1965. aastal sai esimesena selle auhinna Debora Vaarandi, "Eesti mullad" Eelmisel aastal sai auhinna Eha Lättemäe "***Kui talvekuu on paratamatu..." Helin Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing, tal kitsas on jäänud maapealne ring. Rändaja Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline. Ennäe! tulukene siiski vilgub viimati. Koputan ja astun sisse -- lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba -- mõtelge! Soe saun ja lõhn nii armas. -- Tühi kõht. -- «Kas soovite, külamees, vast sooja leiba?» Murdis tüki minule. Suure tüki sooja leiba! Oh küll maitses magus see!
motiivi on kasutanud nii W. Shakespeare oma ,,Hamletis", Sophokles ,,Kunigas Oidipuses", J. W. Goethe ,,Noore Wertheri kannatustes". Mõne teose puhul on esindatud ainult füüsiline rännak, teiste puhul aga näiteks inimese sisemaailma rännak. L Tolstoi on öelnud: ,,Kogu suur kirjandus jutustab üht lugu kahest: kas inimene võtab ette rännaku või võõras tuleb linna." Rändaja Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline. Ennäe! tulukene siiski vilgub viimati. Koputan ja astun sisse -- lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba,
sa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast — ja liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab, su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab. RÄNDAJA Tulin linnast .Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt.- Lumesadu.Jalad väsind. Läbi,läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, Aeg ju hiline. Ennäe! Tulekene siiski Vilgub viimati. Koputan ja stun sisse- Lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba , Sooja leiba-mõtelge! Soe saun ja lõhn nii armas.- Tühi kõht.-*Kas soovite , Külamees,vast sooja leiba?* Murdis tüki minule. Suure tüki sooja leiba! Oh küll maitses magus see! Soe leib ja soe süda, Perenaine tasane. *Kust sa tulid,kuhu lähed? Kas sul naine,võõras mees?*
on kiir küll tulema!" Aeg tuli. Maa ja mere peal Silm mõnda seletas Ei pool nii armas polnud seal Kui külatänavas! Juhan Liivi üksindust võime lugeda ka tema loomingust. Viimastel eluaastatel kannatas mees tagakiusamismaania all ning rändas palju ringi. Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Mõlemad kirjanikud on olnud kodust eemal. Lydia viibis aastaid välismaal ning Liiv rändas kodumaal ringi. Neid eristas üks asi Koidula teadis kuhu ta tahab minna, Juhan mitte. Naine igatses tagasi kodumaale. ,,.. Eestimaa, Eestimaa - / ei su häält võind iial unusta'!/ .
siis teeksin leinalaulu ma. Kuid nüüd ei saa! Hetero, nekrofiilia Kust sa tuled, kuhu lähed? Kas sul naine, võõras mees? Säält ma tulen, sinna lähen, olen vaene reisimees. Hetero, ideaalidega Mis sina kaebad ja mis sina valutad? On sinust sõbrad lahkund, mingu nad! Jättis su arm sind - jätku ta! Ei võinud sul armastus osaks saada, - katsu end kunstlikult armastada! Sex-toys ja masturbatsioon Kuid väljal kõnnib põllumees muld muhe, must ta jalge ees, Ja ennäe! Seeme kukub ka! Onanism Ma olin vaevalt noormees, sa alles plikake ja ühes suve sisse käsikäes läksime... Pedofiilia Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad - ja mehele tahad sa? Pedofiilia
Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas, ahjuluud ja muu koli, seinas soone peal kinni- ja lahtilükatav uks, pulk ees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine. PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, -istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), 8-aastane valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame,
isa siuke tegutsev ärimees. Siis on mul siuke elu nõme väikevend . Vahva kas pole. Mu parim sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf! Kurat ta rikub mu elu !" "Issand ta tuleb , ma peidan ennast pingi alla, äkki ta ei märka mind ."(Kerli) "Issand sa oled hale." "Hey , kuule kuulsin et oled siin meie pomo Angela,irw mis nimi.
