8.Klassi ajalugu saksamaa kokkuvõte. (0)

Saksamaa
Uus ajastu Preisimaal
Tagurluse mõju kasv Saksamaal 19.sajandi keskel ei suutnud lämmatada rahvusliku ühtsuse ideed. 1850. Aastate lõpus hakkas see Preisimaal esiplaanile tõusma. 1858. Aastal määrati psüühiliselt haige kuninga Fredrich Wilhelm 4. Kaasvalitsejaks ehk regendiks tema vend Wilhelm, kes saatis mitmed tagurlikku poliitikat ajanud ministrid erru ja kaasas riigi valitsemisse liberaalse kodanluse esindajad. Preisimaal algas uus ajastu. Loodi ülesaksamaaline partei Saksa Rahvusliit, mis seadis eesmärgiks Saksamaa ühendamise Preisimaa juhtimisel ja ilma Austriata. Kõikjal Saksamaal asutati mitmesuguseid rahvuslikke ühinguid ja seltse, mis aitasid kaasa sakslaste rahvusliku eneseteadvuse kasvule.
1861. aastal, pärast oma vaimuhaige venna surma, sai regendist kuningas Wilhelm 1, kes mõistis ümberkorralduste vajadust. Wilhelm 1. Valitsusaja algul saavutati usaldus trooni ja ühiskonna vahel ning liberaalne kodanlus asus kuningat toetama .
Preisi kuningas Wilhelm 1.
Bismarcki „Raua ja vere“ poliitika
Usaldus trooni ja ühiskonna vahel murenes aga Preisi armee ümberkorraldamise kavaga. See nägi ette armee kahekordistamist, tegevteenistuse pikendamist ning täiendavat raha sõjaväe ülalpidamiseks.
Selleks oli vaja maapäeva heakskiitu. Preisi maapäev jättis aga reformikava osaliselt kinnitamata. Kuningas ei soovinud tunnistada kodanluse mõjukust poliitilises elus ja otsustas maapäeva mitte arvestada, see tähendab tegutseda põhiseaduse vastaselt. Ta kutsus 1862 . Aastal Preisi-maa valitsusjuhiks „tugeva käe“ poliitikuna tuntud Otto von Bismarcki. See oli tuleviku Saksamaa jaoks oluline otsus.
Bismarck osutus tõepoolest kindlakäeliseks poliitikuks, kes oma eesmärkide elluviimiseks eriti vahendeid ei valinud. Maapäeval teatas ta vaidlushoos, et tänapäeva suuri küsimusi otsustatakse „raua ja vere poliitikaga“. Nende sõnadega hakati hiljem iseloomustama Bismarcki tegevust tervikuna .
Kuningas Wilhelm 1. toetas valitsusjuhi tegevust. Aja jooksul kujunes Wilhelm 1. ja Bismarcki vahel liit, kus vormiliselt esimene mees oli kuningas, kuid tegelikku poliitikat teostas valitsusjuht. Bismarck ei arvestanud sageli maapäeva arvamusega ja tegutses oma tahtmist mööda. Ta valitses riiki ilma kinnitatud eelarveta ning viis ellu sõjaväereformi, nagu oli kavandatud. Bismarcki-vastased poliitilised jõud ei suutnud tema vastu midagi ette võtta.
Saksamaa ühendamine
Tugeva armee loomine võimaldas hakata ellu viima Bismarcki ühte peamist eesmärki – Saksamaa ühendamist.
Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ning võideti tagasi Schleswig, Holstein ja Lauenburg. 1866. aastal provotseeris Bismarck Austria-Preisi sõja, kus Austria sai hävitavalt lüüa ning kaotas oma ülevõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel.
Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati 1867. aastal Põhja-Saksa Liit, kuhu kuulusid Maini jõest põhja poole jäävad 19 Saksa riiki. Põhja-Saksa Liit oli vastavalt oma põhiseadusele liitriik , mille kõrgeimaks võimuorganiks oli Riigipäev. Riigijuhiks oli Preisi kuningas ning liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Bismarck. Põhja-Saksa Liidu loomisega algas Saksamaa poliitiline ja majanduslik ühtlustamine, mis oli kokkuvõttes oluline samm maa lõplikul ühendamisel. Välispoliitiline edu ja Põhja-Saksa Liidu loomine suurendasid Bismarcki toetjaskonda ning vaigistasid tema poliitilised vaated.
Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. See viis 1870. aastal Saksa-Prantsuse sõja puhkemiseni. Sõjaks hästi ettevalmistatud Preisimaa koos teiste Saksa riikidega purustasid Prantsusmaa. Prantsuse keiser Napoleon 3. langes Sedani all sakslaste kätte vangi. Prantsusmaa alistus.
Saksa keisririigi väljakuulutamine
Sõja ajal alanud läbirääkimised Lõuna-Saksa riikide ühendamiseks Põhja-Saksa Liiduga lõppesid edukalt. Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja veel enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles ´ lossis. Preisi kuningas Wilhelm 1. sai ühendatus Saksamaa keisriks. Rahvusriigi loomine oli sakslaste jaoks ajalooline murrang, mis avas uues võimalused majanduslikuks, kultuuriliseks ja poliitiliseks arenguks.
18. jaanuaril 1871. Aastal kuulutasid saksa ohvitserid Preisi kuninga Wilhelm 1. Saksamaa Keisriks.
Riigikord
Saksa keisririik oli liitriik, mille koosseisus säilisid kõik olemasolevad Saksa riigid: 4 kuningriiki, 6 suurhertsogkonda, 12 hertsogkonda, 3 vabalinna ning eraldi Elsass-Lotringi piirkond. Nimetatud riikides jäid alles omad seadusandlikud ja täidesaatvad riigivõimuorganid ning ka võimulolevad dünastiad. Keisririigi tasandil teostati ühtset välis-, tolli-, rahandus-, kaitse- ja seadusandlusalast poliitikat.
Päritava võimuga keisri volitused ulatusid ametnike nimetamisest kuni sõja ja rahu väljakuulutamiseni. Keisri Kõrval tegutses kõrgema seadusandliku organina parlament , mis koosnes Liidunõukogust ja Riigipäevast. Parlamendi võimupiirid olid suhteliselt tagasihoidlikud. Kõik olulisemad poliitilised jõud olid erakondade ehk parteide kaudu parlamendis esindatud .
Mõjukaim riik keisririigis oli Preisimaa, mis moodustas üle 50% kogu Saksamaa territooriumist. Saksa Keisriks oli Preisi kuningas ning ja enamik riigiametnikke pärines Preisimaalt.
Keisri kõrval oli riigis tähtsuselt teine mees riigikantsler. Selle ametikoha sai endale keisririigi tegelik looja – Bismarck, kel oli keiser Wilhelm 1. täielik toetus, mis kindlustas talle suure tegevusvabaduse. Ta laveeris osavalt erinevate poliitiliste jõudude vahel ning kasutas oma tahte läbisurumiseks Riigipäeva laialisaatmist, repressioone ja teisi surveabinõusid. Ta sai kuulsaks kui „ raudne kantsler“.
Saksa keisri riik 1871-1918 aastal.