EESTI MARDIKAD (0)

Lõik failist

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

10

docx

PÕRNIKLASED

vastne. (Putuktoiduliste-powerpoint-m61566.html) 4 (http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/putukad/tismoone.html) (http://guaminsects.net/anr/content/crb-life-cycle-diagram) Joonis 1. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) täismoone 3. Põrniklaste alamsugukond Põrniklasi jagatakse mitmeks alamsugukonnaks. Neid võetakse kokku aga kaheks suureks rühmaks. Esimene suur rühm on mardikad (Laparosticti). Nende tundlanups on üleni või siis osaliselt kaetud väikeste tolmjate hallide karvakestega. Selle rühma vastsed või valmikud on need, kes toituvad erinevate loomade väljaheidetest, vähesed neist eelistavad taimi või on spetsiifilise eluviisiga. Ühed tuntuimad esindajad on Roojasitikad (Aphodius), keda võib kahate pea igas mitte täiesti ära kuivanud hobuse või veise väljaheite hunnikus. Kõige tuntuimate mardikate hulka kuulub ka Sitasitikas (Geotrupes stercorarius)

Bioloogia

47

doc

Puisniitude loomastik

"metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1. Lääne- ja Põhja-Eestis peamiselt lubjarikkal mullal paiknevad puisniidud 2. Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisel mullal paiknevad puisniidud 3. Lammipuisniidud Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale(http://www.botany.ut.ee/lectures/poollooduslikud1.pdf) (http://www.smt.edu.ee/materjalid/puisniit4) Eriti väärtustatud on puisniit: 1. kui kultuuripärand ja traditsioonilise talumaastiku lahutamatu osa; 2. kui liigirikas poolooduslik kooslus, mitmekesise ja kohati haruldase taimestiku ja loomastikuga; 3

Pärandkooslused

29

doc

Eesti loomastik. Selgrootud

Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese

Loodus

35

doc

Pärandkoosluste loomastik

kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467

Pärandkooslused

Meedia

Kommentaarid (0)