............................ 7 2 Traditsioonilised pulmad Eestis Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava. Laulupulmad
kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees,
......................................................... 9 Pulmatraditsioonid vanasti.................................................................................................... 10 Kingitused teineteisele Pruut ja peigmees võivad teineteisele teha veel eraldi kingitusi, kuid neid sisaldab juba ka pulmatraditsioon ise. Peigmehe traditsionaalne kink pruudile on mõrsjakimp. Sellele peab ilmtingimata tellima peigmees ja see ütleb mõndagi noorte suhete kohta. Valmistehtud kimbu asemel võivad olla ka lihtsalt käes hoitavad lilled, sel juhul sobib kasutada mingeid erilisi õisi. Kimbu pruudile üleandmise hetkel peab viimane olema juba mõrsjaehtes. See hetk tuleks teha võimalikult tähenduslikuks. Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut............................................................................................................................11 KOKKUVÕTE.......................................................................
kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Sissesõitmisel algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel
Pulmad on olnud tähtsaks sündmuseks inimkonna seas juba varasest ajast, nii ka eestlastel. Koos abieluga käisid käsikäes ka arvukad pulmatraditsioonid. Nende tähtsus on küll ajaga kõvasti langenud, kuid leidub ka inimesi, kes peavad neist praegugi lugu. Õnne- ja viljakusrituaalid sisendasid paarile usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust, kui ka tugevad ja terved järglased. Muistsel ajal polnud mõrsja nõusolek abielluks vajalik, sobiv tütarlaps kas osteti või rööviti. Vanematel tuli abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel ning ehalkäimine. Eesti pulm on nii-öelda laulupulm: laul saadab kombetalitust täielikult. Pulmaliste mõlemat pool esindas oma laulik ehk kaasik
Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Noorpaari esimest ööd saatsid erinevad naljad ja laulud. Noorpaar äratati hommikul laulu ja pillimänguga. Külalised püüdsid lõpuks pulmakulutusi ühiselt katta, kinkides raha või mitmesuguseid esemeid. Pruudi riietus, soeng, peakate. Klassikaline pruut on looritatud ja riietatud valgesse ning näeb välja armas ning süütuke. Tänapäeval on pruutkleidid üks vähesid võimalusi naistel end toeliste printsessidena tunda ja uhket kleiti kanda.Sest lubatud on kõik kaunistusvõtted, pärl- ja pitstikandid, isegi kunstlillekesed. Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor. Algselt oli naise peakate - linik, rätik, müts või tanu. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaagu
3 kihlasõrmuse ja pärast paneb ka pruudile sõrme abielusõrmuse, pruudil on kombeks kanda valget kleiti. Ometi nii see traditsioon on ja jääb. (T. Heinsaar ja E. Vool 2003. "Hõissa pulmad") 2.1. Abielusõrmused Laulatussõrmuse tava on pärit muistse Egiptuse raudsõrmusest. Moosese ajal kasutasid juudid kuldsõrmuseid, mis sümboliseerisid puhtust ja soojust. Ususti, et vasak nimetissõrm reguleerib inimese tundeid ja vasakust käest läheb armastuse soon otse südamesse. Sõrmuse panemine neljandasse sõrme sümboliseerib armastuse sidumist südamega. 860. aastal Rooma paavsti korralduse järgi muutus sõrmus kindlaks kihluse atribuudiks, mis tõendas kavatsust abielluda. Seadluses oli märgitud: "Kui peigmees ei pea sõna ja tühistab kihluse, peab ta sõrmuse jätma pruudile tasuks kokkuleppe mittetäitmise eest; kui kihluse tühistab pruut peab ta sõrmuse peigmehele tagastama". Sõrmuse sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19.
