KARUPESA. Erinevalt lihtsümbolitest on liitsed sümbolid motiveeritud. KARU ja PESA pole kumbki motiveeritud, kuid KARUPESA on. 'ise' ja 'lendama' ei ole kumbki motiveeritud, kuid liitsõna -- 'lennuk' on (midagi, mis lendab ise). 19. Märgid. Sümbol on üks märgi liik. MÄRGID: (1) ikoon (2) sümbol (3) indeks. SÜMBOL on märk, mille tähendus ja vormi suhe ei ole motiveeritud (keelesümbolid e märgid). IKOON on enam-vähem sarnane referendiga (nt kaldtee kujutus liiklusmärgil; onomatopoeetilised sõnad). INDEKS on märk, mille vorm on mittepiltlikus suhtes referendiga (põhjus-tagajärg jms), nt hääletämber on põhjustatud vanusest ja soost; kõneomadused viitavad kõneleja päritolule, asukohale, sotsiaalsele staatusele jms.
(seostame sümbolit tähendusega) Onomatopoeetilised sõnad Auh-auh, kikerikii, tilisema , sahisema Kaksikliigendus I tähendus / vorm II vorm jaguneb elementideks ( foneemideks) Foneemid on ehitusmaterjal Igas keeles 20-40 Eesti keeles 26 foneemi Liitsed sümbolid KARU(motiveerimata)+PESA(motveerimata)= KARUPESA(motiveeritud) Märgid Ikoon- enamvähem sarnane referendiga Sümbol- märk , mille tähendus ja vormi sisu ei one motiveeritud Indeks- vorm on mittepiltlikus suhet referendiga Suhtlus ehk kommunikatsioon Saatja-vastuvõtja-kanal Keele vhendusel saadud info Jaguneb kaheks: Semantiline info: mida konkreetne lausung tähendab Statistiline info: põhineb koodi märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel Keele ALASÜSTEEMID FONEETIKA: häälikud on ehitusmaterjal MORFOLOOGIA: tüved, tunnused, lõpud jne Sõnavara/LEKSIKA
kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente STATISTILINE INFORMATSIOON see põhineb koodi (sõnade) märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel BITT informatsiooni statistiline ühik EKSTRAVERBAALNE keeleväline DUAALNE kaheplaaniline REFERENT ese või nähtus, millele tähistaja (sõnakuju) osutab ARBITAARNE meeleväline ONOMATOPOEETILISED SÕNAD mitmesuguseid hääli matkivad sõnad SÜMBOL liik märke IKOON on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis SEMANTIKA tähenduste uurimine FONOLOOGIA häälikulise struktuuri uurimine FONEETIKA päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine LEKSIKON sõnavara, kinnistunud sõnade allsüsteem MORFOLOOGIA sõnade sisestruktuuri allsüsteem SÜNTAKS lauseehituse allsüsteem ELEMENT üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus INHERTNE iseloomulik DISTRIBUTSIOON jaotumine
KEELELINE REFERENT REFERENT KEELELINE SÜMBOL SÜMBOL TÄHENDUS e mõiste 'canis familiaris' nimetab, viitab VORM KOER e häälikujärjend Ka foneemijärjendi, nt koer suhe võimaliku referendiga ei ole kuidagi loomulikult määratud, st et järjend koer ei meenuta tegelikkuses ju koera. Kui kuuleme sõna koer, tekivad assotsatsioonid küll, seda aga ainult seetõttu, et teame, et meie keeles tähistab koer just seda looma. Seega tähendust ei saa tuletada sõna häälikkoosseisust. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse... ... on arbitraarne e meelevaldne (motiveerimatu suhe). Seega
tähistatav mõiste KASS häälikujärjend häälikujärjend kaslaste hulka kuuluv koduloom isa kass Häälikujärjend tähistaja häälikujärjend referent emakass kass objekt (kassipilt) Keelemärkide liigid: 1) Ikoonid tähendus on mõistetav seletuseta, referendiga piltlikult sarnane 2) Indeksid loomulikul viisil seotud nähtusega, mida ta tähistab, nt need, see,(kassikäpa pilt) 3) Sümbolid tähendus kokkuleppe alusel, seos tuleb ära õppida Keelemärgi tähistatava ja tähistaja suhe on meelevaldne ajalooliselt kujunenud, ei ole põhjendatud, kokkuleppeline tähendus kokkuleppe alusel. Diagrammid on sümbolitest koosnevad ikoonid. Maakaardid kujutavad objekte ikooniliselt, kuid objektid on tähistatud sümbolitena. 3
