Rahvuslik liikumine Saksamaal ja Saksamaa rahvusriigi loomine (1)

Rahvuslik liikumine Saksamaal ja Saksa rahvusriigi loomine.
Taavi Vilberg
11b
Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi keiser loovutas pärast Vestfaali rahu (1648) suveräänsuse välispoliitika ja sõjaväe küsimustes Saksa vürstidele. Saksamaa killustus paljudeks riigikesteks, mille elanikud hakkasid end tundma vastavalt siis ka preislastena, baierlastena, saksilastena jne.
Sakslaste rahvusliku ühendamise idee võtsid kõigepealt omaks saksa tippharitlased ja seda eriti Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul. Just viimane oli lisaks tunnustatud hüüdlausele vabadusest, võrdsusest ja vendlusest tõstnud esiplaanile ka rahvuse mõiste, mis liitis revolutsiooni käigus Prantsusmaa ajalooliste provintside elanikkonna.
Esialgu tõlgendati rahvuslikku ühtsust kultuurilisena ja idee levis vaid kultuuritegelaste ringis , mistõttu ongi rahvusliku liikumise esimest etappi nimetatud elitaarseks (eliidi liikumiseks). Tekkisid mõisted saksa kirjandus, saksa teater, saksa filosoofia jne. Edu saavutamise eelduseks peeti revolutsiooniliste põhimõtete omaksvõttu. Üks neist, kes astus avalikult välja Saksamaa uuenemise eest, oli suure filosoofi Immanuel Kanti õpilane, Jena ülikooli filosoofiaprofessor Johann Gottlieb Fichte . Ta rõhutas mõtte vabadust ja tahte sõltumatust, milles avaldub inimväärikus. Selles seoses mõistis Fichte hukka ka absolutistliku monarhia , mida hindas valgustajate vanem põlvkond. Kuid nagu paljud teised saksa mõtlejad, suhtus ta eitavalt vägivalda ning esitas idee, mille kohaselt saksa mõttemaailmale on omane evolutsiooni ja koostöö vaim.
Napoleoni sõdade aeg
1799. aastal esimeseks konsuliks tõusnud ja 1804. Aastal Napoleon I nime all keisriks kroonitud Napoleon Bonaparte’i juhtimisel peetud sõjad tõid kaasa muutused Saksa riikide süsteemis. 1803 likvideeriti keskajast pärit piiskopkonnad ja väikesed ilmalikud riigikesed, mida oli kokku üle 100. Nende arvel suurenesid eriti Baieri (liitis endaga u. 80 väikeriiki), Baden ja Württemberg, millest kujunesid keskmise suurusega riigid ning mis Preisi ja Austria kõrval hakkasid kaasa rääkima Saksamaa asjades. 1806 moodustati nende baasil Reini Liit, kuhu kuulus 16 Lõuna- ja Lääne-Saksamaa riiki. Seoses uue ühenduse tekkimisega kaotas oma tähenduse keskajast pärit Saksa-Rooma keisririik .
Rahvuslikku vabadusvõitlust valmistasid ette ka suured reformid Preisis, mis viidi läbi värast IV koalitsiooni lüüasaamist Napoleoni keisririigi vastu peetud sõjas 1806. Aastal. Tähtsaim nendest oli pärisorjuse kaotamine 1807 aastal. Linnaseadus (1808) muutis magistraadid linnakodanike poolt valitavaks , 1811 kaotati tsunftisundus.
Rahvusliku liikumise üheks juhtivaks keskuseks kujunes 1810. Aastal asutatud Berliini ülikool, kuhu koondusid oma aja eesrindlikud teadlased, kellest mõned olid alustanud avalike loengute pidamist juba enne õppeasutuse ametlikku avamist.
Napoleoni sõdade lõppjärgus osalesid sakslased esialgu sõjakäigus Moskvasse. Pärast Suure armee hukkumist võitlesid Preisi jt Saksa riikide väed Prantsuse keisririigi vastu, sealhulgas ka Leipzigi lähistel peetud Rahvastelahingus ( 1813 ) ning sõja lõpetanud Waterloo lahingus (1815). Viimaseks kujunes otsustavaks just Preisi vägede juhataja kindral-feldmarssal Gebhard Leberecht Blücheri kohalejõudmine enne Prantsuse lisavägesid.