Umbes nagu lapse ootaminegi. Abiellumisega on nüüd sama. Ikka küsitakse, kas juba ootad. Ei oota :) See aeg läheb nii kiiresti. Abielus jõuame me olla terve oma ülejäänud elu. Mitte kunagi abielus olnud ei saa me aga kunagi enam olla kui juba abiellunud oleme. :) Miks me seda siin kirjutame on see, et me kõik tahame, et meie pulmapidu oleks ilus ja meeldejääv, aga seda on ta ju nagunii. Ei ole mingit vahet, kas vaasis on punased või kollased lilled, kas kutsed on valged või rohelised, kas pruut kannab 2000.- eurost kleiti või 20 000.-st või kas pidu toimub koduõuel või uhkes mõisas. Oluline on see, et me mõlemad tahame seda teha ja meil on meie pere ja sõbrad, keda me soovime sellel päeval endi ümber näha. Seega milleks oma pead vaevata ja oma aega raisata igasuguse tühja-tähja peale. Lõppkokkuvõttes ei ole ju tõesti tähtis, kas pael kutse peal on valge või punane või kuidas täpselt on kutsel sõnastatud kingisoov. Võtke vabalt
vara pulmade pidamiseks. Pulmade pikkus oli eri kohtades erineva pikkusega 3-7 päeva. Eesti pulmi nimetati ka laulupulmadeks, sest laul saatis kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. ( Heinsaar 2004: 27) Kõige esimene asi, mis pulmade eel tehti olid kosjad. Kosja mindi ainult kindla peale, sest kardeti külarahva pilkeid, naeru ja pahatahtlikku juttu. Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu
· Pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks. Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming. · Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. · Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. · Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid. · Pikad, rikkalikud ja ülipidulikud pruutkleidid muutusid soosituks 1970-ndate aastate lõpul ja 1980-ndatel aastatel. Käesoleval aastakümnel on valged,
· Tüdrukud või noored naised · Kannavad pruudi eest hoolt abielutseremoonia ajal või järel · Traditsiooniliselt vallalised naised Lilleneiud · Kohustus kõndida pruudi ees · Puistada lille kroonlehti · Kanda lillebuketti · Tavaliselt noor laps umbes 48 aastane, sest traditsiooniliselt pidi olema lilleneiu süütu Pr uudikimp · Kimp näitab, kui hästi peigmees pruuti tunneb · Kimbu tellijaks on peigmees · Igat värvi lill kannab endas mingit sümboolset tähendust Pulmatort · Pulmatort on tseremoonia kulminatsioon · Pulmatordi lõikamine on tähtis osa traditsioonist · Pruut ja peigmees lõikavad tordi pulmanoaga Abielusõr mus · Sõrmuste vastastikkune sõrmepanek · Sõrmust kantakse paremas käes, neljandas sõrmes · Sõrmus jääb sõrme kogu eluks Laulatus
passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar. Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva
pulmas seotud raha korjamise ja annetamisega pruudi veimevakka. Raha korjamine noorpaari jaoks ei ole mitte kunagi meie pulmakombestikus tabuteema olnud. Tänapäevalgi korraldatakse sellega seotud oksjoneid. Saadud raha nimetatakse õnnerahaks ja noorpaarile on see esimene ühine raha pere- ja kooselu alustamiseks. Komme, mis minu arvates tänapäevaühiskonnast täiesti kadunud on, on kosjaskäimine. Kui noormees jõudis täiskasvanuikka, peeti pereringis nõu, kes oleks mehele sobiv mõrsja. Üheskoos pandi paika nõuded pruudile ja mis omadused temas peaksid olema. Arvan, et tänapäeval pole partnerit silmas pidades säärane perekonnaga konsulteerimine eriti levinud. Kui sobiv mõrsja oli leitud, mindi kosjaviinaga tütarlapse juurde. Viin võeti vastu, prooviti ära ja kosilane koos perega kutsuti tütarlapse pere juurde lähemalt tutvuma ja õhtust sööma. Juhul, kui kosjad võeti vastu, sai peigmees koduteele kaasa sellesama kosjaviina pudeli
vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel. Kosjad eelnesid pulmadele. Kosja peategelane oli isamees. Selleks oli tavaliselt mõni hea mokamees. Peale noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Pruudile määrati kindlaks ka eelistatavad nõuded, väga oluline oli tulevase kaasa töökus. Isamehe ülesandeks oli kosjade ettevalmistus ja tseremoonia ettevalmistamine. Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, mis võis kesta kuni järgmise hommikuni, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud lähkri. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes
oma asjas kokku lepivad ja kui nad teineteisele ka järgmisel päeval meeldivad, võivad nad siitpeale kokku jääda." Muinas-Eesti varafeodaalses ühiskonnas, nagu ka paljude teiste rahvaste juures, ei tuntud ilmselt veel kosimist selle hilisemas mõttes. Meelepärane tütarlaps osteti või tõmmati (rööviti) naiseks. (http://pulmakorraldaja.ee/pulmadest/kosjad/ ; 31.12.2012) Hilisemal ajal, 19.sajandil oli kosjas käimine teistsugune. Noormees pidi leidma endale sobivaima mõrsja. Kui mõrsja oli valitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde ning kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu rääkima. Kosjad vastu võetud, sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud pudeli. Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast
kogu öö oli üks suur pidu ja pillerkaar. Kosjad Eks iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi varksi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskilt ei kosta. 4 Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt, ja õnn oli, kui see noorte sooviga kokku läks. Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi. Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks; varasemast ajast on teateid ka naise tõmbamisest. Naine võeti väevõimuga, rööviti ehk tõmmati. Põhjused olid erinevad: peigmees ei pruukinud tüdruku vanematega kaubale saada, kuid tuli ka lihtsalt tõmbamine odavam. Eelkosjad ehk kuulamine
Selle välja selgitamiseks on eelnevalt küpsetatud sealihapirukas, kuhu on peidetud münt. Pirukas lõigatakse pooleks -- kes saab mündi, selle käes on ka rahakott. · Enne pulmapidu kirjutavad peig ja pruut oma patud kivikestele ja need visatakse kaugele vette. Nii ei jää minevik neid kummitama! · Kui Eestis mängitakse pruudipärg maha ning õnneliku "tulevase abielunaise" valib enamasti pruut ise, siis Lätis viskab pruut kimbu vallaliste naiste hulka. Kes kinni püüab, see mehele saab! · Läti pulmatraditsioonide hulka kuuluvad ka lipsud. Nendega kaunistatakse nii tee altarini kui ka ruumid -- need on sümboliks sõlmitud suhte kohta. · Pildil ekspresident Toomas-Hendrik Ilves koos oma abikaasa Leva Ilvesega aastal 2016. Lühikokkuvõtted mujal maailmas olevatest pulmatraditsioonidest · Kariibi mere saared: Barbadose, Grenada ja St
teha enne ka proovisoeng, see teeb kokku 30 eurot. Lisaks valib pruut endale meigi, mida aitab valida meigi tegija. Meigi teeme samas salongis, kus soengugi, siis on pruudil lihtsam ning ei pea ühest linna otsast teise autoga sõitma. Maniküüri on pruut juba paar päeva varem lasknud teha salongis Elu ja Ilu, maniküür maksab seal 20 eurot. Küüned laseme katta valge värvi ja lilledega. Pruudi kimp tuleb roosade rooside, inkaliilia ja kipslille kooslusest. Sellise kimbu maksumus on 44 eurot. Ja selle tellime Kuressaare lillepoest, mis asub Auriga keskuse esimesel korrusel. Samuti peab endale kostüümi valima Peigmees, temale on see küll mitu korda lihtsam kui Pruudile, aga siiski peavad nende kahe riietused kokku sobima. Valisime peigmehele sikki valge ülikonna. Peigmehe pulma ülikonna maksumus on 130 eurot, selle sisse kuuluvad ka jalanõud. Ülikond on valge, millele lisandub roosa pluus, valge
ajada, sest see oleks tähendanud õnnetut abielu. Saajarahva sissesõidul lauldi kõige rohkem. Pruudi maja õues olid kõik pruudipoolsed külalised, välja arvatud pruut ise. Vastastikku lauldi ja tehti üksteise üle nalja. Tulijatelt päriti, mis neil asja ja tulijad ülistasid mõrsjat ning tema kodu. Pärast passi viina näitamist mindi sisse, kus siis kohe sööma ei hakatud kuigi laud oli kaetud vaid nõuti ikka pruuti näha. Kui näitsik leitud, toimus tavaliselt ka mõrsja piiramine, mis kujutas endast peigmeest, isameest ja peiupoissi kolm korda ümber tema kõndimas, ristatud mõõgad neiu pea kohal. See Eesti pulm ennemuiste toiming kaitses kurja eest ja tõotas tüdrukule pikka iga. Siis tõstiti neiu kolm korda õhku see oli tema peigmehe perekonda omaksvõtmise sümbol. Pärast seda istuti lauda. Pruutpaar istus laua ääres keskel ja tavade kohaselt kas ei söönud
peadaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad. 1.1.1. Eelkosjad Mulgimaal Mulgimaal oli tuntum kosjakase tava: tulevane kosilane viis ihaldatud neiule kase akna taha. Kui kask tarre viidi, siis võeti peigmees vastu. ,,Aga ku sii kask sissi es viiä mitte, sõs tääsit ärä, et ei massa minnä, et vastu es võeta."1 1.1.2. Eelkosjad Raplamaal Raplamaal Järvakandis oli tuntud aga selline tava, kus peigmehe ema läks mõrsja koju ning viskas põrandale ühe sileda pulga kosjapulga. Ema ise jäi aga ootama, kas pulk kolme tunni jooksul välja visatakse või mitte. Kui pulk visati välja, siis polnud pojal mõtet siia kosja tulla. Saades eitava vastuse, võis ema seitsme kuu möödudes uuesti õnne proovima minna, kuid kui kolm korda oli juba ära öeldud, pidi noormees uue mõrsja leidma. 1.1.3. Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas
kõige lähedasemad perekonnaliikmed ja sõbrad. Tavaliselt oli kihluspeo korraldamine pruudi ülesanne. Kihluspeol istub pruutpaar kõrvuti, nende vastas pruudi vanemad. Peigmehe isa istub majaproua , ema- majahärra kõrval. KIHLASÕRMUS Sageli ostetakse laulatussõrmused valmis juba kihluseks ja kantakse neid kihluse tunnusena vasaku käe teises sõrmes. Kui rahakott lubab, kingib peigmees pruudile kihlumispäeval kalliskiviga sõrmuse. Kink antakse üle pakkimispaberist vabastatud karbis, mille pruut ise avab. Sõrmuse paneb aga sõrme peigmees. Sõrmuse valikul peab peigmees arvestama pruudi maitsega kivi suhtes ja isegi ebausuga, kui see on olemas. Meeldiva mulje jätab, kui peigmees oma valitule kingib ehteid, näiteks kaelakee, käevõru või midagi muud. ARMASTUS ON SÜDAMEASI Seda ei tohiks pruutpaar oma käitumises unustada. Oma tundeid ei tarvitse igaühele
olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki. Kosjadest pulmadeni Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja pulmade vaheline aeg polnud kindlaks määratud, kestis kihlus vähemalt kolm nädalat. Selle tingis kolmekordne mahahõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Peale kosjasid lasusid mõrsjal mõningad kohustused, mis tuli täita enne pulmapidu. Tähtsaimaks pruudi ettevõtmiseks oli veimevaka valmistamine, mille tegemisel aitasid teda sageli ka teised külatüdrukud ja sugulased. Samuti on teada ka, et varasemalt käidi külas veimi viinutamas
Valisin selle teema sellepärast, kuna tahan nende konkreetsete teadmiste võrra rikkam olla ning saan teada, kui raske või kerge on üldse pulma korraldada. Vanad pulmatraditsioonid Eestis Vanasti peeti pulmad üldiselt talvel, kuna siis ei olnud segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, ning siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Pea iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu
Eesti pulmakombestik Pulmad olid mitte üksnes kahe noore inimese isikliku elu keskne sündmus, vaid juba muistsetest aegadest peale kahe sugukonna sõprusvahekorda ja liitu astumine, millega omakorda kaasnesid mõlemapoolsed huvid ja kohustused uue rajatava pere vastu. Kosjad Pulmadele eelnesid kosjad. Kui noormees oli jõudnud abielluikka, peeti perekonnas nõud, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis suur hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskil ei kosta. Aga kui juba kolm leeris käinud tüdrukut majas elas, siis öeldi, et sinna ei lähe enam kurat ka kosja. Ee
Pulmad pean noorel kuul ja kestavad kolm kuni neli päeva. Pulma algus päev oleks näljapäeval ja lõpupäev pühapäeval. Pulmas on õed, vennad, vanemad, sugulased ja kaua aegsed tuttavad. Pulmade tunnus joon on olnud ikka laulmine. Vanasti oli pulmas pulmalaulik. Pulma lauliku asemel mängib vahepeal mõni hea bänd, et pulma laulik saaks puhata. Pulmad algavad ikka pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunevad peiu koju , mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu toob kaasa: leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistutakse peiukodus sõiduks mõrsja koju. Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi.
