Rahvusvahelised suhted ja diplomaatia Roomas (0)

Rahvusvahelised suhted ja diplomaatia Rooma ajastul
Rooma riik on oma arengus ja taandarengus läbinud mitu ajajärku. Kuningriik oli (753-510 e.Kr.) linnriigi ehk polise kujunemise aeg. Suguharud rühmitusid 30 kuuriaks ja kolmeks triibuseks (piirkonnaks). Perekonna üle valitses piiramatu võimuga pereisa ehk pater familias.
Rooma riigi eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningad.
Rex ehk kuningas täitis väepealiku, preestri ja kohtuniku ülesandeid. Võimude lahususest ei teatud midagi. Rahvakoosolek hääletas kuuriate järgi.
Senatisse ehk vanemate nõukogusse said mõjuvõimsamate perekondade pead (patres), kellest kujunes aja jooksul päritav patriitside aristokraatia . Ülejäänud olid lihtrahvas ehk plebeid, kellest said sageli patriitside kliendid.
Vabariigi ajal (510- 30 või 27 e.Kr.) kehtestasid patriitsid aristokraatliku vabariigi. Kuninga asemele said võimukandjateks kaks igal aastal valitavat konsulit . Vabariigi alguses võitlesid plebeid ja patriitsid oma poliitiliste õiguste ja maa pärast (setsessioon). Hortensiuse seaduse järgi (287 e. Kr) said plebeid poliitilise võrdsuse patriitsidega. Vanade patriitside ja jõukate plebeiperekondade kooslusest tekkis uus aristokraatia ehk nobilideet.
Rooma pidas lakkamatult sõdu oma naabritega , mille tulemusena rajati Vahemeremaid hõlmav Rooma maailmariik ( Imperium Romanum).
Varase keisririigi ehk printsipaadi ajajärgu (30 või 27 e.Kr.-284 p.Kr) valitsusvorm ei olnud veel autokraatlik . Keiser valitses strateegiliselt tähtsaid provintse ja rahandust (fiskus). Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil
Alates I sajandi lõpust kaotas Itaalia oma juhtiva koha impeeriumis. Provintsid tugevnesid majanduslikult ja said ka rohkem õigusi.
Caracalla ediktiga 212 aastal said kõik provintside elanikud Rooma riigi kodanikeks.
Traianuse (98-117) valitsemisaega nimetatakse Rooma riigi kuldseks ajastuks . Riik saavutas oma kõige suuremad piirid. Samal ajal süvenesid sisevastuolud ja peale Severuste dünastia (193-235) langemist algas anarhia ehk sõdurkuningate ajajärk.
Hilise keisririigi ehk dominaadi (284-476) ajal rajati Diocletianuse ja Constantinuse reformide tulemusel sõjaväeline ja bürokraatlik monarhia . Kehtestati asehaldurite süsteem. Linnad allutati keskvõimule. Loodi paljuastmeline ametnikkond .
Pärast Constaninuse (306-337) surma valitsesid ida- ja lääneosa eri keisrid .
Peale Theodosius I surma 395 lagunes impeerium lõplikult. Viimased Lääne-Rooma keisrid olid sisuliselt germaani väepealike käsilased ja riik hävis Suure rahvasterändamise käigus. 476 kukutas Odoaker viimase keisri Romulus Augustuluse.
Rooma riigi võimsust ei määranud mitte ainult majandus ja sõjavägi vaid ka oskuslik diplomaatia.
Analoogiliselt Kreeka proxeniale oli roomlastel ius hospitii institutsioon (külalislahkus).
Tülid, mis tekkisid hõimude ja hõimuliitude vahel pidid lahendama ilmalike funktsioonidega preestrite kolleegium fetiales. Sinna kuulus 20 kõige tähtsamate suguvõsade esindajad ja nende amet oli eluaegne.
Nende riietus ei olnud tänapäeva mõistes mugav. Lisaks villasest riides rüüle pidid nad pea peal kandma kapitooliumi künkalt kaevatud rohukamarat, mille ümber oli sallikujuline side.
Rohukamar sümboliseeris maad, mida nad esindasid. Delegatsiooni juhti kutsuti pühaks isaks. (pater patratus).
Kõik vaidlusalused küsimused püüti lahendada rahumeelsete vahenditega.
Vanas Roomas oli sõja kulutamine keeruliseks protseduuriks. Läbirääkimisi pidas neljast inimesest koosnev delegatsioon, mida juhtis pater patratus.
