Friedrich II (0)

Friedrich II Hohenstaufen (26. detsember 1194 – 13. detsember 1250 ) oli Saksa- Rooma riigi valitseja 1212 –1250, alates 1220 . aastast keiser . Ta oli ka Sitsiilia ja Napoli kuningriigi kuningas (alates 1197. aastast kuni surmani 1250. aastal), Švaabimaa hertsogiriigi hertsog ning lühikest aega ka Jeruusalemma valitseja (1225- 1228 ).
Friedrich II oli keiser Heinrich VI ja Sitsiilia kuninganna Constantia poeg. Pärast isa surma krooniti ta 17. mail 1197 2-aastaselt Sitsiilia kuningaks. Pärast oma ema surma oli ta riigi nominaalne ainuvalitseja. Et pärast Heinrich VI surma olid keisririigis puhkenud vastuolud ja Sitsiiliaski oli olukord ebakindel, siis pidid Friedrichi eestseisjad kinnitama tema vasallitruudust paavst Innocentius III-le: ametlikult oli Kirikuriigi valitseja Sitsiilia lääniisand.
1208. aastal tapeti Friedrichi onu Švaabimaa hertsog Philipp . Tema rivaal , Saksimaa hertsog Otto, krooniti järgmisel aastal keisriks. Kuid peagi läks ta paavstiga tülli ja tema võim muutus ebakindlaks. Temavastaselt meelestatud Saksa vürstid valisid 16-aastase Friedrichi 1211 . aastal Saksa kuningaks, ta krooniti 1212. aastal ja sai ka paavsti toetuse. Et Friedrich resideeris jätkuvalt Sitsiilia kuningriigis, jäi tema võim Saksamaal aga ka seejärel ebakindlaks. Otto toetajaskond siiski vähenes ning 1215 . aastal krooniti Friedrich uuesti. Et Otto sai Bouvines' lahingus lüüa, siis seekord õnnestus Friedrichil ka tegelik võim Saksamaa üle saada. 1220. aastal krooniti ta ka keisriks.
Kuigi Friedrichi valdused paiknesid peamiselt Saksamaal, veetis ta seal vähe aega. Juba 1220. aastal lasi ta oma poja Heinrichi Saksa kuningaks kroonida ning siirdus tagasi Sitsiiliasse. Uuesti saabus ta Saksamaale alles 1236. aastal ning lahkus sealt aasta hiljem, viibides seejärel kuni surmani Lõuna-Itaalias.
Seetõttu oligi Friedrichi võimukeskuseks Sitsiilia. Seal andis ta 1219. aastal välja uue seadustekogu (Melfi konstitutsioon ehk Liber Augustalis), mis väikeste modifikatsioonidega kehtis kuni 1819. aastani. Friedrich oli ka suur kunstide metseen , pidades ennast antiikse Rooma impeeriumi pärandi taastajaks. Haritud mehena kirjutas ta ka ise mitmeid kirjatöid.
1220. aastatel muutusid suhted keisri ja paavsti vahel aga pingeliseks. Nimelt oli Friedrich Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna ristisõtta, kuid seda pidevalt edasi lükanud. 1221. aastal said kristlased aga Viiendas ristisõjas Damietta juures Egiptuses hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka sultani pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda.
1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla. Selleks ajaks oli Friedrich aga abiellunud Jeruusalemma kuninganna Isabella II-ga ning kogunud piisavalt suure väesalga, et minna Palestiinasse. Nõnda asus ta kirikuvande all olles ristiretkele ning pärast läbirääkimisi sultan Al-Kamiliga saigi ta Jeruusalemma ja selle ümbruse enda kätte. Seega lõppes Kuues ristisõda kristlastele edukalt, kuid paavsti see ei lepitanud: keiser jäi kirikuvande alla. 1229. aastal krooniti Friedrich ka Jeruusalemma kuningaks, kuid andis peagi tiitli üle oma pojale Konrad IV-le.
1235 . aastal alustas aga Friedrichi vanem poeg Heinrich tema vastu mässu, millega liitusid ka Lombardia linnad. Pärast aastapikkust sõda õnnestus Friedrichil Heinrich vangistada, Saksa kuninga tiitel anti üle aga Konradile. Järgneval 15 aastal toimus keisri ja paavstide vahel pidev võitlus. 1245. aastal kuulutas Innocentius IV Friedrichi ketseriks ja kutsus kõigi vahenditega tema vastu võitlema. Järgnes viie aasta pikkune sõda Itaalias, mis kulges vahelduva eduga. Mitmed vürstid hoidsid kirikuvande alla pandud monarhi poole, kuid paavstil õnnestus end Roomas siiski kindlustada. Tema selja taga oli ka Prantsusmaa kuningas Louis IX, kes küll isiklikult keisri vastu sõtta ei läinud, sest pidas keisrit kõigest hoolimata rahusoovlikuks ja kristlikuks.
1250. aasta lõpus suri Friedrich II tõenäoliselt düsenteeriasse. Vaid neli aastat pärast tema surma varises Hohenstaufenite võim kokku ning Saksamaal algas kuni 1273. aastani kestev interreegnum.
Friedrich II oli tuntud oma skepsisega usudogmade suhtes, samas näitas ta erinevate usundite suhtes üles suurt tolerantsi, lastes Siitsilia kuningriiki ehitada ka mošeesid. Friedrich toetas lisaks kunstidele ka teadust ning rajas 1224. aastal Napolisse ülikooli, mis kannab siiani tema nime.