Rooma linnas. AADU: Kas Rooma linn Türgimaal on? AABRAM: Kus siis? Kas sa minust tahad targem olla? AADU: Rooma linn on ikka Itaalias. AABRAM: Ah, mis Itaalias! See Room, kellest mina räägin on Türgis. AADU: Olgu peale! Räägi aga lugu ära. AABRAM: Nii jah! No hea küll, see oli nüüd Rooga linnas.. AADU: Ei, ei Rooma linnas! AABRAM: Nii jah Roosa linnas. Seal oli nüüd üks kena näkk. Ta oli keha ümbert nii peenike nagu minu käevars ja ülevalt poolt meenutas noh tead küll seda tibi, kes televiisoris randa valvas. Mis ta nimi nüüd oli Aino Panderson AADU: Pamela Anderson AABRAM: Jah, vot see samune Amela Panderson. Meie kapral Peeter himustas seda preilit omale, aga ei teadnud, kuidas teda kätte saada. Siis ütles teine minule: " Aabram Andrejevits, anna nõu!" Mina hakkasin siis nõu uurima. Lähen siis kord sellele peenikesel preilile vastu ja teretan türgi keeli: "Bonjour ». Ja kui ma oma
siuhti-säuhti rändasid. Lastel--Jütsil, Mannil, Ennul rõõmsast meelest paisus rind, kui neil' tervitusi lennul saatis pääsu -- kevadlind... PAISTIS SUVEPÄIKE SÄRAV Õielõikaja Oksakurus pikutas pisikene põrnikas, ootas, millal muutub ilm, puhkeb õunaõie silm. Pungakene avanes, õiekroon säält vabanes. Silmapilk me põrnikas õie keskel munemas. Munast võrsus tõuguke, pisikene, näljane, õie südame ta sõi, kroon siis kolletama lõi. Tõuke palju sigines. Ja kui suvi ligines, jäi neil' täieline võit -- polnud ainust tervet õit. Õunu ei saand väike Mall, kõndis aias puude all, kurtis: ,,Õielõikaja, miks nii paha olid sa!" Seda kuulis tihane, oli väga vihane, ütles: ,,Mall, ma aitan sind, ehk küll olen väike lind!" Tuli jälle kevade, õunapuule pungake.
nüüd ma peaksin Ennule minema! See on see kõige väetim kõigist: rõugetanud ja punased karvad peas, ja pealegi see pöial – mitte iialgi! Va ülejäänud loom! Ennem ma hüppan ojasse! situatsiooni- (Lapselikult südamest.) Oh jumaluke taevas, koomika: Enn aita meid ometi! Sa tead ju ise: minu Märdi kuuleb pealt sarnast ma kusagilt ei saa enam, ja tema on küll selle väärt, et ta – et ma – ei, kuidas see on? Ükspuha, kui me aga teineteise saame! (Rõõmsalt.) Ja kui pikk ja sirge ta on – nagu 17 tamm metsas, (põlgusega) ja see Enn jälle – puhas kadakapõõsas! Ja – HÄÄL (rehe alt): Maie, ae! MAIE: Oh sa jumaluke – eit! Selle olin ma hoopis unustanud! Aga teist Märti maailmas ei ole! (Rehealusele.) -5- Enn (ülevalt maha ronides)
1 KÄBI VÄIKE KÄBI LASKIS VALLA OMA KÄED JA KUKKUS ALLA NÜÜD TA LAMAB MÄNNI JUUREL OMA SUURE ISSI JUURES. LOMP MIS SA TEED, MIS SA TEED PORILOMP ON KESET TEED EI SAA ÜLE, EI SAA ÜMBER KODUST TOO NÜÜD KASVÕI ÄMBER ET SAAKS TÜHJAKS KANDA LOMBI MUIDU AINULT RINGI KÕMBI G L O O B U S J A E L E V AN T KORD GLOOBUS ELEVANDILE TÄHTSALT ÜTLES NII: MU PEAL ON MANDRID, METSAD, MÄED SAARED, JÄRVED, LINNAD, JÕED AUTOD, LAEVAD, LENNUKID JA MAJAD TEHASED JA TEED KUS VAJA SIIS VEEL KAUPLUSED JA KOOLID LISAKS PINGID, LAUAD, TOOLID TÄDID, ONUD, ISAD, EMAD MINU KUKIL ON KA NEMAD ILMA MINUTA EI SAA KEEGI ILMAS ELADA. NII GLOOBUS VANTI ÕPETAS JA JUTU SAMAS LÕPETAS: RASKUSI MA SUURI KANNAN SILMAD SUL´GI ETTE ANNAN KUULAS ELEVANT JA MÕTLES GLOOBUST TUNNUSTADES ÜTLES: TÕESTI TUGEV OLED SA KAS VÕIN SU PEALE TOETUDA? KONN 1 2 KONNA TUTVUSTA