Nad käisid mitu korda linnas, milline rikkus rahvusvahelisi kokkuleppeid. Linnakodanike mõjutamiseks korrati valjult maagilisi sõnu. Siis pöörduti tagasi Rooma ja oodati 33 päeva. Kui vastust ei saadud, kandsid fetiales Senatile ja rahvale ette olukorrast, kes otsustasid sõja kuulutamise. Peale sõja kuulutamist läks pater patratus viimast korda vaenulikku linna ja viskas üle piiri põetatud otsaga verise noole .
Rahu sõlmimisega kaasnesid samuti keerulised tseremooniad. Rahvaste õiguse (ius gentium ) alused kujunesid välja Rooma riigis. Neid mõisteid analüüsis Cicero oma traktaatides „Riigist“ ja „Kohustustest“.
Saadiku funktsioone peeti väga oluliseks ning saadikuteks valiti väärikaid inimesi.
Kunagi ei läkitatud teise riiki saadikut üksinda. Tavaliselt oli delegatsioon kolmeliikmeline. Saadikupuutumatuse tagasid seadused ja tavad. Saadiku volitusi kinnitas kuldne sõrmus.
Saadikud täitsid mitmeid funktsioone. Nad kuulutasid sõdu, sõlmisid rahulepinguid, korraldasid elutegevust alistatud provintsides, olid vahekohtunikeks poliitiliste ja usuliste konfliktide reguleerimisel.
Senat võttis vastu riiki saabuvaid diplomaatilisi missioone. Erinevalt suhtuti sõbralike riikide ja vaenulike riikide saatkondadesse. Vaenulikke saatkondi Rooma ei lubatud. Nad majutati eeslinna mõnesse villasse. Lisaks välisriikide esindajatele võeti Senatis vastu ka oma provintside esindajaid.
Originaalseid diplomaatilisi dokumente on vähe säilinud. Nad olid kirjutatud, kangale või puust, vasest ja pronksist tahvlitele. Rooma rüüstamise käigus korjasid barbarid metalltahvlid kokku ja sulatasid need relvadeks.
Pöördepunktiks Rooma ajaloos sai II Puunia sõda (218-201 e.Kr.) Hannibaliga. Roomast sai maailmariik ning diplomaatia kui välispoliitika instrument omandas suure tähtsuse. Puunia sõdade käik, samuti sõdade käik Kreeka linnadega sõltus olulisel määral diplomaatilisest aktiivsusest.
III-II saj. e. Kr. oli Rooma diplomaatia kõrgperioodiks.
Rooma vaenlaseks nr 1 oli andekas väejuht ja osav diplomaat Hannibal .
Nii Rooma kui Kartaago diplomaatial üks tähtis ülesanne, liitlaste värbamine.
Kuna relvajõud olid võrdsed, siis võitluse tulemuse otsustas liitlaste olemasolu, samuti Kreeka linnade ja barbarite neutraliteet. Hellenistlikest riikidest oli Rooma naabriks Makedoonia .
Hannibal suunaski kõik oma jõupingutused sõprussuhete loomiseks Makedooniaga.
215 a. e. Kr. kirjutasid Kartaago ja Makedoonia alla liidulepingule. Hannibalist ja Philipp V said liitlased.
Leping kutsus Roomas esile paanika. Roomlased kuulutasid kohe sõja Philippile.
Esimese Makedoonia sõja (214-205 e.Kr.) tulemus sõltus oluliselt Rooma oskuslikust diplomaatiast. Ta kasutas ära ajaloolise vaenu Kreeka ja Makedoonia vahel ning hellenistliku maailma sisevastuolud.
Võitluseks Philippi vastu organiseeris Rooma Kreeka linnade makedooniavastase ühenduse. Sinna kuulusid kaks liitu, Sparta ja Etoolia liit. Mõlemad kartsid Makedoonia tugevnemist. Niimoodi lõigati Makedoonia ära merest ja muutus kontinentaalseks riigiks.
Philipp osutas meeleheitlikku vastupanu, kuid lõpuks pidi alla andma.
205 a. e.Kr. sõlmitud rahulepingu järgi pidi ta ära andma osa territooriumist ja mis kõige tähtsam, loobuma liidulepingust Kartaagoga.
Philippi ebaedu peegeldus kõikides sõjateatrites Itaalias, Hispaanias ja Aafrikas. Roomlastel õnnestus sõlmida sõbralik liit Nuubia kuninga Sifaksiga.
