Ordu. Põhiülesanne oli esialgu Liivimaa alistamine ja ristiusustamine, hiljem Liivimaa sõjaline kaitse ning põlisrahvaste alluvuses hoidmine. Allus esialgu Saksa Ordu kõrgmeistrile, saavutas pärast Saksa Ordu nõrgenemist 1459 tegeliku sõltumatuse, täielikult iseseisvus 1525 (pärast Saksa Ordu Preisimaa valduste sekulariseerimist). Tähtsaim isik Liivimaa ordus oli ordumeister, kes allus Saksa ordu kõrgmeistrile, kes resideeris esialgu Akkos, aastatel 12911309 Veneetsias, 13091457 Marienburgis, seejärel kuni 1525. aastani Königsbergis, hiljem (Saksa meister Saksa ordu administraatorina) Mergentheimis. Liikmeskond pärines enamasti Vestfaallist või Reinimaalt, harvem mujalt Saksamaalt. Preisi ja Liivimaalt pärines vaid üksikuid orduvendi, nende hulgast on teada ka üks liivlane, Ykemele. Liikmeskond pärines enamasti Saksamaalt, sellesse kuulusid vandetõotuse andnud rüütelvennad (16.
Saksa ordu 7.klass Saksa ordu ülesehitus • See oli suur üleeuroopaline organisatsioon. • Ordu südamaaks kujunes Preisimaa. • Linnuseid resideeris kõrgmeister ja käis koos ordu kõrgeim otsustuskogu- üldkapiitel. • Liivimaa orduprovintside eesotsas oli Meister, kelle valis ordu üldkapiitel ja kinnitas kõrgmeister. • Tähtsuselt teine orduametnik Orduvennad ja abilised • Ordu tuumiku moodustasid rüütelvennad. • Ordusse kuulus vähesel määral ka madalamat päritolu vendi, kes sõdisid ja neid kutsuti hallmantliteks. • Preestervennad korraldasid jumala teenistust ja kirjaliku asjaajamist.
Tegeliku sõltumatuse saavutas Liivi ordu alates 1459. aastast, lõplikult iseseisvus pärast Saksa Ordu sekulariseerimist 1525. aastal. Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega (1481. aastani) Riia ordulinnus, seejärel asus ordumeister Võnnusse. Ordumeistri valis komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas (1525. aastani) Saksa Ordu kõrgmeister. Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees Ordus oli maamarssal, kes resideeris alul Võnnus, siis Siguldas. Ordu ala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks, kuid ajapikku see vahe kadus. Liivi Ordu alal oli 15 komtuurkonda, neist 5 Eestis: Viljandi, Pärnu, Lihula, Kursi ja Tallinna. Foogtkonnad Eesti alal olid Paide, Toolse, Narva, Vasknarva, Põltsamaa, Karksi, Pöide ja Maasilinn. Foogtidest oli Eesti alal tähtsaim Paide foogt. Liivi Ordus eristati kolme seisust:
§15 Hiliskeskaegne kirik ja paavstlus Kiriku mõju vähenemise põhjused 1. ilmaliku võimu organisatsiooni tugevnemine ja ilmaliku hariduse edenemine 2. kiriku enese aktiivsuse ja teojõu langus Hiliskeskaegse kiriku ajaloo periodiseering: paavstid Avignonis, 1305-1378 suur skisma ehk kirikulõhe, 1378- 1409 kirikukogude aeg, 1409-1447 Clemens V 1305. aastal valiti paavstiks Bordeaux' peapiiskop resideeris Avignonis Tema Roomast eemal- viibimisest nähti sajanditepikkuse traditsiooni rikkumist Urbanus VI (1378-1389) ametissevalimine Roomas Tema ranged nõud- mised tekitasid luksuliku eluga harjunud kuurias* tugeva vastuseisu *Kuuria-paavstivõimu kõrgeim valitsusorgan Katoliku kiriku lõhenemine nimetatakse paavstide ajaloos suureks skismaks (kr. k. schisma- lõhe) Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII (1378-94) ning naasid koos temaga Avignoni Avignon