,,SEITSE VENDA", Aleksis Kivi Kord elasid kaugel metsa põhjas üksikus kohas seitse venda. Vanemad olid neil juba mõnda aega surnud. Peale nende eneste ei pidanud nad kedagi teisi inimesi ega ka naisterahvaidki eneste juures, kõik elasid poissmehe elu ja tegid kõiksugused tööd ja toimetused, olgu meeste- ehk naisterahva tööd, ise kõik ära. Kui nad ju kõik naisevõtjate aruliseks olid saanud, mõtlesid nad hakata naisi võtma. Et aga tuntud ega teatud naisterahvaid neil ei olnud, siis võtsid nad nõuks otsimise peale ilmasse välja minna. Aru peeti niimoodi, et kuus vanemat venda otsimise peale välja lähevad selles tingimises, et ka noorema vennale, kes koduseid asju senikaua toimetama peab, naise peavad tooma. Teekond algas. Reisimoonaks võtsid nad ka igaüks pauna leiba ligi ja hakkasid võõramaale sammuma. Tee viis neid ühest suurest metsast läbi. Kaugel sügavas metsa põhjas, tee ääres, oli üks saunahütt koguni vile
Jaan Tätte Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest Moto: „Ma kirjutasin selle raha pärast.“ 1997 2 Tegelased: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 2 3 1. v a a t u s OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis. 1. stseen ROLAND: Head aega. Lähme Laura. OSVALD: Tüdruk jääb siia. OSVALD (teritab süvenenult pussnuga. ROLAND: Oot, oot, oot. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega OSVALD: Jah, tüdruk jääb siia. üksi elanud.): Teritan nuga. N�
Taan Jätte RISTUMINE PEATEEGA Moto: ma kirjutasin selle raha pärast 2 Tegelaskujud: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 1. v a a t u s 1. stseen 2 3 OSVALD: (teritab süvenenult pussnuga. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega üksi elanud.) Teritan nuga. Nüri noaga saab võid määrida, keedumuna pooleks lüüa, pükste pealt moositilka ära võtta. Terava noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad.) ROLAND: Tere, meie koputasime. LAURA: Rola
taas kõnnin mööda rohtunud paiku, mis meid kokku kord viis. Siin on see tee, kus käisime ammu, saatjaks tähed ja kuu, siin tundsime siirast ning andunud rõõmu, õnnest vaiksed suud. Refr. Ei iial mandoliinid läe meelest, mandoliinid läe meelest. 16 Õnne kord nad mul tõid seepärast hinge mul jäänd see mandoliinide hääl kuuvalgel ööl. Taas kuulen mandoliinide mängu, kõlab tuttav viis, nüüd mõtteis tuttavat rada ma astun, mis meid lahku kord viis. Kuu hellalt paitab mändide latvu ja tuhmilt valgustab teed. Vaid kaugelt õrna muusikat kandub, mandoliinid on need. Refr. Ei iial mandoliinid ... Marina Marina, Marina, Marina, sa päikese endaga tood. Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob. Refr. Kui sind koju saadan iga kord ma loodan, ühtainsat sõna ootan, mis jäädavalt seoks meid. Aga näib, et sulle meeldib vaba olla. Miks muidu vastad mulle sa ikka: ei, ei, ei!
