Otto von Bismarck (0)

TALLINNA MUUSIKAKESKKOOL
Tanel Praakli
8. klass
Otto von Bismarck
Referaat
Õppejõud: Aivi Pärisalu
Tallinn
2009
Otto von Bismarck sündis 1. aprillil 1815. aastal Schönhauseni mõisas Magdeburgi lähedal ning suri 30. juulil 1898 . aastal Friedrichsruhis. Ta oli Saksa riigitegelane, kes on pärit junkruperekonnast.
Bismarck sündis kogu Euroopa jaoks olulisel ajal – aprillis 1815, mil Viini olid kogunenud Napoleoni üle võidu saavutanud valitsejad, et määrata kontinendi tulevik. Ajaloo tahtel sai just Bismarckist see poliitik , kes Viinis paika pandud rahvusvaheliste suhete süsteemi lõplikult purustas.
Bismarck pärines vanast Brandenburgi aadlisuguvõsast, kelle esindajad olid valdavalt teeninud sõjaväes. Erandiks ei olnud ka Otto isa, Ferdinand von Bismarck. Ottol oli ka vend Bernhard, kes sündis aastal 1810. Otto ema, Wilhelmine Luise von Bismark (neiupõlvenimi Mencken) oli terava mõistusega, haritud, auahne naine ja tema oli see, kes hoolitses laste hariduse eest. Ta oli pärines Preisi kõrgametnikkonnast.
Aastal 1822 pani ema Otto von Bismarck Berliini internaati ehk nn. Plamanni kasvatusasutusse, mis oli asutatud vahetult Preisi reformide eel suure šveitsi pedagoogi ja sotsiaalsete reformide eestvõitleja Johann Heinrich Pestalozzi vaimus . Seal on õppinud ka hilisem Lützowi vabatahtlike korpuse juht Karl Friedrich Friesen ning paljud Preisi kõrgametnike poegadest. Bismarck pidas seda isiklikult vanglaks ning seetõttu mõlkus tema mõtetes tihti Kniephof – väike Pommeri mõis, mille ta isa oli omandanud aastal 1815 ning kus nad elasid ja kus oli tema isa, kellest ema oli ta jõhkralt eraldanud.
1827.-1830. õppis ta Friedrich Willhelmi gümnaasiumis Berliinis. 1830.- 1832 . õppis nn. Halli kloostri gümnaasiumis ja lõpetas selle seitsmeteistkümne aasta vanusena. See kool kujutas endast alates 16. sajandust Preisi riigi õpetlaste ja ametnike eliidi kasvulava. 1832.-1834. õppis ta õigusteadust Göttingenis ja hiljem ka Berliinis – kahes toona juhtivas Põhja-Saksamaa ülikoolis. Õigusteaduses ta silma ei paistnud, kuna see teda eriti ei huvitanud.
1835. aastal sai Otto von Bismarcksit kaasistuja Kuninglikus Linnakohtus, seejärel Berliini kohtupalatis. Neil päevil on ta kirjutanud oma sõpradele, et valitsemine ei saa teda iial õnnelikuks teha ning et tal ei ole mingit tulevikuväljavaadet. 1836. aastal määrati ta valitsuse konsultandiks maavalitsuse presiidiumi juurde Aachenis, aasta hiljem aga Potsdami valitsuspresiidiumi referendiks. 1838. aastal läbis ta kohustusliku üheaastasesõjaväeteenistuse kaardiväejäägrite juures, Greifswaldis. Samal ajal külastas ta kursuseid 1815. aastal ellu kutsustud põllumajandusliku akadeemia juures Eldenas. Aastal 1839 lahkus ta riigiteenistusest ning võttis üle isa Kniephofi mõisa valitseminse Pommeris. Samal aastal suri ka tema ema. Aastal 1845 suri ka ta isa ning Otto von Bismarck asus elama Schönhauseni mõisa.
Siis mõistis ta, et sellises absolutistlikus riigis, nagu Preisimaa , on ainus võimalus ilma teha ametnikuna, näiteks haldusajal, õiguses, diplomaatias või sõjaväes, kuid ta polnud hakkama saanud isegi nende alustamisega ning ainus võimalus saada kellekski avalikus elus oli olude kardinaalne muutumine – moodsa põhiseaduse kehtestamine, inglise ja prantsuse eeskujude järgi parteide asutamist – üldiselt poliitika avamine ühiskonna ees.
1846. aastal kihlus Bismarck Johanna von Puttkameriga, aasta hiljem abiellus. Aasta pärast kihlumist kutsus Wilhelm IV kokku nn. Ühendatud Maapäeva, kuhu sai asendusliikmeks ka Bismarck ühe Magdeburgi rüütelkonna esindaja raske haigestumise tõttu. Seal kuulus ta äärmiste parempoolsete hulka.