rahuga endale Ruhnu saare ning see oli viimane Eesti ala mis läks rootsile. Peale seda kuulusid roostile kõik alad eestis. Rootsi ajal toimus palju muutusi hariduses, vaimuelus ja haldusjaotuses. Rootsi ajal jagati Eesti alad kubemangudeks. Tekkisid Liivimaa kubermang ja Eestimaa kubermang. Riigivõimu kubermangudes teostas kindralkuberner, kes kontrollis raha laekumisi , sõjaväge, nimetasid ametisse riigi ametnikke ja kontrollisid neid. Eestimaa kindralkuberner resideeris Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner Riias Väina jõe kaldal asuvas lossis.Rootsi või Vene voimu poolt ametisse seatyud kindralkuberneride ja teiste riigiametnikega kõrvuti teostasid Eesti-ja Liivimaal võimu ka rüütelkonnad. Eesti alal oli neid kolm : Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa rüütelkonnad. Rüütelkondade ülesandeks oli kaitsa aadlike õigusi ja lahendasid kohalikke küsimusi. Oluline osa oli ka kohtusüsteemil. Tänu sellele oli tagatud kõigi õiglane kohtu mõistmine
14. juulil 1789 marssis suur rahvahulk Pariisis asuva Bastille'i vangla juurde ning hõivas selle. Vanglaülem ja kaks monarhile kuulekat poliitikut lintsiti. Kuningaõukonda jõudsid uudised alles hilja õhtul. Selle peale olevat Louis XVI küsinud, et kas see on kodanike mäss; hertsog Rochenfoucauld-Liancourt vastanud, et see on revolutsioon. 10. augustil 1792 rünnati kuningliku perekonna Tuileries'd, kus kuningas resideeris, ja Louis XVI oli sunnitud kaitset otsima Rahvuskonvendilt. 13. augustist kuulutati kuningas ja tema perekond ametlikult vangideks. Algul hoiti neid Luxembourgi palees, hiljem Temple'is. 21. septembril 1792 kuulutati välja Prantsusmaa vabariik. 16. oktoobril 1793 lõikas valvur maha Marie juuksed ning sidus ta käed selja taha. Ta toimetati kärus läbi Pariisi giljotiini juurde. Legend räägib, et tema viimased sõnad olevat olnud: "Monsieur, ma palun vabandust. Ma ei teinud seda meelega
aastal piirasid ta väed Viini. Halbade sügisilmade tõttu see siiski ebaõnnestus. Pärast Viini sõjaretke läbikukkumist pööras Suleiman rohkem tähelepanu Aasiale, eriti võitlustele Pärsiaga, kuid kuni oma valitsusaja lõpuni tegeles ta pidevalt ka Habsburgidele läinud Ungariga, haarates seda järk-järgult enda kätte. Ka surm tabas sultanit siis, kui ta oli parajasti sõjaretkel Ungaris. 1523. aastal vallutasid sultani väed ka Rhodose saare, kus resideeris Johanniitide ordu. See põhjustas ordu ümberkolimise Maltale. Suleiman jõudis rünnata ka Maltat, kuid seda siiski ebaõnnestunult. Tema ajal muutus Türgi Vahemere tugevaimaks merevõimuks, see sai tugeva hoobi alles 1571. aastal, viis aastat pärast Suleimani surma, kui türklased kaotasid Lepanto merelahingu. Suleiman sõdis vahelduva eduga ka Pärsiaga, ent sel suunal olid tema järeltulijad tunduvalt edukamad. Samas oli Türgi oht Euroopale ja eriti Habsburgidele ilmselt