,,Vanaema tegi alati enne kerkima panemist leibadele ristimärgid ning seda tava järgin leiba kypsetades ka mina". ,,Kodus me ei kasutanud ristimärki, kuid panime leivale peremärke. Seda oli ju vanasti koolilastel sahvris vaja oma pätsi eristamiseks teiste laste omadest." ,,Enne leiva lõikamist tehakse leiva otsa peale ristimärk, aga seda tehakse ilma igasugu reklaamita, keegi ei saa arugi, võõras ei oska tähelegi panna." Kõik, kes ise leiba kypsetavad, järgivad tava, et ahjust tulnud leivale pannakse valge rätik peale. Teatakse veel, et hea kui leiba tehakse alati yhes kindlas nõus, mida muuks ei kasutata ning et leivakypsetajal peab olema pea kaetud. Teatakse veel, et leiba ei ole hea õhtul alustada. Samuti ei panda teda lõigatud poolega ukse ja akna poole, siis kaob leivaõnn majast. Osades peredes lõigatakse leivalt nagu ka muudelt tervetelt toiduasjadelt esimene raasuke koduhaldja vakka või visatakse lihtsalt koldesse.
" ütles mees käsi välja sirutades. Ulatasin uisud talle. "Kas teil juba tantsupartner on?" küsis mees, kui oli tagasi tulnud. "Ei ole!" hõiskasin rõõmsalt. "Kas te siis tahaksite, et ma teiega tantsiksin? Muide, minu nimi on Andres. Andres Mitser!" ütles Andres lahkelt. "Jah! Meeleldi! Ja minu nimi on Jasmiin Saarest," ütlesin talle rõõmsalt. "Näe, avatigi!" ütles ta lõbusalt. Me tantsisime ja ta tegi mulle jää ja banaani kokteili välja. Ma vaatasin oma pileti tagapoolt ja ennäe! Seal oli kirjas, et te olete võitnud vabapääsme järgmisele Veenuse peole ja te osalete auhindade loomisel! Selleks tuleb teil saata sellel numbril sõnum, mis on pileti allserval. "Juhuu!" hõiskasin rõõmsalt. "Mis on!" küsis Andres minult kulmu kortsutades. "Ma võitsin!" kriiskasin talle. Haarasin tal kaelast ja Andres tõstis mu üles. Kui ta mu maha pani, siis ma punastasin. Järsku hakkas vesi voolama laest, seintest välja ja põrandast tulid välja väikesed purskkaevud
Kuutõbine kaldal vahuline paist? Kuu nüüd kõike vahastand: Otsin oma kirel' ust. kuldab riismeid, vana kolu, Maha kõik, mis lõtv ja lame! räpast, sapist meeleolu, Tiibadest saand takust hame, kõik mu mured lahastand. kuigi homme kannatame, Päeval ramb ma, jõuetu, täna lennata on lust! majatu ja õuetu. Uuria naine! Uuria naine! Nüüd ma lendan, üle linna Sa mu pääs ja sa mu paine. otse õnne tõstan rinna; Nagu need kaks kiivast kassi asjata ma ahastand. löönd üksteise üle sassi, nõnda võtan võimust sust. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, Kõrgemalle! Värsket tuult! podiseb vaid tasakesi. Nagu orav-karuslind: Nüüd kõik tuuled mulle päri! seedrisüle viigipuult! Jätsin koitand sängirahked, Lasen tulist hundisörki, majalised kurilahked,
Hendrik Toompere jun KOMMUNISTI SURM 1946-1949-2007 2007 © Eesti Näitemänguagentuur (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) Tegelased Kommunistid Nikolai Gert Raudsep Lumi Andres Mähar Solk Sergo Vares Kuul Risto Kübar Metsavennad Hirmus Ants Tambet Tuisk Pikk Felix Kristjan Sarv Heeska Jaak Prints Madonna-Miralda Jeedas Inga Salurand Õed Mirtel Pohla Emad Elina Reinold Samad näitlejad ka kõigis teistes rollides Esietendus 27. oktoobril 2007 NO99s 2 1. stseen Programm NIKOLAI viskab saapad läbi eesriide Ma olen nüüd siin. Vabastaja. Mis teil viga on? Miks te ei taha olla vabad? Te kuradid olite
