RENESSANSIAJASTU MUUSIKA 14. – 16. SAJAND. (0)

RENESSANSIAJASTU MUUSIKA 14. – 16. SAJAND.
Renessanss – taassünd.
14. sajandil toimusid Euroopa poliitilises ja kultuurielus sellised muutused, mis panid aluse renessansiajastu sünnile. Kiriku mõjuvõim kahanes. Tänu maadeavastustele ja loodusteaduste arengule muutus inimese ettekujutus maailmast. Kesksel kohal ei olnud enam Jumal ja usk vaid inimene. Jõudsalt kasvasid linnad, arenes kaubandus ja avanesid kaubanduslikud mere- teed. Koos linnadega kasvas ka jõukate kaupmeeste, käsitööliste jm linnakodanluse klass, kes astusid järjest enam kiriku ja feodaalide võimu vastu. Hakkas levima humanistlik mõtlemine, mille ideaaliks oli vaba, haritud, harmooniline inimene (ld humanus - inimesele omane). Kirjandus, kunst ja muusika muutusid järjest ilmalikumaks .Eeskujuks hakati võtma antiikühiskonda ja -kultuuri (Itaalias toimusid esimesed väljakaevamised, avastati antiikmaailma suursugusus). Sellest tuleneb ka ajastu nimetus renessanss, mis tähendab antiikkultuuri ideaalide taassündi.
Renessanss on valdavalt vokaalmuusika ajastu.
Alates 14. sajandist saame rääkida heliloojatest, sest aina enam hakati seostama teost kindla autoriga . Varasem muusika oli valdavalt anonüümne, levides suulisel teel ja iga esitaja võis omalt poolt midagi lisada.
Muusikas pani renessansi kujunemisele aluse uus stiil – ars nova – mis sündis 14. sajandil Prantsusmaal. Juba keskaja lõpus hakkas muusikasse tulema järjest enam mitmehäälsust ja uue stiili peamiseks žanriks saidki mitmehäälsed motetid. See oli suureks muutuseks keskajaga võrreldes, et kirikumuusika kõrvale tulid ilmaliku sisuga mitmehäälsed laulud.
Renessansi kõrgajaks võib pidada 15. ja 16. sajandit. Sel ajal said olulisemaks Madalmaad, kus kujunes välja ajastule iseloomulik mitmehäälsuse stiil ( polüfoonia ).
Renassansi muusika on mitmehäälne ja valdavalt polüfoonilises stiilis. See on selline mitmehäälsuse liik, kus kõik hääled on võrdse tähtsusega – igal häälel on iseseisev meloodia ja rütm . Polüfoonia arenes üsna keeruliseks kindlate reeglitega stiiliks. Väga levinud polüfoonia vorm oli näiteks kaanon (reegel), kus kindlate reeglite järgi tuletati laulu ühe hääle põhjal ülejäänud hääled.
Professionaalne muusika levis järjest enam väljaspool kirikut, ilmalik muusika muutus aina tähtsamaks. Musitseeriti kodus oma lõbuks, korraldati külalistega muusikaõhtuid. Professionaalseteks muusikuteks ei olnud enam ainult mungad, sellest sai elukutse . Muusik leidis tööd õukonnas , jõuka kaupmehe või haritlase kodus jne. Muusika oli laialt levinud harrastus , haritud linnakodanik tundis nooti, oskas laulda ja mängis mitut pilli. 16. sajandil oli mitmehäälne laul (ansamblilaul) seltskonnalauluna väga populaarne ja tänu trükikunsti leiutamisele levis linnakultuuris kiiresti.
Tähtsamad žanrid:
Vokaalmuusika.
Väga palju loodi ilmaliku sisuga polüfoonilises stiilis laule. Sisu poolest eelistati armastus-, jahi-, nalja - ja karjuselaule. Sageli imiteeriti laulus looduse- või linnahääli, lahingukära jne. Laule oli väga erinevaid, nii rahvalikus kui ka peenes kunstipärases stiilis. Tähtsamad laulužanrid olid:
šansoon – (pr laul) prantsusekeelne ilmalik laul, mis levis suures osas Lääne-Euroopas.
madrigal – Itaaliast pärit ilmalik emakeelne laul. Sageli filosoofilise alltekstiga.
motett – erinevalt keskaja motetist oli ühtse tekstiga. Palju loodi ka vaimuliku sisuga motette .
Kirikumuusika oli endiselt tähtsal kohal. Kirjutati vaimulikke laule, motette, hümne jne.
Uued žanrid olid mitmeosalised kooriteosed ehk suurvormid . Need kujunesid aja jooksul välja katoliku kiriku jumalateenistuse jaoks loodud muusikast. Tähtsamad suurvormid:
missa – mitmeosaline vaimuliku sisu ja traditsioonilise tekstiga kooriteos . Missa on tavapäraselt ladina keeles ja selle aluseks on jumalateenistuse tekstid (liturgiline tekst). Missa on üles ehitatud kindlatele osadele. (5 põhiosa, mis alati missas olema peavad on: Kyrie , Gloria, Credo , Sanctus ja Agnus Dei.)
reekviem ehk leinamissa – missa erivorm , mis on tavaliselt kirjutatud kellegi mälestuseks. Samuti mitmeosaline vaimuliku sisu ja traditsioonilise tekstiga teos.
16. sajandil tuli gregooriuse koraali kõrvale uus kirikulaul – luteri koraal . See on saksa protestantliku kiriku laul, mis sai nime Martin Lutheri järgi, kes viis läbi kirikureformi. (Selle tulemusel tekkis uus usuliikumine – protestantism.) Erinevalt gregooriuse koraalist on luteri koraal värsstekstidega salmilaul (igas salmis korduva viisiga ). Jumalateenistusel laulab seda kogudus (rahvas) oreli saatel. Kohe hakati koraalidest tegema ka mitmehäälseid kooriseadeid. Ka Luther ise on osade koraalide autor. Paljud luteri koraalid on tänaseni üldtuntud, näiteks “Üks kindel linn ja varjupaik ” või “Püha öö”.
Instrumentaalmuusika.
Enne 16. sajandit instrumentaalmuusikat kirja ei pandud, kuigi pille oli erinevaid ja neid kasutati palju. Peamiselt mängiti tantsumuusikat ja pillidel mängiti ka laule. Noodid , mis ilmusid olid alati laulutekstidega ja palad olid mõeldud nii laulmiseks kui pillidel mängimiseks.
16. sajandil hakkasid kujunema esimesed pillimuusikažanrid. Heliloojad kirjutasid iseseisvaid teoseid pillidel esitamiseks . Palju kirjutati tantse ja võib arvata, et nende järgi ka tantsiti. Suurem instrumentaalžanrite areng toimus aga järgmisel, 17. sajandil barokiajastul.
Heliloojad.
Renessansiajastul tegutsenud heliloojatest on paljud tänapäevani väga tuntud. Kujunesid välja mitmed erinevad heliloojate koolkonnad .
Tähtsaimaks võiks pidada Madalmaade koolkonda, mille heliloojate loomingus kujunes välja renessansi muusikale iseloomulik polüfooniline stiil. Madalmaade koolkonna suurimaks meistriks oli helilooja Orlandus Lassus .
Teine oluline koolkond oli Rooma koolkond, kus tähtsamal kohal oli vaimulik muusika. Rooma koolkonna suureks meistriks oli helilooja Giovanni da Palestrina .