foneemideks. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Põhisümbolid puder ja pada ei ole motiveeritud, kuid nendest moodustatud liitsõna pudrupada on sedavõrd motiveeritud, kuivõrd selle kogutähendus on liitsõna osade tähenduste küllaltki otsene summa ,,pada, milles on puder". Kuid alati ei pruugi see nii olla (nt pudrupea = loll, rumal) Motiveeritud märgid: Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. 1) Semantika tähenduste uurimine (tähendussüsteem) 2) Fonoloogia häälikute struktuuri uurimine (häälikusüsteem) 3) Leksikon ehk sõnavara kinnistunud sõnade allsüsteem
Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Tähenduse ja vormi sõltumatus <-esimene liigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks (h, o, b, u, n, e) <-teine liigendus. Sümbolid on liik märke Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid. Ikoon on oma referendiga sarnane kujutis. Indeks vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga (nt hääl on vanuse ja soo paralingvistiline indeks, punastamine väljendab häbelikkust jne). Kõne põhineb sümbolitel, hääl annab samal ajal indeksaalseid vihjeid. Keel on mitmetasandiline, eriti kompleksne ja paindlik süsteem, millel on allsüsteemid. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja
Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid
tavaliselt 20-37 foneemi. Eesti keeles 26 foneemi, millest on kokku pandud ligikaudu 100 000 tavalisemat sõna. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Nii ei ole aga alati (puder ja pada ei ole motiveeritud; pudrupada aga on, kuid pudrupea tähendus ei ole otsene, vaid kauge). Sümbolid on liik märke. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid. Ikoon oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid kuuluvad indeksite hulka: higi=närvilisus, punastamine=häbelikkus, naer=rõõm vms. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksikaalsed elemendid realiseeruvad sagelu samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi
järgneb Embleemide näol on tegemist selliste mitteverbaalsete märkidega, millel on tavaliselt olemas 1-2sõnaline tähendus,võõraparaseid žeste ei pruugi kõik inimesed nendest ühtemoodi aru saada. Nt keskmise sõrme näitamine võib ühe inimese vihale ajada, teist mitte. Kõnega seotud žeste nimetatakse illustraatoriteks -Juttu saatvad illustreerivad liigutused aitavad seda paremini mõista ja meelde jätta. Referendiga seotud žestid – siia kuuluvad osutavad žestid, mis aitavad kirjeldada kas konkreetset inimest, kohta või asja. Nt: kui eestlased räägivad minevikus toimunust, siis tehakse osutav žest üle õla selja taha, tuleviku puhul on liigutus suunatud aga ettepoole. 2. Rääkija suhet referendiga peegeldavad liigutused – nt on peopesad suunatud allapoole juhul, kui inimene on oma sõnades kindel (rõhutab sõna kahtlemata). 3. Kõnet
homonüüm- väliskujult sarnased sõnad, mille tähendus on täiesti erinev hüperonüüm e. ülemmõiste hüponüüm e alammõiste IA-mall- morfeemid leitakse konkreetsest keeletarvitusest korduvate üksuste otsimise teel, mis seejärel segmenteeritakse ning uuritakse segmentide funktsiooni ja jaotust ideogramm e. kirjamärk, mis tähistab tervet sõna idiolekt e isikukeel, üksikinimese keelekuju idioom- keeleomane, vormilt kinnistunud ja tähenduselt piltlik väljend ikoon- oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis implikatiivsed universaalid- üldised loogilised järeldusreeglid implikatsioon- loogiliselt tulenevad järeldused indeks- selle aluseks see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga infiks e. siseliide, käib tüvisõna sisse infinitiiv e. tegevusnimi infiniitne vorm- osutab sellele, et vormid on enamasti määratlematud nende muutumiskategooriate suhtes, mis muidu on verbidele iseloomulikud
Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika,
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid.