Üliõpilasliikumine
Pärast Viini kongressi (1815) Saksamaa killustatus püsis, kuigi Saksa riikide arv vähenes 34-le, millele lisandus neli vabalinna (Lübeck, Hamburg , Bremen, Mainiäärne Frankfurt ). Viini kongressi otsusel moodustasid need riigid ja vabalinnad Saksa Liidu, mille kõrgeim organ oli riigipeadest või nende esindajatest koosen Liidupäev.
Saksamaal kujunesid nüüd rahvusliku liikumise kandjaks tudengid , kes arendasid edasi eelneva perioodi tippharitlaste seisukohavõtte. Üliõpilasliikumise keskuseks sai Jena ülikool, mis asus Saksi-Weimari suurhertsogkonnas, kus valitses suhteliselt vabameelne ja haridust soosiv õhkkond.
1817. aastal otsustasid Jena üliõpilased tähistada Saksa ajaloo kahte suurt tähtpäeva: luterliku reformatsiooni 300. Ja Leipzigi Rahvastelahingu neljandat aastapäeva. Osavõtukutsed saadeti teistessegi kõrgkoolidesse ning 17.oktoobril 1817 saabus Jenasse umbes 500 tudengit 11 Saksa ülikoolist. Kogunemiskohast sõideti Esenachi, sealt mindi järgmisel päeval tõrvikrongikäigus Wartburgi lossi juurde, kus reformatsiooni algul oli elanud Martin Luther. Pärast rongkäiku heideti tõrvikutest kerkinud tulelõkkesse reaktsiooni sümboliteks kujunenud kaprali kepp, Hesseni sõduri pats , paavsti bullat meenutav paberirull ja tagurlikke raamatuid, kusjuures eeskuju oli võetud Martin Lutherist, kes omal ajal oli põletanud paavsti bulla .
Järgmisel aastal, oktoobris 1818 , toimusid Jenas ülesaksamaalised üliõpilaspäevad. Rohkem kui nädal aega kestnud kokkutulekul asutati Ülesaksamaaline Üliõpilasliit.
Seltsiliikumine
Rahvusliku liikumise järgmine etapp algas ühtse rahvuse idee jõudmisega seltsiliikumisse – seega senisest laiematesse hulkadesse. Keelati turniliikumine.
Pärast turniliikumise keelamist hakati rajama meestelaulu seltse (1820. Aastatel). 1848. Aasta revolutsiooni eel ühendas 1100 seltsi juba umbes 100 000 lauljat.
Rahvuslik poliitiline liikumine
Saksamaa rahvuslikku ühendamist taotlev poliitiline liikumine tärkas seoses Saksamaa majandusliku arenguga 19. Sajandil, pärast Napoleoni sõdade lõppu. 1830.aastatel kujunesid välja tööstusregioonid, kus mindi üle vabrikutootmisele. Kõige olulisem neist oli Reini-Vestfaali piirkonnas asuv Ruhri org, kus arenes eriti rasketööstus – rauamaagi tootmine ja sulatamine , aga ka raudesemete, sealhulgas suurtükkide valmistamine.Algas raudteede rajamine, mis soodustas mettallurgia arengut ning pani aluse veduri- ja vaguniehitusele.
Tööstusliku arengu käigus kujunes uus ettevõtjate klass – kodanlus , keda huvitas maa ühendamine majanduslikel põhjustel. Preisi algatusel loodi 1834 aastal Saksa Tolliliit, kuhu kuulus 18 tähtsamat Saksa riiki, välja arvatud Austria.
Tööstuse arenedes ja haritlaskonna kasvades levis liberalism, mis oli opositsiooniks valitsevale reaktsioonile. Mõju avaldas ka 1830.aastate alguse revolutsiooniline liikumine Prantsusmaal, Poolas ja teistes Europpa maades, samuti väljaastumised mitmes Saksa riigis. 1832 organiseerisid saksa liberaalid suure koosoleku Hambachi lossi varemete juures Pfalzis, kuhu kogunesid mitmesuguste rahvakihtide esindajad, oma saadikud läkitasid kõik vähegi suuremad linnad.Kokku tuli umbes 30 000 inimest. Põhinõudena esitati ühtse Saksa loomine.