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
rukkijahu. Käte vahel vormiti leivapäts kas ümmarguseks või piklikuks, nagu keegi soovis. Et leib jääks täiesti puhtaks, pandi talla alla kapsaleht. Valmisvormitud leivapäts tehti pealt siledaks, pandi leivalabidale ning lükati ahju küpsema. Tavaliselt küpses leib poolteist kuni kaks tundi. Kui leivad olid ahjus, siis kriiskad suleti. Küpsenud leivad siluti üle leigesse vette kastetud käega ja kaeti puhta käterätiku või linaga, et koorik jääks pehmeks. Mõnel pool määriti ahjust võetud leivad üle kanamunakollasega. Hiljem viidi leivad sahvrisse hoiule. Enne tarvitamist pidi leib nädalat-paar seisma, et see oleks kõva ja peaks kauem vastu. Tihtipeale see nõue siiski ei kehtinud, sest kõik armastasid sooja, ahjust võetud leiba või ja piimaga süüa. Pärast leivategu oli talutuba meeldivat magusat rukkileiva hõngu täis. Magushapu leib ehk soojaveeleib Selline leib seisis kauem pehme ja maitses paremini. Igal perenaisel oli siin oma nipp.
teen ma majad, teen ma rajad. 30 Õpetajaraamat Tip-tip-tip-tip nii ma sajan. Tip-tip-tip-tip nii ma sajan. Ja kui õue tuled sina, märjaks teen ma sinu nina. Laul sobib ka hääldamisharjutuseks ja sõrmemänguks. Lapsed puudutavad rütmis iga sõrmega pöialt. J. Liiv, L. Kõlar "Lumehelbeke" Lumehelbeke tasa, tasa liugleb aknale tasa, tasa. (L. Kõlar. Aastaringis. Lk 78) Lapsed matkivad lumesadu. A. Kumpas "Vihmavarjumäng" Tip-tip-tip-tip jooksuga, (lapsed jooksevad läbisegi mööda ruumi ringi) vihmapilvest kallab, tip-tip-tip-tip rutuga vihmavarju alla! (õpetaja teeb vihmavarju lahti ja lapsed tulevad selle alla) Tuulekene, puhu sa, (lapsed puhuvad) aja pilved minema! (lehvitavad kätega pea kohal) (A. Kumpas. Väikese lapse laulud. Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 114) M
Portselansuits Jim Ashilevi 2006 (XI-01) © Eesti Näitemänguagentuur 2 (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) portselan - keraamiline materjal (tahke) - tugev, kõva, elastne, habras, klaasjas, valkjas, poolläbipaistev (v.a. tihedam portselan), resonantne, väga vastupidav elektrile, kemikaalidele ja temperatuurisokile. suits - mittetäieliku põlemise kaasnähe (gaasiline) - mürgine, haihtuv. 3 Tegelased: Ike Kioko Kassini 4 . . . . . . . . I 5 S1 Kioko, pärast tuima masinlikku tööpäeva kaupluses, võtab oma tillukese korteri kööginurgas kotist odava veini, istub diivanile, valab pokaali täis ning mekib maitseks. Väljas on pime november, vihmadest sogane ja rikutud. Sedasi ei tea mitmendat õh
vägi, sel võimus 10 F. Täisparallelistliku ülemastme ja indikatiivse põhitasandiga tekstid · Parallelismis mitmesugust vastanduvad lihtlaused: Küsija suu peale ei lööda, aga võtja käe peale lüüakse; Väsib andja, ei väsi vastavõtja; Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene; Noorel nugise silmad, vanal varese silmad; Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu; Tegijal tööd, magajal und · Parallelismis mitmesugust sünonüümsed lihtlaused: Kodus laps kuulsam, ahju pääl ausam; Viha võtab vilja maast, kadedus kalad merest; Mure teeb mustaks, häda halliks; Merel silmad, metsal kõrvad; Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast; Sädemest tuli, sõnast tüli; · Parallelismis ebamäärase sisusuhtega lihtlaused: Meest sõnast, härga sarvest; Õigus maamehel, õigus meremehel; Üks tahab ema, tõine tütart; Rikkal raha, vaesel latse