Sissejuhatus semiootikasse kordamisküsimused 1)Peirce'i märgitüübid Semiootikas on kolm elementi: esitis (märk), objekt ja tõlgend. Semioosi on 3 mõõdet ehk kolm märgisüsteemi: semantika ((märgi seos referendiga (märk suhtes objektiga), nt ikoon, indeks, sümbol)), süntaktik (märk ise oma olemusest n. Qualisign (tähistab kvaliteeti), sinsign (siin ja praegu), legisign (sõna)), pragmaatika märgi suhe kasutajaga, tõlgendiga nt rhema (üksik sõna, mõiste), dicent (ütlus, lause), argument (väide)). (4.loeng slaidid 8-10) Ikoon- Me peame teadma, millega võrrelda ikooni- millega sarnane (näib, lõhnab, kõlab, tundub, maitseb samamoodi). Diagramm on ikoon, sest näitab visuaalselt
Need mõlemad on tõelised indeksid annavad edasi informatsiooni ,,allikastg (objektist) tänu objektiivsele (looduslikule või kunstlikult loodud) sõltuvusele sellest Väljasurnud indeksid on objektile viitavaks funktsiooniks, jäädes ise põhjuslikult sõltumatuks temast. Tõeliste indeksitega seob see, et oma kasutamisaktides on alati seotud selle situatsiooniga, milles asub nende referent. Kuid indeksiteks teeb neid mitte niivõrd see seotus referendiga, kuivõrd võime täita indeksiaalset funktsiooni, st suunata subjekti tähelepanu mingile olemasolevale objektile, samal ajal teda nimetamata ja määratlemata, väljendamata midagi tema kohta. Kuid realt tunnustelt on sarnasemad sümbolitega: nagu sümbolid, nii ka need viiakse informatsiooni jadasse sisse mitte indeksiaalselt vaid märgiliselt kommunitseeruvate subjektide tegevuse tulemusel. Nende referent ei osale enam informatsioonijadas kui informatsiooni allikas
sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid
sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid
sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid
pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid, reeglipärasused, mis on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis
Inimkeele olemuslikud omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märk = vorm + tähendus Märgid on: * sümbol – keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt „hobune“) * ikoon – märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. * indeks – vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Kommunikatiivne situatsioon - Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemise situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem), mis liigub mööda kanalit. Inimkeele olemuslikud omadused: * Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) * Keelemärgi diskreetsus e eristatavus
Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid, reeglipärasused, mis on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on
on tavaliselt 20-37 foneemi. Eesti keeles 26 foneemi, millest on kokku pandud ligikaudu 100 000 tavalisemat sõna. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Nii ei ole aga alati (puder ja pada ei ole motiveeritud; pudrupada aga on, kuid pudrupea tähendus ei ole otsene, vaid kauge). Sümbolid on liik märke. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid. Ikoon oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid kuuluvad indeksite hulka: higi=närvilisus, punastamine=häbelikkus, naer=rõõm vms. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksikaalsed elemendid realiseeruvad sagelu samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi
seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus- ja hääliksüsteem tingivad keele duaalse(kaheplaanilise) põhiolemuse. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sümboli motiveerimatus. Onomatopoeetilised sõnad - mitmesuguseid hääli matkivad sõnad. (Sümboli vorm on osaliselt motiveeritud) Erinevates keeltes matkitakse hääli erinevalt ning see teeb nad osaliselt arbitaalseteks. Ikoon - oma referendiga sarnane kujutis (nt kurvilise tee liikulusmärk) Indeks - vorm on põhjus-tagajärg, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga (paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid; nt hallid juuksed - küpse iga, punastamine - häbelikkus jne) Allsüsteemid: Semantika - tähenduste uurimine; Fonoloogia - häälikulise strukuuri uurimine; Foneetika - häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine; Morfoloogia - sõnade sisestruktuur Süntaks - lauseehitus
6. Ikoonid, sümbolid ja indeksid lingvistikas - Loomulik keel on sümboliline. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus või muus suhtes oma referendiga. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid realiseeruvad sageli samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Ikoonilisust keeles võime jagada jäljendavaks (imitative) ja struktuuriliseks
Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad nähtuste vahelised korrelatsioonid, reeglipärasused, mis on omandatavad ja järelikult ka kirjeldatavad. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on
motiveeritud. Sümboleid liigendatakse. Esimene liigendatus on tähenduse ja vormi sõltumatus. Teine liigendatus on see, kui sümboli vorm jaguneb veel väiksemateks üksusteks, näiteks foneemideks. Sümbolid on liik märke. Peale selle on veel põhilised märkide liigid ikoonid ja indeksid. Ikoon on oma referendile rohkem või vähem sarnane kujutis. Indeksi aluseks on see, et ta on oma referendiga põhjus tagajärg, kokkukuuluvus või muus ( mittepiltlikus) suhtes. · Keele allsüsteemid. Keelel on 5 põhilist allsüsteemi. Tähis on see, et kõneldavas keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuvate mitteverbaalse suhtlusega. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel.