1848. aastal toimusid Veebruarirevolutsioon Prantsusmaal ja Märtsirevolutsioon Saksamaal. Samuti määrati ametisse liberaalsed valitsesed Saksa osariikides. Preisimaal toimus see 29. märtsil. 18. mail avati Frankfurdis ning 22. mail Berliinis rahvuskogud.
Aastal 1849 valiti Bismarck Preisi Maapäeva teisi kotta. Samuti kuulutati välja Saksa riigi põhiseadus ja Preisi kuningas lükkas tagasi kesisritiitli. 1850. aastal sai Otto von Bismarck Erfurdi parlamendi saadikuks. Samuti avati Frankfurdi Liidupäev, mille juurde saadikuks Bismarck aastal 1851 määrati. Samal aastal toimus ka Louis Napoleon Bonaparte riigipööre.
Aastal 1859 kutsuti Bismarck Frankfurdist ära ning nimetati Preisi saadikuks Peterburis. 1862 . aastal kutsus kuningas Wilhelm I Preisi-maavalitsusjuhiks „tugeva käega“ poliitikuna tuntud Otto von Bismarcki . Bismarck osutus isegi väga kindlakäeliseks poliitikuks, kes eiras tihti konstitutsioonilisi norme ning ägedas konfliktis saadikute kojaga reformis ta sõjaväge ja veel palju muud. Kord Maapäevl teatas ta vaidlushoos, et suuri küsimusi otsustatakse „raua ja verega“ . Nende sõnadega hakatigi hiljem iseloomustama Bismarcki tegevust tervikuna . Tugeva armee loomine võimaldas hakata ellu viima Bismarcki ühe peamist eesmärki – Saksamaa ühendamist.
Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani. 1866. aastal vallandas Bismarck Austria-Preisi sõja, kus Austria sai hävitavalt lüüa ning kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel. Samal aastal tehti Otto von Bismarckile atentaat.
Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemele moodustati 1867. aastal Põhja-Saksa Liit, kuhu kuulusud Maini jõest põhja poole jäävad 19 Saksa osariiki.
Saksamaa ühendamise vastu oli Prantsusmaa. See valladas 1870. aastal Saksa-Prantsuse sõja. Sõjas Prantsusmaa purustati ja Prantsuse keiser Napoleon III langes Sedani all sakslaste kätte vangi.
Saksa keisririik kuulutati välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu Prantsusmaal, Versailles' lossis. Rahvusriigi loomine võimaldas Saksamaal majanduslikult, kultuuriliselt ja ka poliitiliselt areneda. Saksamaa oli sel ajal lausa Euroopa arengukeskus. Saksa Keisririigi koosseiseisus säilisid kõik olemasolevad Saksa riigid: 4 kuningriiki; 6 suurhertsogkonda; 12 hertsogkonda; 3 vabalinna ning eraldi Elsass-Lotringi piirkond. Samuti säilisid seadusandlikud ja täidesaatvad võimuorganid ninga ka võimul olevad dünastiad. Keisri kõrval tegutses ka tagasihoidlike piiridega parlament , kus olid kõik olulisemad poliitilised jõud esindatud parteide kaudu.
Keisri kõrval oli tähtuselt teine mees riigikantsler, kelleks sai Otto von Bismarck. Tal oli Wilhelm I täielik toetus ning seetõttu olid tal suhteliselt vabad käed asjade otsustamisel. Teda on nimetatud ka „raudseks kantsleriks“.
Aastal 1888 suri keiser Willhelm I. Pärast teda sai troonile Friedrich III. Kahjuks valitses ta ainult sada päeva, kuna ta suri vähki. Seejärel sai võimule omakorda Friedrich III -da poeg Wilhelm II, kes aga ei soovinud oma võimu absoluutselt kellegagi jagada ning seetõttu saatis ta Otto von Bismarcki erru. Pärast Bismarcki ei omandanud ükski riigikantsler enam sellist võimu nagu tema. Pärast oma naise, Johanna von Bismarcki surma 1897 . aastal suutis Otto kord Wilhelm II-ga väga pinnapealselt ära leppida. Samuti suutis ta veel korraldada skandaali selle pärast, et Riigipäeva enamus oli Bismarckile sünnipäevaõnnitluse saatmise vastu. Bismarcki sõnul oli see täielikus vastuolus kõigi Saksamaa vürstide ning rahvaste soovidega.
30. juulil 1898 Otto von Bismarck suri.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Tõnu Tammberg, Mati Laur , Olaf-Mihkel Klaassen, Allan Espenberg, Toivo Jullinen, Sigrid Abiline „Ajaloo õpik 8. klassile. Uusaeg. II osa“
  
• Lothar Gall „Bismarck“
  
• Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1. köide