Ei allund käsule, ei kuuletund, ei kreeklasini küündind rauga relv. Ning Pyrrhos ründab ebavõrdset vastast. Lööb vihas mööda, rauk ent jõuetu ta hirmsa mõõga tuulevuhast vaob. Kui tundes hoopi, Trooja võpatab ta leegitsevad tornid langevad. See õudne ragin peatab Pyrrhose. Ta mõõk, ennäe! kui õhku naelutet jääb seisma kohal lumivalge pea. Kui lõuendile maalitud türann, kui siht ja tahe oleks unund tal, nüüd Pyrrhos seisab, midagi ei tee. Kuid nagu teame tihti tormi eel jääb taevas vait, ei liigu pilverünk, tuul hingetu, kui surmaunne maa on suikund. Korraga ent laotust kõu siis rebib. Tardumusest Pyrrhoski
pisikud ära. Tõi talle heeringa kaela ümber, sest ta oli kuulnud, et see ravib kurgu terveks. Välja minnes käskis Harri vennal kurgu hästi lahti teha ja külma õhku sisse hingata, et pisikud ära külmuks. Samuti käskis ta hõlmad lahti hoida. Ta tegi ise samamoodi, et pisikuid eemale peletada. Joonas viidi palavikuga koju, koju toodi ka Harri, kellel oli samuti palavik. Ema keetis lastele sooja teed. „Selles asi ongi, et vähe imesin ja jäätist polnud ka kusagilt võtta. Need kurgupisikud on igavesti vintsked sellid. Nendest nii lihtsalt lahti ei saa. Piisab sellest, kui kas või üksainus jääb elama. Poeb kuhugi igemesoppi 10 peitu, hakkab paljunema ja varsti on jälle suu paksult sugulasi täis“ ütles Joonas. Kevadõhtu. Igal kevadel peale äikesevihma oli vanaisa tulnud lastele järele ja viinud mõneks päevaks maale. Seal olid nad teinud pajupille
FELIX Ma ei oska valetada. KAREEN Valetajate olümpiavõitja. ANN Aitab! Sellises õhkkonnas ei suuda keegi tõtt rääkida, rääkimata minu tunnete selginemisest. Ann tõuseb lauast ja otsib kohvri välja. KAREEN Kuhu sa lähed? ANN Ma jätan teid mõlemaid maha. KAREEN/FELIX Ann? ANN Kui teie kaks ei suuda üksteise olemasoluga leppida, üksteise vaateid aktsepteerida, siis otsin ma oma õnne kusagilt mujalt. KAREEN Ann, saa palun minust ka aru. Väga keeruline on elada koos inimesega, kes lihtsalt ei talu enda ümber homoseksuaalseid inimesi. FELIX See on küll liialdus. Mul ei ole sinusuguste vastu midagi seni, kui nad ei sekku minu isiklikku ellu. Sinu puhul on sekkumine veel ilusti öeldud. KAREEN Miks sa otse välja ei ütle? Kas sõna ,,lesbi" ei tule hammaste tagant välja? FELIX Ma ei ole harjunud sellist sõnavara kasutama
üksi kodu poole pöördus. Möödudes jnajast, kus elas Jeff Thatcher, nägi ta aias üht võõrast tütarlast, veetlevat väikest sinisilmalist olendit heledate, kahte pikka palmikusse punutud juustega, valge suvekleit seljas ja tikitud püksikesed jalas. Äsja-kroonitud kangelane langes ühegi pauguta. Endine lemmik Amy Lawrence kadus ta südamest ega jätnud endast isegi mälestust järele. Tom oli arvanud, et armastab teda hullupööra; ta oli pidanud oma kirge jumaldamiseks, ja ennäe! see oli ainult vilets kaduv kiindumus. Ta oli kuude kaupa Amyt võita püüdnud ja alles nädal tagasi oM tüdruk talle oma poolehoidu tunnistanud; ta oli olnud kõige. õnnelikum ja uhkem poiss maailmas ainult seitse lühikest päeva, ja nüüd, ainsa hetkega, oli Amy tema süda- 23 mest läinud nagu juhuslik võõras, kelle külaskäik on tehtud. Tom jumaldas seda uut inglit vargse pilguga, kuni nägi, et see oli teda märganud. Siis teeskles