Saksa rahvusriigi loomine.
Rahvusriigi probleem 1848.aasta revolutsioonis
Saksa rahvuslik liikumine seadis 1830.-1840.aastail sihiks rahvusriigi loomise, mis kujunes ka 1848.-1849.aasta revolutsiooni peaeesmärgiks. Ühendamiseks oli aga kaks võimalus.

Saksamaa ühendamine dünastilisel teel mõne suurema Saksa riigi valitseja võimu alla. Reaalsena tundus taas kaks varianti:
a)ühendamine Austria Habsburgidest keisri krooni alla, millega oleks kinni peetud ajaloolisest traditsioonist ning loodud Suur-Saksamaa, mille koosseisu oleksid kuulunud ka paljurahvuselises Austrias elavad sakslased;
b)ühendamine Preisi Hohenzollernite võimu alla, millisel juhul oleks loodud Väike-Saksamaa, millest oleksid kõrvale jäänud Austria sakslased.

Saksamaa ühendamine altpoolt, revolutsioonilisel teel. Sel juhul tulnuks kukutada kõigi Saksa riikide valitsejad ja luua ühtne rahvusriik, eelistatavalt vabariik
Revolutsiooni teine probleem oli võitlus Saksamaa liberaliseerimise ja demokratiseerimise eest. See oleks tähendanud konstitutsiooni kehtestamist ja teisi kodanliku uuendamise vaimus läbi viidud reforme.
Revolutsiooni tagapõhjaks oli ka Euroopat tabanud majanduskriis ning ikaldus . Toiduainete hindade tõus kutsus 1847.aastal mitmel pool, sealhulgas Berliinis, esile rahutusi, mille käigus rahvas rüüstas toidupoode .
Revolutsiooni puhkemisele Saksamaal andis tõuke 1848.aasta Veebruarirevolutsioon Pariisis.
Mais 1848 valiti Preisi Asutav Kogu, mis võttis vastu põhiseaduse. Nii muutus Preisi konstitutsiooniliseks monarhiaks.
Frankfurdi parlament
Lahendamaks revolutsiooni põhiküsimust – Saksamaa ühendamist – valiti 1848.aasta mai algul ülesaksamaaline parlament – Rahvuskogu .
Rahvuskogu avati pidulikult 18.mail 1848 Maini -äärses Frankfurdis Püha Pauli kirikus ning seda hakati nimetama Frankfurdi parlamendiks. Rahvuskogu koosnes 585 saadikust. Rahvuskogu esimeheks valiti Hessen -Darmstadti märtsiminister Heinrich von Gagern.
Põhiülesandeks kuulutati Saksa riigi loomine ja selle põhiseaduse väljatöötamine.
Riigi ülesehitamist alustati sellega, et valiti riigihoidja – ajutise täitevvõimu pea.
Samal ajal koondas jõude kontrrevolutsioon.
Keisririigi konstitutsioon
1849. aasta mai lõpuks jõudis Frankfurdi parlament lõpule konstitutsiooni koostamisega ja võttis selle vastu. Põhiseadus kuulutas välja ühtse Saksa keisririigi, mille eesotsas seisab päriliku võimuga sakslaste keiser. Kõik 36 riiki säilitati, kuid nende valitsejad pidid hakkama alluma keisrile ja kahekojalisele Riigipäevale, mille esimeseks kojaks kavandati üldise, võrdse ja salajase hääletamise teel valitud Rahvakoda, teiseks – riike esindav Riikidekoda.
Kavas oli luua föderatiivne keisririik.
Frankfurdi parlament valis Saksa keisriks Preisi kuninga Friedrich Wilhelm IV, kuid too keeldus. Polnud jõudu, millega põhiseadust kehtestada. 1849.aasta kevadel puhkesid siiski mitmel pool Lõuna- ja Lääne-Saksamaal ülestõusud konstitutsiooni elluviimise toetuseks. Üks suurimaid väljaastumisi toimus Saksimaa pealinnas Dresdenis.