ametlikult oli Kirikuriigi valitseja Sitsiilia lääniisand. 1208. aastal tapeti Friedrichi onu Svaabimaa hertsog Philipp. Tema rivaal, Saksimaa hertsog Otto, krooniti järgmisel aastal keisriks. Kuid peagi läks ta paavstiga tülli ja tema võim muutus ebakindlaks. Temavastaselt meelestatud Saksa vürstid valisid 16-aastase Friedrichi 1211. aastal Saksa kuningaks, ta krooniti 1212. aastal ja sai ka paavsti toetuse. Et Friedrich resideeris jätkuvalt Sitsiilia kuningriigis, jäi tema võim Saksamaal aga ka seejärel ebakindlaks. Otto toetajaskond siiski vähenes ning 1215. aastal krooniti Friedrich uuesti. Et Otto sai Bouvines' lahingus lüüa, siis seekord õnnestus Friedrichil ka tegelik võim Saksamaa üle saada. 1220. aastal krooniti ta ka keisriks. Kuigi Friedrichi valdused paiknesid peamiselt Saksamaal, veetis ta seal vähe aega. Juba 1220. aastal lasi ta oma poja Heinrichi Saksa kuningaks kroonida ning
Alles pärast saja-aastase sõja puhkemist tegi paavst Urbanus VI (1378-1389), kelle ametissevalimine toimus Roomas, otsuse jääda sinna ja mitte asuda sõdivale Prantsusmaale. Urbanus VI ranged nõudmised tekitasid luksuliku eluga harjunud kuurias talle tugeva vastuseisu. Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII (1378-94) ning naasid koos temaga Avigoni. Seda katoliku kiriku lõhenemist nim paavstide ajaloos suureks skismaks (kr.k. schisma-lõhe). Roomas ja Avigonis resideeris kummaski eri paavst koos oma kuuriaga. Need riigid, mis pidasid end Prantsusmaa liitlaseks, tunnistasid Avigoni paavsti, Prantsusmaa vaenlased aga Rooma paavsti. 1409. Aastal otsustasid Rooma ja Avigoni kardinalid kutsuda Pisasse kokku üldise kirikukogu, mis pidi lahkhelid lõpetama ning valima uue, üheainsa paavsti. See aga ei saavutanud eesmärki ning uus kirikukogu tuli kokku 1414.a Konstanzis (Saksamaa ja Sveitsi piiril)
Selle riigi aristrokraatiat nimetati inkadeks. Muide inkad pole rahvas, etnos, nad on ühiskonnakihi nimetus. See nimetus muutus ajapikku valitseva klassi üldnimeks. 1438. a kohtus tookordne inkade kuningas mägirahvaga chankadega ja saavutas otsustava võidu. Sellega haaras kun enda alla peruu alad ja nii tekkis u kolmveerand saj jooksul hiigelriik, mis ulatus Lõuna-Equadorist Tsiili põhjaossa. Selles riigis elas u 15 mln inimest. Pindala u 2,75 mln km2. pealinnas resideeris keiser. Keisri tiitel oli sapa-inca. Temale allus amtnike aparaat. Talle järgnesid nn põlisaristrokraatia, ülikud eesõiguse poolest (st seal oli mitmenaisepidamine moes; determineeritud ülikute kiht; sellest saab lõpuks alguse riigi langus), kollaborandid (käskude andjad, arunõudjad), lihtrahvas (põlluharijad, karjakasv jne), nn orjade kiht (tekkiv, väikesearvuline, siia sattusid mässama hakanud töörahva liikmed).
Kreml on Venemaa linnade keskaegne keskne kindlustus. Kreml oli linna sõjaline ja poliitiline keskus. Enamik keskaegseid Venemaa linnu kujunesidki keskvalitsuse poolt loodud 6 7 kremlite ümber, sest erinevalt Lääne-Euroopast polnud Vene linnade puhul primaarne mitte kaubanduslik, vaid sõjaline funktsioon. Seetõttu oli ka linna valitsemine koondunud vaid tsaari ametniku kätte, kes resideeris kremlis. Tuntumad kremlid asuvad Smolenskis, Nizni Novgorodis, Kolomnas, Novgorodis, Pihkvas ja mitmetes teistes Venemaa vanades linnades. Neist kuulsaim on Moskva kreml, kus kuni 18. sajandi alguseni elasid Moskva suurvürstid ja tsaarid. Pärast Esimest maailmasõda sai Moskva Kremlist Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa valitsuse ja/või presidendi asupaik. Seepärast kasutatakse sõna "Kreml" ka lihtsalt Venemaa juhtkonna tähenduses.
