuremast aluslülist ja peenest tundlapiust. tüüpilised jooksujalad
Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist.
Keha kaetud karvadega.Laiad tiivad,kaetud soomustega,mis aitavad liblikal paremini lennata.Keha paljas.Pevaliblikad&hmarikuliblikad.Toitub imilondiga ienektarist.Areneb tismoondega.Munevad munad taimele,millest toituvad nende rvikud.Nukk on liblika liikumatu ajajrk.muna-vastne-nukk-valmik MEELEELUNDID Arengut,kus muna-,vastse- ja valmikujrgu krval esineb ka nukujrk nimetatakse tismoondeks. maitse-jalgadel maitsmiselundid lhn-pikad tundlad neb hsti ________________________________________________________________________________ ______________________________ MARDIKAD Keha kaitsevad tugevad kattetiivad.rvtoidulised,taimetoidulised,snnikutoidulised,kdutoidulised,l aibatoidulised.Kere kaetud paksu kitiinkestaga.Pea on varjul rindmikukilbi all.Paksud kattetiivad varjavad kilejaid lennutiibu.Vastne- tuk.Mned elavad vees-ujurid.Jalad moondunud ujujalgadeks.varuvad hku- rvtoidulised.kukrikud.Emane jaanimardikas helendub.jahu ja
Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli teeselda. kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord on eesjalad Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja tugevasti redutseerunud. ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblika tundlad on hästi arenenud ja on lühikesed , lepatriinude tundlad on lihtsalt lühikesed. Järelikult on neil tundlad sarnased pikkuselt kui mitte arengus. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul aga liblikatel pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikaid on Maailmas ja Eestis rohkem kui lepatriinusid. Järelikult on liblikaid rohkem. Liblikad on taimtoidulised ja lepatriinud röövtoiduliseld. Liblikate ja lepatriinude toit on erinev.
Välisehitus Tundlad Tiivad Rindmik Liitsilm Hüppejalad Pea Jalad Tagakeha
Iseseisev loomariigi haru (kuuluvad esmassuusete hulka) Elavad troopikas, subtroopikas Vajavad eluks kõrget õhuniiskust 186-206 liiki Leviala Eoperipatus totoro Peripatoides novaezealandiae Epiperipatus acacioi Anatoomia Pikkus 0.5-20 cm, keskmiselt 5 cm 13-46 paari jalgu, mis on seest õõnsad Keha segmenteerunud Kaetud õhukese ja painduva kutiikulaga Jalgade otsas küünised Tundlad Keha eesotsas eendid tundlad eendid lõuad jalad Anatoomia Kehaõõs hästi arenenud, moodustab hüdrostaatilise toese Lõuad arenenud jäsemetest Närvisüsteem koosneb ajust ja kahest üksteisest kaugel olevast kõhtmisest ketist Meeleelunditeks tundlad ja pisikesed karvakesed kehal Erituselunditeks korduvad paarilised näärmed Hingavad trahheede kaudu Siseehitus Embrüod Paljunemine Paljunevad suguliselt (va
Peetereeter siia käib nimi lolol Mardikalised Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts Eestis on mardikaid enam vähem 3400 liiki Mardikalised elavad põhiliselt maismaal Mardikalised jagunevad enamasti röövmadikalisteks ja segatoidumardikalisteks Mardikaliste tunnuseks on tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad Harilik käätsusikk Harilik käätsusikk on eestis üks tavalisemaid mardikaid. Ta elab surnud või surevate mändide peal. Tema üks omapärasusi on tema tundlad. Isaste tundlad võivad olla tervelt 5 mardika kehapikkust, kuid emase tundlad on poole lühemad. Kattetiivad on määrdunudhallid ja enamasti on isendite rindmikul kollased täpid. Röövikud kasvavad kuni 35 mm pikaks Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas on suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas. Kattetiibadel ja rindmikul on hajusad valge mustriga vöödid ja täpid. Kasv -22 millimeetrini. Niitudel, roosõieliste ja ohakate õitel. Toitub taimelehtedest ja -õitest