meeldivad. · Aga peab meeles pidama järgmiselt: Rooside puhul tuleb silmas pidada, et kõiki roosisorte meile Eestisse üldse ei tooda Roos ja liilia on aastaringi müüdavad lilled, seega kõige kindlamad. Lilled on hooajakaup st osasid lilli ei ole teatud perioodidel üldse saada. Seega, tasuks kõigepealt välja selgitada, kas teie pulmapäeval on teie lemmiklilli üldse saada ja mis hinnaga neid saab. Pruudikimp · Kimbu tellijaks on peigmees · Kimp näitab, kui hästi peigmees pruuti tunneb · Oli algselt tehtud tugevatest maitsetaimedest(tüümian, küüslauk), et peletada eemale halbu hingi eemale. · Traditsioonide kohaselt viskab pruut kimbu üle selja naiskülaliste sekka. · Kimp on erinev lähtudes pulmatraditsioonist, isikupärast, rõivastusest jms · Igat värvi lill kannab endas mingit sümboolset tähendust · Aga kui kimbu tellib pruut, siis pidi kimp oma tähenduse kaotama.
karikakrad kimbus. Fotograaf tuleb kindlasti aegsalt ära broneerida. Pildid tulevad kõik seal samas looduses, kindlasti mere ääres, neile mõlemale meeldib väga meri. Kui noorpaar soovib siis käivad enne maale sõitmist fotoateljeest läbi ja teevad seal ka paar pilti. Sõrmused on juba olemas. Ema ehk pruudi sõrmus on sahtlis ja ootab enda aega. Kui nad koos käisid kihlasõrmust ostmas, siis ema elukaaslane ostis talle juba teise sõrmuse ka ära, väitega, et tema enam küll mõõda kullapoode ei viitsi käia. Peigmees aga töötab ehitusel ja sõrmus töö juures kanda ei saa nii et kasutab tseremoonial enda vana sõrmust, mis samuti sahtlis seisab. Kuna pulm toimub väikeses pereringis siis pulmaisa ja bändi me ei vaja. Muusika organiseerin ise, maki muusika, kõlarid õue. Cd pulmamuusikaga on meil juba olemas. Kutseid samuti ei teeks, sest arvan, et lähedastele sõpradele sobib seda ka suuliselt õelda.
Selle juurde käis veel 19. sajandil ka kihlaraha või käsiraha, mille suurus olenes peigmehe jõukusest ja mis pidi olema hõbedas. Juhul kui pulmad pruudi süü tõttu siiski ära jäid, tuli kingitused ja raha tagastada, kui aga peigmehe süü tõttu, jäid need hüvituseks. Laulatus ja pulmad ei langenud vanasti tavaliselt kokku. Kiriklik laulatus oli Eestis pikka aega, vähemalt 19.sajandi keskpaigani, kohati kauemgi, teisejärguline. Rahva silmis oli abielu alguseks pulmad ja mõrsja sai noorikuks kui ta tanutati. Tavaliselt toimus laulatus peale pulmi ja vahel alles koos esimese lapse ristimisega. Laulatus oli aga siiski kohustuslik, sest seal taga olid seadus ja kohtuvõim. Pulmi peeti hilissügisel või talvel, sest sügisel olid talud kõige jõukamad ja kiireid töid ei olnud takistuseks. Kunagi ei tohtinud pidada pulmi vana kuuga. Usuti, et noor kuu edendab sigivust, toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine oli kaua noor, vana kuuga aga läks
Eluviiside ja traditsioonide muutudes on teisenenud ka pulmarõivas. Kui tänapäeval on rahvarõivas erandlik nähtus, siis eelmisel sajandil kandis pulmarahvas veel tavakohast rahvarõivast ja pruudil oli see eriliselt külluslik ja kaunis. Määrava tähtsusega olid pulmas isamees ja kaasanaine koos peiupoiste ja pruuttüdrukutega. Üldlevinud vanema tava järgi sõitsid pruut ja peig kirikusse eraldi ja tagasi juba koos. Kirikusse sõideti kolme hobusega: isamees ja mõrsja, peigmees kaasnaisega ja kõige lõpus pruutneitsi ning peiupoiss. Pulmi peeti nii pruudi kui peigmehe kodus Pulmaliste arva ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni. Kui peiupoisi lärmakas saatjaskond mõrsjakoju jõudis, siis algas „kauplemine“, et 8 väravast sisse pääseda. See oli pikk tseremoonia, kus erinevais Eestimaa paigus oma kindlad tavad täita tuli. Peale seda võis alustada söömaajaga
Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sissejuhatus Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka tugevad ja terved järglased. Mõrsja valimine oli muistsetel aegadel üsna lihtne: meelepärane tütarlaps kas osteti või rööviti. Tütarlapse nõusolek polnud tähtis. Tuntakse ka röövimist tema nõusolekul. Tavaõiguse järgi tuli vanematel abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel, samuti ehalkäimine ja õitsilkäimise tava.