Saaremaal Uusikaupunkki- 1721. aastal sõlmitud rahu Rootsi ja Venemaa vahel, mis lõpetas Rootsi aja Eestis. Erinevad rahvusgrupid Eesti aladel. Venelased. Suurel hulgal soomlasi (Virumaal 20% rahvastikust). Lõuna-Eestis rohkesti lätlasi, enamasti Kuramaalt. Vähem Hollandlasi, sotlasi, ungarlasi, leedulasi jt. 1630. aastatel moodustasid mitte-eestlased Lõuna-Eestis tervelt kuuendiku kogu maarahvastikust. Kindralkuberneri positsioon ja ülesanded. Kidralkuberner resideeris Toompeal. Kamandas oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetas ametisse ja kontrollis kõigi riigiametnike tööd, jälgis raha laekumist ja kulutamist kubermangus. Kandis hoolt ka postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest. Millised maakonnad kuulusid Eestimaa ja Liivimaa kubermangu koosseisu? Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Virumaa Reduktsioon: põhjused ja tagajärjed. Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI
Suur näljahäda: *Rootsi valitsuse lõpul 1696-1697 *Põhjus oli hiline kevad, lausvihmades suvi ning külm ja pikk talv, kõigele lisandus tüüfus ja düsenteeria *Näljaaja ohvriks langes 70 000-75 000 inimest Võimukorraldus: *Eesti ala jaotus kaheks kubermanguks: 1)Eestimaa kubermang: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa 2)Liivimaa kubermang: Pärnu maakond, Tartu maakond, Saaremaa (liideti 1645.a Rootsi valdustega) *Kõrgeim valitsusametnik on kindralkuberner, kes resideeris Tallinnas Toompeal (Eestimaa oma) ning Riias Väina jõe kaldal asuvas lossis (Liivimaa oma) *Nad kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid kõigi riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandsid hoolt postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest *Rüütelkonnad koondasid siinseid aadlikke, kaitsesid nende õigusi Rootsi ja Vene riigivõimu ees ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi
võim. Et maad kaitsta ning kohalikku haldust paremini korraldada, läänistasid piiskopid oma stifti maid vasallidele. Liivimaa maapäev – Liivimaa maahärrade ja seisuste kogunemine kõiki osapooli puudutavate küsimuste arutamiseks. Liivimaa maapäevi korraldati vastavalt vajadusele ja enamasti Liivimaa keskosas, Volmaris ja Valgas. Kõrgmeister – Saksa ordu kõrgeim juht Kõrgmeister resideeris Marienburgi linnuses, Preisimaal. Meister – Liivimaa orduprovintsi juht. Meisrti valis ordu üldkapiitel ja kinnitas kõrgmeister. Maamarssal – Liivimaa meistri asetäitja ja ordu sõjavägede ülemjuhataja. Tähtsuselt teine orduametnik Liivimaal oli maamarssal. Komtuurid ja foogtid – ordu käsknikud, allüksuste juhid. Liivimaa orduterritoorium jagunes piirkondadeks, mida juhtisid komtuurid ja foogtid.
Revolutsiooni põhjused:absolut poliitikut lintsiti..10. augustil 1792 monarhia kriitika valgustusideede rünnati kuningliku perekonna tõttu,majanduskriis>iganenud Tuileries'd, kus kuningas resideeris, ja majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelus Louis XVI oli sunnitud kaitset otsima Generaalstaatide valimised Rahvuskonvendilt. 13. augustist 1788- 1789. generaalstaatide valimiste kuulutati kuningas ja tema perekond põhimõtted>aadlike ja vaimulike ametlikult vangideks.. 21. septembril seisuste esindajaid tuleb kumbagi 300