8.B Klass Üks suuremaid putukaliike 160 000 liiki Eestis 2 200 liiki Kuuluvad lülijalgsete seltsi, putukate klassi Kehapikkus paar mm kuni 3 ja enam cm Lüliline keha, kaetud karvade või soomustega Liblikatel on peened jalad ja sale keha Hästi arenenud tundlad ja liitsilmad Imilondiks moondunud suised ·Liblikate pea kinnitub kehale peene kaelaga. ·Rindmik koosneb kolmest omavahel kokkukasvanud lülist ·tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis PÄEVALIBLIKAD HÄMARIKULIBLIKAD Tiibade algkülg tumedam Hallikad tiivad lamavad Laiad tiivad puhkeasendis keha peal Otsast paksenevad Röövikud elavad rohkem varjus
liiki Arvatakse, et neid on 1018 liiki Vähid (koorikloomad) Keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks Jalgu 3 paari või rohkem (jõevähil 5 paari käimisjalgu ja lisaks ujujalad) Esimene paar käimisjalgu suurte sõrgadega Kaks paari tundlaid Esinevad suised Ämblikulaadsed Keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks Jalgu 4 paari Võrku kuduvatel liikidel võrgunäsad ja sugaküünised Tundlad ja suised puuduvad Putukad Keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks Jalgu 3 paari Enamasti 4 tiiba Esinevad tundlad ja suised
Küüsikloomad Küüsikloomad on troopilistel aladel levivad, ainult maismaal elavad ussilaadsed loomad. Oma nime on nad saanud iseloomulike kolme küünisega jalgade järgi (Kreeka keeles onyches küünised). Tegemist ei ole siiski päris jalgadega, vaid keha seina väljakasvuga. Jalapaaride arvu järgi saab öelda mitme segmendiline antud küüsikloooma keha on. Küüsikloomade peas on kolm paari jätkeid tundlad, lõuad ja limanäsad. Tundlad on ette- üles suunatud ja nende ülesandeks on olla tunnetuselundeiks. Tundlate taga asetsevad karikjad silmad. Lõuad ja limanäsad on arenenud kahest muundunud jalapaarist: lõuad on moondunud paarilised küünised ja limanäsad küünisteta jalad. Limanäsasid kasutavad küüsikloomad jahi pidamiseks. Nad on kiskjad, kes kasutavad oma toiduks putukaid ja väiksemaid selgrootuid. Lima hoiab saaklooma paigal, et küüsikloomal oleks rahulik süüa.
laienenud, eestiibadest laiemad keha roheka läikega laup üleni tume Harilik loigukiil tagatiivad on alusel laienenud, eestiibadest laiemad keha kollane, pruun, punane või must heledate ja tumedate laikudega jalgadel kollased vöödid Ehmestiivalised Väliselt sarnanevad ehmestiivalised liblikatega, kuid ehmestiivaliste tiivad pole kaetud soomustega, vaid on hoopis karvased. Ehmestiivalistel on üsna pikad niitjad tundlad. Ehmestiivalised lendavad loiult ja sugugi mitte meelsasti. Ehmestiivalisi võib leida veekogude lähedusest, nende vastsed elavad vees. Ehmestiivaliste vastseid nimetatakse sageli "puruvanadeks". Ehmestiivaline pikad niitjad tundlad tiiva pind karvane tiivad puhkeolekus kehal katusetaoliselt elavad veekogude ääres lend loid vastseid nimetatakse "puruvanadeks" Ehmestiivaline. Küsimused Võrdle kiili ja ehmestiivalise välimust ja leia
Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism - isaste loomade tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile
Kahetiivalised(üks paar tiibu), Kiletiivalised(Kaks paari kilejaid tiibu), Liblikalised(soomustega tiivad), Mardikalised(Kattetiivad), teised putukad. 8. Lestad nende kahjulikkus ja nendest hoidumise võimalused/viisid. Allergia, haigus - puhastada, koristada, mürgid. 9. Milliseid meeli kasutavad lülijalgsed omavahel suhtlemisel ja toidu otsimisel. Too näited. Nägemist, kompimist ja maitsmist. 10. Võrdle putukaid ja ämblikke, leia sarnasused ja erinevused. Sarnasused: Lüliline keha, tundlad, tagakeha - Erinevused: Ämblikuk on 8 lihtsilmad, järked, võrku tootvad näärmed ja 8 jalga, putukal: kaks liitsilma, suised, tundlad . 11. Putukate tähtsus looduses ja inimesele. Loodusele: tolmlemine, toiduahel, inimesele: hävitab kahjureid ja võimalik kasutada tehastes materjalide tootmiseks.. 12. Miks peetakse kiletiivalisi kõige enam arenenud putukateks? (3) Suudavad suhelda lõhnaaineid levitades.