See oli suur kaotus Hannibalile, kuna Nuubia ratsavägi moodustas Kartaago sõjaväe tuumiku. Rooma kasutas oskuslikult ära tüli kahe kuninga Sifaksi ja Masinissa vahel, kes võitlesid liidri rolli pärast Nuubias.
Massinissat toetasid Kartaago aristokraadid , Sifaksi suutsid enda poole meelitada Rooma diplomaadid.
Sifaks kõhkles kaua, kuid Rooma edu Makedoonias avaldas muljet ja ta läks roomlaste poolele. Rooma abiga alustas Sifaks sõda Kartaago vastu. Pärast paari edukat lahingut läks ka Masinissa roomlaste poole.
Tänu nendele Rooma diplomaatilistele kombinatsioonidele sai Kartaago lõpliku kaotuse osaliseks Zame lahingus Aafrikas 202 a. e. Kr.
Hannibal kaotusega ei leppinud ja põgenes Süüria kuninga Antiochos III juurde. Ta üritas luua Süüria, Kartaago ja Makedoonia roomavastast kolmikliitu.
Philipp III lootis saada revanši ja oli valmis ühinema liiduga.
Antiochos aga kasutas venitamistaktikat, kuna ei olnud edus kindel. Olukorda kasutas ära Rooma ja saatis oma parimad diplomaadid Philippi ümber veenma . See ka õnnestus ja Philipp lubas Rooma vägedel minna läbi Makedoonia territooriumi.
Oma liitlase Philippi reetmise tõttul pidi Antiochos vastu võtma kaks kaotust, 192 a. e. Kr. Kreekas Termopüülide juures ja 190 a.e.Kr. Aasias.
Peale kaotusi oli ta sunnitud alustama rahuläbirääkimisi. Lepingule eelnesid pikad läbirääkimised Scipio ja Antiochose vahel. Rahulepinguni jõuti alles
188 a.e. Kr. Süürias.
Süüria kaotas oma iseseisvuse ja jäi ilma osa oma valdustest. Lepingu üheks tingimuseks oli Hannibali väljaandmine roomlastele. Sellest teada saanud võttis ta mürki.
Rooma idapoliitika ja diplomaatia I sajandil
Kõige tugevamaks naabriks I sajandil kujunes Parthia impeerium (247 e. Kr.- 224 p. Kr.) - Vana-Pärsia Achaemenidide riigi järeltulija. Rooma ja Parthia huvid põrkusid mitmes küsimuses. Mõlemal riigil oli ligikaudu võrdne sõjaline jõud. Vastuolud tuli lahendada diplomaatia teel. Mõlema suurriigi majanduslikud huvid olid läbi põimunud.
Üle Rooma-Parthia piiride kulgesid karavaniteed, mis andsid tulu mõlemale riigile, Mesopotaamia ja Süüria heaolu sõltus samuti kaubavahetusest.
Hea tahte märgina Parthia kuningas tagastas Augustusele lahingulipud ja vangi võetud Crassuse ja Antoniuse sõdurid peale kaotust Carrhae lahingus 53 a. e. Kr. Augustus omalt poolt keeldus toetamast kuninga venda Tiridates I, kes samuti pretendeeris kuningatroonile.
Kuningas ei tundnud ennast troonil kindlana ja kartis vandenõusid. Oma lapsed saatis ta Rooma imperaatori hoole alla. (Seal, kus on su lapsed, on ka su süda).
Augustus armastas korrata , et idapoliitikas on ta diplomaatia abil saavutanud rohkem võite kui sõdides.
Ainsaks konfliktide allikaks oli armeenia küsimus. Armeenia oli puhverriigiks Rooma ja Parthia vahel.
Rooma mõju Armeenias kujutas endast alalist ohtu
Mesopotaamiale, Babülonile ja teistele Parthia läänepoolsetele satraapiatele. Armeenia asukoht Musta ja Kaspia mere vahel oli strateegiliselt väga tähtis.
Armeenias käis sisevõitlus kahe orientatsiooni vahel. Enamik aadlikest toetas koostööd Parthiaga.
Hiljem, Augustuse ja Tiberiuse ajal suurenes Rooma mõju ja Armeeniast sai Roomast sõltuv riik. Claudiuste dünastia ajal Rooma mõju Idas hakkas vähenema.
Nero valitsemise ajal suudeti 66 aastal leida armeenia küsimuses mõlemaid pooli rahuldav kompromiss .
Armeenia troon otsustati anda Parthia kuninga Vologezi vennale Tiridatesele. Kuningaks kroonimise viis läbi aga Rooma imperaator.