Anton Thor Helle- Põhjaeestikeelne piibel 1739 Rahvastik varauusajal. 1) 1558-1583 toimunud Liivi sõda vähendas rahvaarvu 2)1696-97 suur näljahäda, rahvastik väheneb. 3)1710-1711 katk, selle tulemusel kahanes rahvastik enam kui poole võrra. 4)1725-1800 kasvab rahvastik jõudsalt. Kindralkuberner. Nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangu kõrgemaiks valitsusametnikuks oli monarhi määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner. Eestimaa kindralkuberner resideeris Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner Riias Väina jõe kaldal asuvas lossis. Kindralkubernerid kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid kõigi riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus. Kindralkubernerid kandsid hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest. Rüütelkondade struktuur. Eesti- ja Liivimaal teostasid võimu ka rüütelkonnad. Eesti alal tegutses neid 3:
oktoobril 1991. Kreeka ei ole kunagi tunnustanud Nõukogude okupatsiooni Eestis. Eestit esindavad Kreekas kaks aukonsulit - George Nicholas Kassimatis Pireuses ja Georgios Alexandros Honeos Thessalonikis. Esimene Kreeka suursaadik Eestis pärast Eesti taasiseseisvumist oli alates 1993. a. Stelio Valsamas-Rhallis. 2000. juunist kuni 2002. augustini esindas Kreekat suursaadik Basil Ch. Patsikakis, alates 2002. a. oktoobrist suursaadik Lyssandros Migliaressis-Phocas, kes resideeris Helsingis. 10. veebruaril 2005 andis oma volikirjad üle Kreeka suursaadik Christos Karapanos, kes esimese Kreeka suursaadikuna resideerib Tallinnas. Kreekal oli Eestisse akrediteeritud Varssavis resideeriv suursaadik Kimon A. Kollas. Tallinnas esindas Kreekat kindral-aukonsul Oskar Kerson (Suur-Karja 18). Head suhted on Eesti ja Kreeka parlamentide vahel. 2. juunil 2003 loodi Riigikogus Eesti- Kreeka Parlamendirühm, mille esimeheks on Nelli Privalova. 2002. a. jaanuaris moodustati
aastal), Poola-Liivimaa langes tema kätte 1772. aastal Esimese Poola jagamisega. Seejärel kadus nimetus Poola-Liivimaa käibelt ja Latgale liideti Vitebski kubermanguga, nimetus Liivimaa kinnistus aga üheselt Liivimaa kubermangule. Alates 1795. aastast oli Liivimaa üks kolmest Vene Läänemere- ehk Balti kubermangust, teised kaks olid Eestimaa kubermang Liivimaast põhjas ning Kuramaa kubermang Liivimaast läänes ja lõunas. Liivimaa kubermang oli kolmest suurim ja olulisim ning Riias resideeris puhuti kindralkuberner, kes valitses kõiki kolme kubermangu. Mõnikord, eriti baltisakslaste kultuuriliste teemade puhul, kasutati terminit Liivimaa ka kõiki kolme kubermangu hõlmava üldmõistena. 1917. aastal liideti Liivimaa kubermangu põhjapoolne osa ehk Lõuna-Eesti Eestimaa kubermanguga, aasta hiljem lõppes kubermangu eksistents Saksa okupatsiooni tõttu. Lätis on mõiste Liivimaa (Vidzeme ehk Läti-Liivimaa) Põhja-Lätit hõlmava piirkonna nimena siiani kasutusel.
liitumiseks Euroopa Liiduga. Eesti ja Montenegro Eesti sõlmis 13.06.2006aastal esimese riigina maailmas diplomaatilised suhted Montenegro Vabariigiga. Kahe riigi ühisavaldusele diplomaatiliste suhete sõlmimisest kirjutasid Montenegro pealinnas Podgoricas alla Eesti välisministeeriumi 2. poliitikaosakonna peadirektor Karin Jaani ja Montenegro välisminister Miodrag Vlahovi. Esimene Eesti suursaadik Montenegros oli aastatel 2006-2009 Karin Jaani, kes resideeris Brüsselis. Esimene Eestisse nimetatud Montenegro suursaadik Milorad Sepanovic (resideerib Podgoricas) andis oma volikirjad president Toomas Hendrik Ilvesele üle 9. aprillil 2008. Eesti ja Montenegro vahel ei ole alates Montenegro iseseisvumisest 2006. aastal ühtegi kahepoolset lepingut sõlmitud. Küll aga kirjutati Montenegro välisminister Milan Roeni visiidi ajal Eestisse 4.märtsil 2008 alla kahe riigi välisministeeriumite vaheline koostööprotokoll.