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
valge tõuk, kes elab mullas 4-5 aastat. Esimesel suvel on tõuk 5-10 mm pikkune, neljandal või viiendal suvel juba 45-60 mm pikkune. Konutõugul on omapärane C- kujuliselt kõverdunud keha ja 3 paari rindmikjalgu. Aiapidajate jaoks on ta kahjur, kuna 3-4 aastased tõugud võivad taimede, nt maasikate juured täielikult ära süüa. Meeled Maipõrnikas ei näe hästi. Kuna ta on ööloom, orienteerub ta tundlate abil, mis on hästi arenenud ja sarnanevad väikese lehvikutega. Tundlad on haistmiselundiks. Lõhna järgi avastavad nad toitu juba kaugelt Kehaehitus Peas asuvad maipõrnikal suised ja meeleelundid. Põrnika pea külgedel asub paar liitsilmi. Kumbki silm koosneb mõnest tuhandest lihtsilmast. Silmadest eespool on tundlad, mille tipus on veidi laiemad plaadikesed. Need on haistmiselundid. Maipõrnika rindmik koosneb kolmest lülist, mille igaühe küljes on paar jalgu. Tugevad kattetiivad on iseloomulikud kõigile mardikalistele. Süda asub tagakeha selgmises osas
Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi:
lüliline. Pearindmikul paiknevad 2 hingamistoru, tagakeha lõpus on 2 liistakjat ümmargust aerplaati (Remm, 1954). 2.3 Valmikud Pistesääsklastele (Culicidae) on iseloomulik pikad jalad ja sale keha. Keskmise suurusega pistesääsed on 4-7.5 mm pikad (Remm, 1954). Nende keha kolme põhiosasse kuulub: pea, rindmik ja tagakeha. A. Pea Pea on pistesääsklastel kerakujuline. Külgedel asetsevad liitsilmad. Silmade ette kinnituvad tundlad, mis koosnevad 15-lülist. Isasloomadel on tundlad varustatud pikkade ja tihedate karvadega. Emasloomadel on tundlad aga suhteliselt karvavaesed. Tundlatest ülalpool asub laup. Pea väljaveninud esiotsa kinnituvad suised, mis pistesääskedel on kujunenud pikaks londiks, mis emasloomadel on vere imemiseks. Londi alusel, pea lähedale kinnituvad kobijad, mis isasloomadel ja kõigil hallsääskedel on pikad, peaaegu londi pikkused. Teistel liikidel jäävad aga kobijad londist lühemaks (Remm, 1954). B. Rindmik
Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne. Täpikirjalise putuka abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu. Liike Kroontriinu Selle lepatriinu keha on ümar ja külgvaates natuke kumer. Tema tundlad ja jalad on lühikesed. Kroontriinu eesselja eesosa on hele. Tema kattetiivad on kollased. Tema pikkus on 4,5-5,5 millimeetrit. Viistäpp-lepatriinu Viistäpp-lepatriinu keha on ümar, külgvaates kumer. Tema tundlad ja jalad on lühikesed. Tema kattetiivad on punakad viie musta tähniga. Tema pikkus on 3-5 mm. Seitsetäpp-lepatriinu Seitsetäpp-lepatriinu keha on ümar ja külgvaates kumer. Tema tundlad ja tiivad on lühikesed. Lepatriinu kattetiivad on