Kindlasti oleks abielu värskendavaks variandiks ka abielutõotuste uuendamine. Kui aga soovite seda olulist päeva jagada oma kõige kallimatega, siis võiks korraldada hõbe-või kuldpulma tähistamiseks suurejoonelise peo. Peo planeerimist tuleks alustada külaliste valikust keda kutsuda ning kui suur pidu on üldse plaanis korraldada? Kui külaliste nimekiri valmis, tuleks hakata mõtlema sellele, kus ja millal tähistamine võiks toimuda. Seejärel tuleks laiali saata kutsed, mis sisaldaksid järgmist infot: kus pidu toimub, millal pidu toimub ning kui plaanis on korraldada teemapidu, siis kindlasti ka lisainformatsioon selle kohta. Kui paari sooviks on korraldada meeleolukas pidu, kus tantsida, kuulata elavat muusikat ning lõbutseda, siis oleks kõige paremaks variandiks rentida mõni peosaal. Kui on aga soov olla veidi rahulikumalt, siis sobiks ka õhtusöök mõnes meeldivas restoranis. Et iga peokülaline saaks õnneliku paari tegemistest osa,
PULMAD Olen alati armastanud sügist seda Pushkini aega, mil puud põlevad ja uhiuued seljakotid vudivad kooli poole. Ilmselt oli juhus, et sellele ajale langes ka üks minu elu tähtsündmus Tema ja Minu pulmad. Suvel olime lihtsalt Kaks Väga Õnnelikku. Aga siis sai vaikelu otsa ja algas askeldamine. Kõik pidi sel päeval olema kaunis: ilm, inimesed meie ümber, lilled, sõnad, tema ja mina ise. Aeg sai paika pandud üksmeelselt: las loodus ehib end koos meiega ja rõõmustab koos meiega. September on uute alguste aeg! Probleeme ei olnud ka pulmaisa leidmisega selleks sai meie ühine tuttav, kes aastaid on (ametlikus korras) taolisi üritusi läbi viinud. Kuna minul on maakodu ilusa järve ääres ja Tartust mitte väga kaugel, ei olnud palju muret ka pulmapeo asukohaga. Veel ühes asjas olime täiesti ühel meelel: me ei tahtnud väga palju külalisi, pidasime kohaseks kutsuda 30-40 inimest. Otsustasime nii, et kui mõned sõbrad-tuttavad selle arvu sisse ei mahu, teeme h
Suurtähelised vokaalid sanskriti sõnades märgivad pikka täishäälikut ja suurtähelised konsonandid sellist konsonanti, mille transkriptsioonis on vastava kaashääliku all täpp. Mahavra Ei ole teada palju õpetusest M.-i oma. 460. p.kr tänapäevases Gujaratis tulid mõlema suuna dzainistid kokku ja kinnitasid tekstikaanoni. Inimeksistentsi mõte on dzainistide arvates vabanemine ehk mokSa. Dzainistide arvates jõudes jõutakse m.-ni siis kui ühe isikuga seotud karma lõppeb. Dzainistidel kolmeosaline tee. Õige usk(maailmavaade) samyak-darsana, jNAna, caritra Dzainism kasutab meditsiinilise teksti analoogi. Õige maailmavaade nagu kui inimene on haige ja võtab rohtu, sest usub, et ka aitab. Õige teadmine- kuidas seda usku rakendada. TattvArtha sUtra- üks olulisemaid dzainistlike tekste. Õige maailmavaade- ei kahtle õpetuses, valmis lahti ütlema maisest, pole ebausku, toetab dzainistlikke pühamehi, ei usu igasugused imetegijaid, vabanemine uhkusest Õige teadmine- dzai
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