Keskaegne Liivimaa jagunes kiriklikult kaheks: Riia kirikuprovints (Riia, Saare- Lääne, Tartu ja Kuramaa piiskopkond), Lundi kirikuprovints (Tallinna piiskopkond). Liivimaa kõrgemad vaimulikud pärinesid enamasti Saksamaalt, mõned ka Taanist. Hiliskeskajal olid pärit ka Preisimaalt. Eestima hertsogkonna moodustasid Satnsby lepingu kohaselt 1238. Aastal taani kuningale antud Harju-ja Virumaa. Seda käsitleti Taani kuninga isikliku valdusen. Kuningat esindas siin asehaldur, kes resideeris Tallinna linnuses. 13.sajandi lõpuks omandas tema kõrval tähtsa koha rüütelkond. 1346. Aastal müüs kuningas oma Eesti valdused Saksa ordule. Saksa ordu asutati 12.sajandil ning see oli üleeuroopaline organisatsioon. Selle peakontor asus Preisimaal. Eesotsas seisis üldkapiitlil valitud kõrgmeister, kes valitses ühtlasi ka Preisimaa valdusi. Ordu Liivimaa valdusi juhtis Liivimaa meister, Saksamaa ja Itaalia valdusi haldas ordu Saksamaa meister. Ordu Liivimaa harule
Rootsi ajal 18.saj. · Eesti alad jäid jagatuks kahe kubermangu vahel · Eesti kubermang - Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa,Virumaa · Liivimaa kubermang - Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti alad(Tartu ja Pärnu) · Saaremaa kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu, kuid kehtisid paljud eriõigused(oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus, erinev maksusüsteem) · kõrgeimaks valitsusametnikuks oli monarhi poolt määratud kindralkuberner(Eesti kubermangus resideeris Tallinnas Toompeal, Liivimaal Riias) · kindralkuberneri ülesanneteks olid : kamandada oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetada ametisse ja kontrollida riigiametnike tööd, jälgida raha laekumist ja kulutamist kubermangus, sõjalise kindlustuse tagamine, kanda hoolt postiteenuse, teede ja sildade ning avaliku korra eest · tegutsesid Eestimaa Liivimaa ja Saarema rüütelkonnad
de TalleyrandPérigord, samuti täievoliline minister Dalbergi hertsog. Elulood: Klemens Wenzel Lothar Nepomuk, MetternichWinneburgBeilsteini vürst (tuntud ka kantsler Metternichi või vürst Metternichina; 15. mai 1773Koblenz 11. juuni 1859 Viin) oli Austria riigitegelane ja kauaaegne riigikantsler (1821 1848). Metternich pärines Vestfaali katoliiklikust perekonnast ning tegi juba 18. sajandi lõpul diplomaatilist karjääri ning resideeris 1801 Dresdenis (Saksimaapealinnas), 1803 juba Berliinis. 1806, kui SaksaRooma riik kadus, asus Metternich tööle aga Austria keisri alluvana. 1808 määrati ta Austria välisministriks. Metternich sai Austria poliitika peamiseks suunajaks 1809. aastal, peale seda, kui riik oli Napoleon Ilt rängalt lüüa saanud. Metternich suutis prantslaste keisri lepitada, aidates temaga naita Austria keisri Franz I tütre Marie Luise. Järgnevatel aastatel sai ta tuntuks oma
aastal), Poola-Liivimaa langes tema kätte 1772. aastal Esimese poola jagamisega. Seejärel kadus nimetus Poola-Liivimaa käibelt ja Latgale liideti Vitebski kumbermanguga, nimetus Liivimaa kinnistus aga üheselt Liivimaa kubermangule. Alates 1795. aastast oli Liivimaa üks kolmest Vene Läänemere- ehk Balti kubermangust, teised kaks olid Eestimaa kubermang Liivimaast põhjas ning Kuramaa kubermang Liivimaast läänes ja lõunas. Liivimaa kubermang oli kolmest suurim ja olulisim ning Riias resideeris puhuti kindralkuberner, kes valitses kõiki kolme kubermangu. Mõnikord, eriti baltisakslaste kultuuriliste teemade puhul, kasutati terminit Liivimaa ka kõiki kolme kubermangu hõlmava üldmõistena. 1917. aastal liideti Liivimaa kubermangu põhjapoolne osa ehk Lõuna-Eesti Eestimaa kubermanguga, aasta hiljem lõppes kubermangu eksistents Saksa okupatsiooni tõttu. Lätis on mõiste Liivimaa (Vidzeme ehk Läti-liivimaa) Põhja-Lätit hõlmava piirkonna nimena siiani