9. Koosta neljalüliline toiduahel, mille üheks lüliks on jõevähk. B 1. Nimeta kolm lülijalgsete tähtsamat rühma. 1. 2. 3. 2. Tõmba õigele lauselõpule joon alla. 1. Vähil koosnevadlülidest a) keha ja jäsemed. b) ainult jäsemed. c) keha, jäsemed ja kõik kehajätked. 2. Vähid hingavad a) lõpustega. b) kopsudega. c) kogu keha pinnaga. 3. Vähi peas on a) kaks lihtsilma. b) kaks liitsilma. c) kaks liitsilma ja tundlad. 3. Leia sobivad sõnapaarid ja moodusta nendega bioloogiliselt õiged laused. Sõrad tagakeha ujujalad hingamine lõpused toidu haaramine 1. 2. 3. 4. Tõmba maha mõiste, mis ei sobi loetellu. Põhjenda, miks. Pearindmik, tagakeha, saba, uim._______________________________________________ __________________________________________________________________________ suuava, magu, maohambad, rohelised näärmed.____________________________________
· Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad
kirbuallergia, põletik veres ja alopeetsia Huvitavat Kirbud on olemas olnud umbes 100 miljonit aastat Kirbud suudavad hüpata kuni 150 korda kõrgemale, kui on nende pikkus Emane kirp tarbib päevas 15 korda rohkem verd, kui ta ise kaalub Kirp võib hammustada kuni 400 korda päevas Kokkuvõttev lünktekst Kirbud kuuluvad ... seltsi. Neid on maailmas umbes ... erinevat liiki. Eestis suurim on ... , kes on kuni ... mm pikkune. Kirpude tundlad on suhteliselt ... ning silmad ... arenenud. Nad elavad oma ... ... ning toituvad peamiselt ... . Kirbu vastsed vajavad arenguks ... ja ... ... on neile toiduks. Kirbud on ... edasikandjad. Kirp võib hammustada päevas kuni ... korda. Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Kirbulised http://www.e- ope.ee/_download/euni_repository/file/235/Ekt oparasiidid.pdf Täname kuulamast
Laulusääse elutsükkel Munad munetakse seisvasse vette, kus nad koos veepinnal hulbivad. Vastsed hingavad õhku veepinnale ulatuva torukese abil. Nukk ei toitu ega liigu. Koorub 4 päeva pärast. Täiskasvanud isend. Tirtslased ja ritsikad Tirtslasi ja ritsikaid on lihtne eristada tundlate poolest tirtslaste tundlad on võimsad, kuid alati kehast lühemad. Tirtslaste ja ritsikate võrdlus Prussakaliste iseloomulikud omadused Kaks paari tiibu. Keha lame ja ovaalne. Pea osaliselt või täielikult kaetud suure kilbitaolise eesseinaga. Tundlad suunatud allapoole, lülilised ja harjasjad. Tagakeha pehme, nõrgalt arenenud lihastega ja selles paikneb enamik siseelundeid. Jaanimardikas Jaanimardikad, keda jaaniussideks kutsutakse, on
........................................ Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad,
suurimad kiilid: tondihobulased, hiigelkiillased ja vesikiillased. Kiililiste keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Kiililiste pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm, liitsilmade vahelist ala nimetatakse kirmikuks. Seal paiknevad kolm väiksemat lihtsilma. Pea esiküljele laubast ülevalpool on 3-7 lülilised harjasjad tundlad. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu, mis on kilejad ja tiheda soonestusega. Tiibade tipus paikneb tumedam laik. See on tiivatäpp ehk stigma, see takistab tiiba lennul vibreerimast. Kiilid on erakordselt head lendajad, sest nad liigutavad tiivapaare eri aegadel. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa ja sellepärast hoiavad nad tiibu puhkeolekus laiali või ülestõstetult. Kiililiste jalad on pikad ja peenikesed.
Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad? Suised: haukamissuised e hammustamissui sed, imemissuised, pistmissuised. Toit: taimedest(lehe täid, kooreürask), nektarist(mesi lased, liblikad), röövtoidulised (lepatriinu, jooksik), verd imevad(sääsed, parmud), teistest materjalidest( paberi- ja riidekoi, muuseumimardik as), jäänustest(rai samatja, sitasitikas). 6. Millised arenguviisid on erinevatel putukatel, kirjelda, too näiteid
Puiduvaablane (Sirex juvencus) Silver-Ott Teinveld 8c Tallinna TehnikaGümnaasium Välisehitus Tundlad Pea Jalad Tiivad Muneti Info puiduvaablasest... · Puiduvaablased arenevad nii elavas kui surnud puidus. Oma tugeva munetiga saeb emane puitu kuni 2 cm sügavuse käigu, kuhu muneb munad. Arenguskeem Võrdlus ämblikuga. Kasutatud materjal. · Pildid-http://images.google.ee/images? hl=et&q=Puiduvaablane&lr=&um=1&ie=UTF-8&sa=N&tab=wi
4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised. Suiseid on nelja tüüpi:
ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism, isaste tundlad on keerukamad. Rindmik liblikatel koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud.
laienenud keeleke. Õietolmu kogumise ning hammustamise ajal on imemisaparaat tahapoole painutatud. Herilastel, kes toituvad rohkem loomsest toidust, on lõuad tugevamini arenenud kui imemisaparaat. Tundlad on samuti evolutsiooni käigus jäsemetest tekkinud. Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on putukaid, kelle tundlad on koguni hulga pikemad kui keha. Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad, nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne. Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku tekib nendest punktidest aga mosaiikne pilt
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
liigi, Eestis elab neist üle 2200, sääselisi on Eestist teada üle 800, kärbselisi üle 1300 liigi. ● Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera) ● Teadusharu, mis tegeleb kahetiivaliste uurimisega, nimetatakse dipteroloogiaks ● ● ● Välisehitus ● Putukatel on ainult kaks kilejat lennutiiba, tagatiivad on taandarenenud ● Kärbseliste tundlad on väga lühikesed, koosnedes vaid kolmest lülist, sääseliste tundlad koosnevad kuuest ja enam lülist ● Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised ● Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud ● Liitsilmad on suhteliselt suured, võivad omada ka täppsilmi ● Rindmik on kahetiivalistel suur, rindmikulülid on tugevasti kokku kasvanud ● Jalad on enamasti peenikesed, parasiitsetel
Väike-koerliblikas Aglais urticae Rainer Otstavel Tallinna Tehnika- gümnaasium 8a klass Märts, 2009 Väike-koerliblika välisehitus Tundla Tiib d Pea Rindmik Tagakeh a Väike-koerliblikas Tunneb maitset jalgadega Suu on muundunud imilondiks Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid on lülijalgsete selts putukate klassist Tundlad võivad olla kehast mitu korda pikemad Tavaliseim liblikaliik Eestis Talvitub valmikuna Põhja-Euroopas väikesed ja tumedad, lõunas suuremad ja heledamad Väike-koerliblikas areneb täismoondega MUNA VASTNE NUKK VALMIK Võrdlus ristämblikuga Erinevused
Taksonoomia Riik: Loomad Hõimkond: Lülijalgsed Klass: Putukad Selts: Mardikalised Liik: Jooksiklased Jooksiklased Enamus jooksiklasi on röövtoidulised ning väga aktiivsed. Nad tegutsevad enamasti öösel ning peidavad end päevaks maas lamavate puutükkide ja kivide alla või muudesse varjulistesse kohtadesse. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki. Välimus Jooksiklased on enamasti saledad, peenikeste ja tugevate jooksujalgadega. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Tugev ja voolujooneline keha võimaldab putuka kiiret liikumist käikudes ja taimede vahel. Enamasti on jooksiklased tumedat värvi, sageli süsimustad. Erinevad jooksiklased Aitäh kuulamast
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