Mais 1849 Preisi, Saksimaa ja Hannoveri vahel sõlmitud Kolme Kuninga Uniooniga ühines varsti 28 keskmist ja väikest Saksa riiki. Hakkas välja kujunema Saksa föderaalriik Preisi juhtimisel.
Nüüd sekkus aga Venemaa, kes püüdis takistada tugeva Saksa riigi loomist. Nikolai I survel kirjutas Preisi 1850.aastal Olmützis alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda juhtivast osast Saksamaa ühendamisel. Taastati Saksa Liit.
Preisi uuenemine
1850.-1860.aastatel arenes kiiresti Saksamaa majandus, sellele aitas kaasa maailmaturu kõrgkonjunktuur. Toimus hoogne industrialiseerimine ning suurenes Saksamaa osa maailmakaubanduses. Taastati Saksa Tolliliit, milles juhtival kohal oli Preisi, aga millega liitusid nüüd ka varem kõrvale jäänud Hannoveri kuningriik ja Põhja-Saksamaa vabalinnad, mis kandsid kunagise Hansa traditsioone.
Poliitilises elus olid revolutsiooni lämmatamisele järgnenud aastat reaktsiooniaeg. 1850.aastate II poolel kasvas aga liberaalide mõju, millele Preisis aitas kaasa valitseja vahetus.
1859 .aastal asutasid liberaalid Saksa Rahvusliidu, mis oli esimene ülesaksamaaline erakond. See seadis sihiks Saksamaa ühendamise Preisi juhendamisel
Raua ja verega
Preisi tugevdamiseks pidas Wilhelm I vajalikuks sõjaväe reorganiseerimist. Preisi Maapäevale 1862 . aastal esitatud reformikava nägi ette regulaarväe kahekordistamist, kohustusliku väeteenistuse aja pikendamist kahelt aastalt viiele, ja seoses sellega täiendavate summade eraldamist riigieelarvest. Maapäev lükkas reformikava tagasi ning ei kinnitanud ka riigi eelarvet. 1862.aastal määras Wilhelm I Preisi valitsuse juhiks tugeva isiksusena tuntud Otto Leopold von Bismarcki .
Otto von Bismarck viis koostöös kuningaga läbi sõjaväereformi ja juhtis riiki eelarvet Maapäeval kinnitamata. Tema sihiks oli muuta Preisi suureks ja tugevaks riigiks, kasutades selleks sõjalist jõudu.
1866. aastal provotseeris Bismarck Austria sõja Preisi vastu. Otsustavas lahingus Tšehhimaal Sadova küla juures sai Austria armee hävitavalt lüüa. Tee Viini peale oli vaba, kuid Bismarck loobus austerlaste alandamisest. Likvideeriti Saksa Liit.
Üle saja aasta kestnud võitlus ülemvõimu pärast Saksamaal oli lõppenud Preisi võiduga.
Põhja-Saksa Liidust keisririigiks
1867.aastal sõlmiti Preisi eestvõttel Põhja-Saksa Liit, kuhu kuulus 19 Saksa riiki ja kolm vabalinna. Uue riigi rahvastik oli umbes 30 miljonit, selle lõunapiir kulges mööda Maini jõge. Põhja-Saksa Liidust jäid välja Lõuna-Saksamaa riigid: Baieri, Baden, Württemberg ja Hessen-Darmstadt.
Erinevalt senisest Saksa Liidust oli uus ühendus föderaalriik. Kõrgeim võimuorgan oli Riigipäev, riigipeaks Preisi kuningas. Juhtiv ametiisik oli liidukantsler . Sellele ametikohale asus Otto von Bismarck, kes jäi edasi ka Preisi valitsuse juhiks
Saksamaa lõplik ühinemine sai teoks pärast vaherahu sõlmimist Prantsusmaaga 10. Jaanuaril 1871. Sama aasta 18.jaanuaril kuulutati Pariisi lähedal Versailles ’ lossi Peeglisaalis välja Saksa keisririik. Kuupäev ei olnud juhuslik – samal päeval 1701. Aastal oli Brandenburgi kuurvürst Friedrich III kroonitud Friedrich I nime all Preisi kuningaks. Nüüd sai Preisi kuningas Wilhelm I Saksamaa keisriks ja mitme aastakümne püüdlused saksa rahvusriigi loomiseks olid jõudnud lõpule.