endast kommunikatsioonis muljet kui millestki, mis ta tegelikult ei ole (nt paabulinnu saba kaalub mitu kilo, temaga on väga raske lennata – fakt, et isaslind suudab sellise sabaga ellu jääda, lubab järeldada, et isendil on nii head geenid, et saab võimalike kiskjate eest siiski põgeneda). Lisaks on olemas hulk signaale, mida ei ole võimalikki võltsida, kuna on nii tugevas indeksiaalsus seoses oma referendiga (nt pikkus – raske võltsida, elusolend lihtsalt nii pikk, kui ta on; samuti, kui kõrgele hüppab – sageli pulmarituaalides). Võib olla ka sotsiaalne süsteem, mis hoiab kommunikatsiooni ausana (nt makaagid annavad kere peale, kui mõni isend toidukohta teistele kätte ei näita, vaid ise ära sööb). Samas leitakse siiski võimalusi võltsida selliseid koode, nt kaeluskaru teeb oma käpajäljed kõrgemale puule, ronides sinna, kui grislikaru, kes on poole suurem.
mingeid ühiseid omadusi oma objektiga, vaid on ka täiesti suvaline, konventsionaalne ja motiveerimatu. Jutt ei ole mitte objekti omaduste taasesitus, vaid vastuvõtu spetsiifikast, st mõttelisest representatsioonist. Me tunneme kujutise ära, kasutades äratundmise koodi. Ikoonilisi koode on palju, erinevalt sõnalistest koodidest on nad nõrgad ja ebastabiilsed. Vastavad väljendile (hobuse kujutis). Tähtis on kogemus. Kõige hüperrealistlikum portree ei ole oma referendiga sarnane ei faktuuri, liikuvuse, mahu jne järgi. Isomorfism ei ole ka lahendus, kuna sõltub kultuurilistest eelistustest. Kui ikoonilisel märgil ka on referent, siis see referent ei ole "objekt, mis on võetud reaalsusest, vaid alati kultuuri sünnitis" (grupp ). Eco toob välja visuaalsete kujutiste kodeerimise mitmetasandilise struktuuri: vastuvõtu äratundmise edasiandmise tonaalsed ikoonilised (figuurid, märgid, seemid) ikonograafilised maitse retoorilised stilistilised
suhtlemise reeglid: Suhtlemispostulaadid e implikatuurid Informatiivsuse (kvantiteet) ("Sinu ütlus peab olema informatiivne") Tõesuse (kvaliteet)("Ära räägi seda, mida sa pead valeks", "Ära räägi seda, milleks sul ei ole piisavalt alust") Relevantsuse (suhe)("Räägi seda, mis antud hetkel puutub asjasse") Väljenduse selguse (kord) ("Väldi mitmetähenduslikkust", "Räägi lühidalt") H. P. GRICE'i arvates sõna tähendus ei ole seotud tema referendiga, sellega millele ta viitab Tähendus on kasutamine (nagu Wittgensteinil) Suhtlemispostulaadid Just suhtlemispostulaadid võimaldavad mõista hüüet ,,Auto!" kui hoiatust ,,Ettevaatust, sa võid auto alla jääda". /Ehmata! Ja kohv/ Rääkija võib tahtlikult kasutada mingit suhtlemispostulaati, et edastada oma mõtet varjatud kujul, nii et kuulaja peab selle mõtte ise tuletama kui implikatuuri. Nt kui õppejõud oma soovituskirjas
Pole sellist tähistatavat, mis ei viitaks juba ise millelegi või ei nõuaks põhjendamist teiste tähitajate/tähistatavate kaudu. Põhimõtteliselt sisaldub sama idee juba ameerika semiootiku Charles Peirce I idees piiritust semioosisest, kus on 3 liiki märke: ikoonilised otsene osutus 80 indeksikaalsed tuli ja suits sümbolistlikud, kus seos referendiga on konventsionaalne. Sama märk funktsioneerib kõikides liikides ja toodab samal ajal ka uusi märke. Siit tulevad nn konnotatsioonide ideed, mida uurib Barthes või jälje idee, mis mängib olulist rolli Derridal. Teksti tähendus saab ammendamatuks nii Derridal, kui ka Barthesil alates Balzaci uuringust S/Z. Hakatakse uurima mitte ainult teksti, vaid ka lugejat jne.Kuulus dekonstruktor Umberto Eco, kes peale tõe ja väärtuse on muu hulgas ka subjekti dekonstrueerinud, oli 1983
annaabi.ee 