kroontriinu Coccinella Coccinella Liik Semiadalia notata quinquepunctata septempunctata · keha ümar, · keha ümar, külgvaates kumer külgvaates kumer · keha ümar, külgvaates kumer · tundlad ja jalad · tundlad ja jalad lühikesed lühikesed · tundlad ja jalad lühikesed Keha · eesselja eesosa hele · kattetiivad punakad, ehitus seitsme musta
kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. • Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese membraani võnkumisel, kuid vastandina teistele putukatele pannakse helielund tööle soolest kiiresti väljapuhutava õhu abil. Selline helitekitamise mehhanism on putukate seas teadaolevalt ainulaadne. Kirjeldus • Tundlad ei ole üldiselt eriti sulgjad, isegi isastel. • Surulastel puuduvad kuulmiselundid, kuigi mõnel rühmal on kuulmiselundilaadsed organid peas. • Rindkere, kõht ja tiivad on tihedalt kaetud soomustega. • Mõnel surulaseliigil on lont taandarenenud kuid enamusel on see väga pikk ning kasutatakse nektari imemiseks taimedelt. • Enamus surulasi tegutseb pimedas või õhtuhämaruses kuid mõned lendavad ka päevasel ajal. • Nii emased kui isased on sarnase elueaga
Kiletiivalised German Berg Viimsi Kool 8.E klass 2013 Elupaik Ühiselulised. Elavad puudes, maa peal ning mesilased tarus. Herilased elavad maja seintel Välimus Kiletiivalised on 0,21 mm kuni 6 cm pikad selgrootud. Tiivalistel on 2 paari tiibu, mis on ühendatud omavahel konksukestega. Kõigil on hästi arenenud lõuad. Peas on tundlad. Liitsilmsed. Toitumine Valmikud toituvad nektarist ja õietolmust. Täiskasvanud toituvad Loomsest toidust, Nektarist, Õietolmust, Sülemist, Meest Ja teistest looduses leiduvatest toiduainetest. Paljunemine Kehasisene paljunemine Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploiseid kui diploiseid mune. Tähtsus Mesilased toodavad mett. Mesilased ja kimalased tolmendajad.
KIMALASED TUNNUSED Kimalase keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmiku külge kinnituvad 6 liigestatud jalga. Pikad lülilised tundlad, allasuunatud pea kahel küljel läigivad aga suured liitsilmad. Liitsilmade vahel paiknevad mustad täppsilmad. Neli tiiba on seljal kokku pandud ja katavad kitsa läikiva vöödina keskselga ja tagakeha esimesi lülisid. Nii nagu meemesilastel ja herilastel on ka kimalastel mürgiastel, siiski ainult ema ja töökimalastel. Erinevalt meemesilastest kimalased pärast nõelamist ei sure. Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest. Sagedased on vahevormid, millest tõuseb peres palju pahandust. Kimalastega sarnased on kägukimalased, kes on kimalaste pesaparasiidid. INTERVJUU KARUKIMALANE AEDKIMALANE KIVIKIMALANE TALUKIMALANE SAIN TEADA... et isakimalastel pole astelt. et peale nõelamist kimalased ei sure. et algul ehitab noor em...
Tirtslased (Acrididae ) Üldiseloomustus Väga suur sugukond (rohkem kui 6.000 liiki) Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi siristamisvõime Siristavad ainult isased loomad Kuidas tirtslasi eristada kehapikkus on 1 10 cm ühikesed tundlad, tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad tavaliselt rohelised, kollased või pruunid (selline värvus toimib varjevärvusena) Käitumine häirimise korral teevad pika hüppe, mida tiibade abil pikendatakse (niidurohutirts (Omocestus viridulus)) püüab häirijat ehmatada (käristaja (Psophus stridulus)) Liigitus
Putukad Kairit Kasuk Sisukord Tutvustus Välisehitus Siseehitus Sigimine Erinevaid putukaid Tutvustus Putukad on liigi- ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast. Välisehitus Putuka keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast Pea eesosas asub paar tundlaid Pea alaosas asub putukatel suu, selle ümber asuvad suised nende abil putukad toituvad Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi Neil on reeglina 3 paari jalgu Vapsiku pea-liitsilmad,tundlad,suised Siseehitus Pealt on putuka keha kaetud kitiinist välisskeletiga Seedeelnudkond on torujas ning läbib kogu putuka keha Hingamiselunditeks on putukatel erilised torukesed ehk trahheed Meeleelundite põhiüksuseks on tundekarvake ehk sensill Sigimine Putukad on erandtult kõik lahksugulised Peamis...
Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma.