II VAATUS Võõrastütar istub lillelisel aasal ja hoiab silmad kinni.Taustal kõlavad lindude hääled ja vaikne rahulik muusika. Eemal seisab ahi täis leivapätse.Järsku rahulik muusika asendub väga rütmilise lauluga.Ahju seest hüppavad leivapätsid ja hakkavad tantsima. Kui muusika lõpeb istuvad leivapätsid ahju peale. Leivapätsid: (nihelevad) Mida sa seal istud, kallis tüdruk? Ole hea laps, tee simad lahti ja võta meid ahjust välja, muidu me kõrbeme! Võõrastütar:(teeb silmad lahti, vaatab ringi, märkab ahju) Juba jooksen, oodake veel veidi. Ma kohe aitan teid(võtab leivalabida). Hüpake peale, ma võtan teid seal välja! (nuusutab unistavalt) Mmm, kui hästi te lõhnate, mul tuli kohe meelde, et mul on kõht tühi, ma pole hommikust alates midagi süüa saanud. Leivapätsid: Võta ühe meist endale, sa olid nii kena meie vastu, see on vähim, mida me sinu
Ööbik ja vaskuss Selle raamatu peategelaseks on ainult loomad, tegu ongi ennemuistsete õpetlike LOOMAMUINASJUTTUDEGA. 1.Siil praeb sitikat Lugu räägib siilist, kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta...Ta palus siili, et see ta pehmeks praeks. Siil oli sellega nõus. Nad läksid karjamaale, et tuleaset leida. Kuna neil panni käepärast polnud, siis kavaldas sitikas edasi ja ütles siilile, et too kaevaks süte alla augu ja paneks ta sinna sisse. Vaadaku ainult, et ta teda ära ei kõrveta, sest siis ei kõlba ta süüa...Sel ajal, kui siil setsmesajani luges, tegi sitikas endale all augus paksu söekuue ja jättis ainult silmad välja. Kui siil nüüd sitikat nägi, siis kohkus ta hirmsasti ja arvs, e
See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad. Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda
õhtul ilmselt koju tagasi või kluppi edasi). "Keti lõpu" söögikoha juhatajal-teenindajal on jäänud veel vaid koristada ja kassa kokku lüüa. Sel viimasel päeval tekib siiski kena kaleidoskoopiline pilt klientidest. Kõigepealt saabub tülitsev paar (Andero Ermel ja Elisabet Tamm), seejärel igavene üliõpilane (Alo Kõrve), kes tahaks selles mõttetus kohas töötada. Siis mitut rauda tules hoidev teismeline tütarlaps (Sandra Uusberg), siis kaks tibi (provintsitüdruk ja pealinnabeib), kellest ühel sureb isa ära ja teisel murdub konts. Lõpuks jäävad söögikoha juhataja, igavene üliõpilane ja vana mees (Priit Võigemast) kolmekesi laua taha istuma, igaühe ees üks pisike valge E-tabletike. Lugesin kusagilt kellegi arvamust, et Võigemast tõi selle lavastusega teatrisse sakraalsuse. Kui see tõepoolest nii oli, siis oli see sakraalsus väga korralikult ketšupi-majoneesikastmega üle valatud, peale selle veel igasuguseid
Tammiste küla veskitondid! Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud. Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja lagunenud varemetest mööda linna poole. Tee seisis täna veel tühi kui muidu, ja tuulevuhin puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