oktoobril 1991. Kreeka ei ole kunagi tunnustanud Nõukogude okupatsiooni Eestis. Eestit esindavad Kreekas kaks aukonsulit - George Nicholas Kassimatis Pireuses ja Georgios Alexandros Honeos Thessalonikis. Esimene Kreeka suursaadik Eestis pärast Eesti taasiseseisvumist oli alates 1993. a. Stelio Valsamas-Rhallis. 2000. juunist kuni 2002. augustini esindas Kreekat suursaadik Basil Ch. Patsikakis, alates 2002. a. oktoobrist suursaadik Lyssandros Migliaressis-Phocas, kes resideeris Helsingis. 10. veebruaril 2005 andis oma volikirjad üle Kreeka suursaadik Christos Karapanos, kes esimese Kreeka suursaadikuna resideerib Tallinnas. Kreekal oli Eestisse akrediteeritud Varssavis resideeriv suursaadik Kimon A. Kollas. Tallinnas esindas Kreekat kindral-aukonsul Oskar Kerson (Suur-Karja 18). Head suhted on Eesti ja Kreeka parlamentide vahel. 2. juunil 2003 loodi Riigikogus Eesti- Kreeka Parlamendirühm, mille esimeheks on Nelli Privalova. 2002. a. jaanuaris moodustati
suhtumist talurahava olukorra kergendamisse, samuti koolihariduse edendamist. Pilet nr10 *valitsemine Eesti- ja Liivimaal rootsi võimu ajal. Rootsi võimu kehtestamisega kogu eesti mandrialal kujunes uus haldus korraldus. Põhja-eesti moodustas eestimaa kubermangu ja lõuna-eestist kujunes liivimaa kubermang. Eesti- ja liivimaa kõrgeimaks valitsusametnikuks oli monarhi määratud kindralkuberner. Eestimaa kindralkuberner resideeris tallinas toompeal, liivimaal aga riias. Kindralkubernerid kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametitesse riigiametnikke ja kontrollisid nende tööd, jälgisid raha laekumist. Nad kandsid hoolt ka linnateed, -sildade korrashoiu eest. Võimu teostasid ka rüütelkonnad, eesti ala tegutses neid kolm: eestimaa, liivimaa ja saarema. Rüütelkonna liikemd käisid koos maapäevadel mis toimus keskelt läbi iga kolme aasta tagant. Igapäevasid küsimusi lahendas rüütelkonna pealik
17. saj Poola-Rootsi jätkusõjad. Altmargi vaherahu: suurem osa Liivimaast läks Rootsi koosseisu, samal ajal kui Liivimaa idaosa jäi jätkuvalt Poolale. 1629. Altmarki vaherahu – Rootsi saab endale senised Poola alad, üleväina hertsogkonna, mida nüüd nim Liivimaa kubermanguks. Liivimaa kubermang hõlmas nii Põhja-Lätit kui Lõuna-Eestit, kubermangu keskuseks oli Riia linn. Mõnevõrra kummaline. Aga samas oli Riia tähtsus juba nii suur tolleks ajaks. Riias resideeris Liivimaa kindralkuberner. Esimeseks – J. Skytte. Kindralkuberner tegeles ennekõike sõjaliste küsimustega, kubermangus paiknevate sõjavägede juhtimine, majutamine, varustamine, samuti nt ühendusteede ehitamine, korrashoid, sildade rajamine. Lisaks sisekorra eest hoolitsemine, kohalike ametnike nimetamine ja järelevalve nende tegevuse üle, maksude sissenõudmine. 17. saj lõpuaastatel tõmmati selgem piir eestlaste ja lätlaste asualade vahele, siitpeale hakati
Tasuks andis Teeba kuningas talle naiseks oma tütre MEGARA. Heraklese kooselu Megaraga oli õnnelik ja neil sündis mitu last. Kuid selline saatuse käik ei andnud rahu Zeusi armukadedale abikaasale. Hera põhjustatud meeltesegadushoos tappis Herakles oma naise ja lapsed. Murest murtud jõumees käis ära Delfi oraakli jutul ja kuulis, et tal tuleb Hera tahtel kodukanti Argolise maakonda tagasi pöörduda ja sealse kidura kuninga EURYSTHEUSe teenistusse astuda. Eurystheus resideeris Mükeenes. Jõudnud Mükeenesse, kuulis Herakles valitsejalt, et tal tuleb oma süü hüvitamiseks sooritada 12 ohtlikku ülesannet (nn. 12 vägitööd). 1.Tuli tappa haavamatu Nemea lõvi. See hirmus elukas elas koopas, millel oli kaks sissepääsu. Herakles sulges ühe koopaavause, sisenes teisest ja kägistas lõvi paljaste kätega. Seejärel nülgis ta loomal naha maha, tühjendas kolju ja sai nii endale toreda kiivri ja õlakatte. NB! Suurenda pilti! Antonio del Pollaiolo
Õhtul Versailles’ lossi jõudnud, kirjutas ta enne magama heitmist päevikusse: „Aujourd’hui – rien.” (Täna – ei midagi.) Kui talle järgmise päeva hommikul Pariisi sündmustest teatati, hüüatas ta lihtsameelselt: “See on ju mäss!” Kuller aga vastas talle: “Ei, sire, see on revolutsioon!” Pariisi esimene linnapea astronoom Bailly Rahvuskaardi aluspanija ja trikoloori autor markii de La Fayette Järgmisel päeval arutati ka Asutavas Kogus, mis resideeris endiselt Versailles’s, Pariisi sündmusi. Tuli kibekähku määrata uus linnapea ja garanteerida linnavalitsuse julgeolek. Linnapeaks määrati Asutava Kogu vanim saadik, auväärne teadlane – astronoom BAILLY. Korra tagamiseks linnas otsustati moodustada Rahvuskaart, mis ei alluks sõjaväele, vaid linnavalitsusele. Selle moodustamine usaldati “kahe kontinendi kangelasele” – markii de LA FAYETTE’ile. Mõlemad pidid juba samal päeval Pariisi asuma. Selline oli rahva tahe.
