Liivimaa Ordu (0)

Liivimaa Ordu
Liivimaa Ordu (eestikeelse täieliku nimega Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal (lad  Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia, alamsks Dutscher orden to Lyffland), Saksa Ordu Liivimaa haru, katoliku rüütliordu Liivimaal  1237 – 1562 ; tekkis, kui Saksa Orduga liitus Mõõgavendade Ordu.
Põhiülesanne oli esialgu Liivimaa alistamine ja ristiusustamine, hiljem Liivimaa sõjaline kaitse ning põlisrahvaste alluvuses hoidmine. Allus esialgu Saksa Ordu kõrgmeistrile, saavutas pärast Saksa Ordu nõrgenemist 1459 tegeliku sõltumatuse, täielikult iseseisvus 1525 (pärast Saksa Ordu Preisimaa valduste sekulariseerimist).
Tähtsaim isik Liivimaa ordus oli  ordumeister , kes allus Saksa ordu kõrgmeistrile, kes resideeris esialgu Akkos, aastatel  1291 –1309 Veneetsias, 1309–1457 Marienburgis, seejärel kuni 1525. aastani Königsbergis, hiljem (Saksa meister Saksa ordu administraatorina) Mergentheimis. Liikmeskond pärines enamasti Vestfaallist või Reinimaalt, harvem mujalt Saksamaalt. Preisi– ja Liivimaalt pärines vaid üksikuid orduvendi, nende hulgast on teada ka üks liivlane, Ykemele. Liikmeskond pärines enamasti Saksamaalt, sellesse kuulusid vandetõotuse andnud rüütelvennad (16. sajandi alguses 400–500), preestervennad ( vaimulikud ) ja nn poolvennad (teenijad, käsitöölised). Rüütel- ja preestervennad kandsid Saksa Ordu rõivastust (musta ristiga valget hõlsti), poolvennad halli rüüd. Liivimaa Ordut juhtis aastani 1481 (vaheaegadega) Riias, hiljem Cēsises resideeriv ordumeister (maameister), kelle valis peamiselt komtuuridest ja foogtidest koosnev kapiitel ja kinnitas (aastani 1525) Saksa Ordu kõrgmeister.
Liivimaa ordu juhiks oli eluaegseks valitsejaks valitud ordumeister ehk maameister. Ordumeistri valis alates 14. sajandist komtuuridest ja foogtidest koosnev  ordukapiitel  ja kinnitas 1525. aastani Saksa ordu kõrgmeister, seejärel nominaalselt kõrgmeistri administraator . 16. sajandil valiti orumeistrile enamasti juba tema eluajal järeltulija ehk  koadjuutor .
Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees ordus oli  maamarssal , kes oli orduvägede sõjaliseks juhiks ja ordumeistri puudumisel tema kohusetäitjaks. Maamarssal resideeris esialgu Võnnus, 14. sajandil Aizkraukles ning 14. sajandi lõpust Siguldas.
Ordumeistril aitasid ordut hiljemalt  15. sajandi keskpaigast juhtida 5–6 käsknikust koosnev sisemine ehk kitsam nõukogu. Kõige olulisemateks käsknikeks olid maamarssal, Viljandi, Tallinna, Aluliina ja Kuldīga komtuurid ningJärva foogt . Mõnikord kuulusid siseringi ka teised käsknikud, kõige tihemini Dünaburgi või Pärnu komtuur . Suurde ehk välimisse ordunõukokku kuulusid sisuliselt kõik ordukäsknikud, välja arvatud Kursi komtuur, kelle positsiooni on loetud Liivimaa käsknike seas kõige tähtsusetumaks. Kui sisemine nõukogu tegeles ordu igapäevase juhtimise ja oluliste otsuste kinnitamisega, siis välimine nõukogu kutsuti kokku ordut kui tervikut puudutavate probleemide lahendamiseks või suurte kriiside korral.
Oma halduse ülesehitamiseks oli ordu territoorium jagatud väiksemateks haldusüksusteks – komtuur- ja foogtkondadeks –, mille keskus oli ordulinnus . Ordul oli Eesti alal neli komtuurkonda (Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Kursi) ning seitse foogtkonda (Järva, Narva, Vasknarva, Karksi , Maasilinna, Rakvere ja Toolse). Ajutiselt oli olemas ka Lihula komtuurkond ning ametis Sauga foogt. Ordulinnuseid ja neid ümbritsevaid piirkondi (komtuurkondi ja foogtkondi) valitsesid komtuurid ja foogtid, neid abistasid konvendid. Ordu algusaegadel oli komtuuri ja foogti vahel selge seisusevahe, hiljem see kadus . Liivimaa Ordu sõjaväe (15. sajandi alguses umbes 4000 meest) moodustasid rüütelvennad koos sõjasulastega ja vasallid; 14. sajandi lõpus hakati kasutama ka palgasõdureid.
Saksa Ordu alad 1480
Vormiliselt oli Liivimaa Ordu kui Mõõgavendade Ordu õigusjärglane Liivimaa piiskoppidest läänisõltuvuses, kuid olles piirkonna tugevaim sõjajõud, saavutas ta 15. sajandi teiste Liivimaa maaisandatega võideldes ( visa vastupanu osutasid sel ajal Riia peapiiskop , Riia linn ja Tartu piiskop) poliitilise ülevõimu. Ordu valdused (ligi ⅔ Liivimaast , aastani 1347 umbes 55 000 km2, hiljem umbes 67 000 km2) olid tegelikult iseseisev feodaalriik. 14. sajandi lõpust toimus Liivimaa Ordus (nagu Saksa Orduski) vestfaallaste ja reinimaalaste sisevõitlus, 15. sajandi keskpaiku saavutasid vestfaallased juhtseisundi.
Liivimaa Ordu peamine välisvaenlane oli esialgu Leedu suurvürstiriik; kui Saksa Ordu sõdis Leedu liitlase Poolaga, toetas Liivimaa Ordu Saksa Ordut. 15. sajandi II poolel sai Liivimaa Ordu peavaenlaseks Vene riik. Vene-Liivimaa sõjas vallutasid venelased enamiku Liivimaa Ordu linnuseid ja purustasid Oomuli lahingus (1560) tema väliväe. Ordu alistus Vilniuses 28. IX 1561 sõlmitud lepinguga Poola kuningale ja lõpetas 5. III 1562 tegevuse. Ordumeister Gotthard Kettler  sai Poola kuninga vasallina  Kuramaa hertsogiks.
https://et.wikipedia.org/wiki/Liivimaa_ordu
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/liivimaa_ordu