Abielu (0)

ABIELU
Abielu on juriidiline (seadustel või tavadel põhinev) isikute vaheline suhe perekonna moodustamiseks, mis toob kaasa teatud õigusi ja kohustusi.
Abielu laiemas mõttes võib olla kahe inimese vaheline suhe (monogaamia, sealhulgas ka homoseksuaalne suhe) või ka kolme ja enama inimese vaheline suhe (polügaamia, grupiabielu vms). Kitsamas mõttes peab abielu olema kahe vastassoost isiku vaheline suhe.
„Abielu“ tähendusi inimkonna ajaloos:

• Vana-Kreekas ei olnud vaja spetsiaalset tseremooniat, et registreerida abielu. Oli ainult vajalik partnerite omavaheline kokkulepe ja fakt, et nad peavad üksteist vaatama ja tunnustama kui abikaasasid. Abielu sümboliseeris armastust, omavahelist austust , võrdsust ja ohverdusi.
  
• Vana- Rooma ühiskonnas kaotas naine abielludes oma perekonnas õigused ja päris need uue perega . Naisest sai oma mehe omand.
  

• Vanas Iisraelis nähti naist kui kõrget väärtust, mille eest tuli hästi hoolitseda.
  
• Jaapanis tohtis mees oma naist kodus külastada öösiti. Naine aktsepteeriti mehe ellu alles siis, kui tal sündis laps või ta kaotas oma vanemad.
  

Abielu traditsioonid ja nende muutumine:
Tänapäeval on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Materiaalne külg on tõusnudki esikohale pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust.

• Pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks. Pruudikimp kaotab tähenduse, selle tellimine on lihtsalt üks pulmaeelne toiming.
  

• Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks.
  
• Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine , et viina norida ja mõrsja röövimine.
  
• Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem . Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid.
  
• Pikad, rikkalikud ja ülipidulikud pruutkleidid muutusid soosituks 1970-ndate aastate lõpul ja 1980-ndatel aastatel. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja rikkalikud pruutkleidid paljude lemmikuks.
  

• Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor . Algselt oli naise peakate - linik , rätik, müts või tanu - märgiks neiu siirdumisest abielunaise seisusesse. Alles hiljem kujunes peakattest - loorist - puhtuse ja süütuse sümbol. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaaegu kadunud ja loori kasutatakse vaid ehtena. Loor võib olla lühike või ka mitme meetri pikkune pruutneitsite poolt kantav ehe.
  
• Kirjalike kutsete saatmine on tänapäeval üks kindlamaid pulmatraditsioone. Suulist kutsumist ei kasutata.
  

• Algselt sai pulmatseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks.
  
• Traditsiooniline pulmatort on mitmekihiline , sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust. Tordi lahtilõikamine ning jagamine tähendab peo kulminatsiooni. Pruutpaar lõikab torti koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt. Samal ajal võib pruut püüda laua all peigmehe jalale astuda, et ka perenaise sõna majas maksma hakkaks .
  

• Pruutpärja mängimine on tänapäeva pulmapeo kindlamaid tavasid. Selle rituaaliga valitakse välja järgmine pruut ja peigmees ning nõnda sümboliseeritakse perekonnaelu järjepidevust.
  

Abielu lahutamisest:

• Rooma õiguses oli abielu käsitatav abikaasadevahelise vabatahtliku ühendusena (lepinguna), mida algul võis abikaasade eluajal lahutada üksnes mehe nõudel, hiljem mõlema abikaasa nõudel või abikaasade kokkuleppel.
  
• Kristlik kirik käsitas abielu kui mehe ja naise vahelist igavest püha liitu ega tunnustanud abielulahutust. Seetõttu sai keskajal Euroopas kehtinud õiguse järgi abielu lõppeda üksnes ühe abikaasa surma tõttu.
  
• Tugeva katoliikliku taustaga riikides võib abielu lahutamine olla keelatud (nt Maltas), sest roomakatoliku kirikus kehtib abielu lahutamatuse põhimõte tänini ja abielu võimatuse korral on võimalik abikaasade lahuselu, kuid mitte abielu juriidiline lahutamine.
  
• Evangeelne kirik tunnustab abielu lahutamist mõjuvate põhjuste olemasolu korral. Osas riikides tunnustatakse abielulahutust üksnes mõjuvate põhjuste olemasolu korral, s.o kui abikaasa on teise abikaasa suhtes süüliselt käitunud või kui abielu on faktiliselt purunenud (nt Inglismaal, Leedus ja Türgis), osas riikides on võimalik abielu lahutada ka abikaasade kokkuleppel (nt Saksamaal, Soomes ja Rootsis).
  
• Eestis lahutatakse abielu abikaasade ühise kirjaliku avalduse alusel perekonnaseisuasutuses 1–3 kuu möödumisel avalduse esitamisest. Abielu lõpeb sellisel juhul abielulahutusakti koostamisel.
  
• Islamireligioonis saab abielu lahutada mees, öeldes kolm korda oma naisele: "Talaq, talaq, talaq"(talag tähendus: ma lahutan sinust)
  
• Kanadas saab abielu lahutada vaid siis kui on olnud vägivalda abielus, on elatud vähemalt aasta lahus või on tulnud esile abielurikkumist.
  
• Iirimaal on abielu lahutamine võimalik 1997. aastast. Paar saab lahutada alles siis kui nad on lahus olnud vähemalt 4 aastat.
  
• Brasiilias tohib abielu lahutada alates 1977. aastast. Kui paar on olnud lahus rohkem kui aasta ja neil pole alaealisi ega erivajadustega lapsi ning paar on jõudnud konsensusele, siis võib abielulahutus toimida. Paar saab lahutatud umbes ühe kuni kahe nädala jooksul.