Õhtul Versailles' lossi jõudnud, kirjutas ta enne magama heitmist päevikusse: ,,Aujourd'hui rien." (Täna ei midagi.) Kui talle järgmise päeva hommikul Pariisi sündmustest teatati, hüüatas ta lihtsameelselt: "See on ju mäss!" Kuller aga vastas talle: "Ei, sire, see on revolutsioon!" Pariisi esimene linnapea astronoom Bailly Rahvuskaardi aluspanija ja trikoloori autor markii de La Fayette Järgmisel päeval arutati ka Asutavas Kogus, mis resideeris endiselt Versailles's, Pariisi sündmusi. Tuli kibekähku määrata uus linnapea ja garanteerida linnavalitsuse julgeolek. Linnapeaks määrati Asutava Kogu vanim saadik, auväärne teadlane astronoom BAILLY. Korra tagamiseks linnas otsustati moodustada Rahvuskaart, mis ei alluks sõjaväele, vaid linnavalitsusele. Selle moodustamine usaldati "kahe kontinendi kangelasele" markii de LA FAYETTE'ile. Mõlemad pidid juba samal päeval Pariisi asuma. Selline oli rahva tahe.
kõrgmeistrile. Tegeliku sõltumatuse saavutas Liivi ordu alates 1459.aastast. Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega (1481. aastani) Riia ordulinnus, seejärel asus ordumeister Võnnusse. Ordumeistri valis komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas (1525. aastani) Saksa Ordu kõrgmeister. Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees Ordus oli maamarssal, kes resideeris alul Võnnus, siis Siguldas. Ordu ala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks, kuid ajapikku see vahe kadus. Liivi Ordu alal oli 15 komtuurkonda, neist 5 Eestis: Viljandi, Pärnu, Lihula, Kursi ja Tallinna. Foogtkonnad Eesti alal olid Paide, Toolse, Narva , Vasknarva, Põltsamaa, Karksi, Pöide ja Maasilinn. Foogtidest oli Eesti alal tähtsaim Paide foogt.
piiskopkondi rajada ja piiskoppe ametisse nimetada. 1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskop varasemalt, 1245). Saksa ordu vastuseisu tõttu Albert pidi Preisimaa residentsist loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal Riia piiskop suri ning ALbert Suerbeer sai lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ametid. Alates 1255. aastast on tegemist Riia peapiiskopkonnaga. Valitsemine: Riia peapiiskop resideeris Riias või selle lähedal olevates linnades ja linnustes (Üksküla/Koknes). Stifti valtisesid stiftifoogtid, keda oli 2. Vaimulikes asjades abistas toompraost. Lisaks osales Riia toomkapiitel valitsemises, selle liikmetel oli õigus valida peapiiskoppi ning aruatada kõiki olulisemaid vaimulikke ja ilmalikke asju peapiiskopkonnas. Likvideerimine: 1559. aastal Riia peapiiskopkond sattus ohtu Liivi sõja ajal, sest venelased vallutasid idaalasid. 1561
annaabi.ee 