HEINARITSIKAS 1. Välimus ja erilised tunnused. Suur ritsikas, isane on 21-28 mm pikk, emane 26-45 mm pikk. Värvus on väga muutlik, kuid sagedamine roheline tumedate laikudega. Tundlad on umbes kehapikused. Siristamine meenutab õmblusmasina heli. Laul on kõige aktiivsem hommikul ja päeval, õhtuks vaibub. 2. Elupaik ja levik. Heinaritsikas on levinud kõikjal Eestis see ritsikaline on arvukas puisniitudel, vanadel kesapõldudel metsa lähedal, kasevõsades, noortel ristikupõldudel, metsaservadel, raiesmikel, üksikult ka madalsoodel ja rabadel. 3. Arengutüüp. Heinaritsikas areneb vaegmoondega see tähendab,et munast kasvab vastne ja vastsest kasvab mõne
putukate seltse. Umbes 150 000 liiki. Kiletiivaliste ladinakeelne nimetus on Hymenoptera. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, lehevaablased, käguvaablased jpm. Pildi lisamiseks tee topeltklõps Kehaehitus Kõigil kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tiibadel võib näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste jaotus kehaehituse alusel Pidevkehalised (Symphyta) Munetilised (Parasitica) Astlalised (Aculeata) Eluviis Paljud elavad puidus. Mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid. Nad elavad peredena. Pesa hoitakse puhtana.
Sihktiivalised ehk tirtsud ja ritsikad (orthoptera) Välimus Pruunikad, kollakad, rohekad Piklik keha, koosneb 10 lülist Suured ja pikad tagajalad Suur ja liikuv pea Väikesed silmad Kaks paari tiibu Tundlad Sihktiivaliste elupaik Aasad Vesi Viljapõllud Metsaservad Raiesmikud Puisniidud Paljunemine Lahksugulised Kogu talv munad mullas Munad kooruvad kevadel Areng vaegmoondega http:// www.arkive.org/common-field-grasshopper/c horthippus-brunneus/video-09.html Eluviis Soojalembesed Tegutsevad päeval Tegustevad maapinnal Rööv- ja taimtoidulised http:// www.arkive.org/common-field-grasshopp er/chorthippus-brunneus/video-08
KÕRVAHARK TEGI: MAARJA-LIIS REILJAN KLASS: 6.C KÕRVAHARK • KÕRVAHARK ON 1,5 CM PIKKUSE ROOSTE VÕI PIGIPRUUNI KEHAGA PUTUKAS. • PIKK TAGAKEHA • KOLLASED JALAD • KATTETIIVAD • NIITJAD LÜLILISED TUNDLAD • TAGAKEHA LÕPUS ASUB HARK KÕRVAHARGI PALJUNEMNE JA SIGINEMINE • PAARITUMINE TOIMUB SUVE LÕPUL VÕI SÜGISE ALGUL • EMANE JÄÄB KOOS MUNADEGA TALVITUMA • TA KAITSEB MUNE NIIKAUA, KUNI NEIST KOORUVAD VASTSED • EMANE MUNEB UMBES 30 MUNA MULLA SISSE. • EMANE HOOLITSEB MUNADE JA POEGADE EEST KUNI NAD ON VÕIMELISED ISESEISVUMA. • ÜKS PESAKOND AASTAS. TOITUMINE KÕRVAHARK TOITUB : SURNUD VÕI ELAVATE ROHELISTE TAIMEDE OSADEST
*jagunevad: Koorikloomad, Ämbliklaadsed, Putukad Välimus * rohekas, pruun kest ehk koorik *koorik koosneb kitiin-ja lubiainest *sale keha Kehalülid *kaks kehaosa: Pearindmik ja tagakeha *paarindmikku katab seljapoolt seljakilp *peaosas asuvad lülikestel liikuvatel varrikestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest Kehalülide jätked *kõiki selgrootuid, kellel on lüliline keha ja lülilised jäsemed, nimetatakse lülijalgseteks. *pea piirkonda kinnituvad tundlad *ümber suuava asetseb kolm paari lõugu *lõugadele abiks on kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu *lõugjalgedest tagapool on 5paari käimise jalgu *esimesed lõugjaad on suured ja laienenud ja moodustab koos tipulülidega uime Närvisüsteem *väike peaaju *kombib tundlate ja jäsemetega *tunneb lõhna ja maitset tundlatega Nägemine *liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
