Psüühilised toitumishäired (6)

1. Ortoreksia
Mõiste ortoreksia võttis 1997-ndal aastal kasutusele Steven Bratman ning see tuleneb kreekakeelsetest sõnadest orthos – korrektne , õige ja orexis – isu. Ortoreksia (Orthorexia nervosa ) on toitumishäire, mille puhul ülehinnatakse terviliku toitumise tähtsust. Ortoreksia on uus haigus ning levinud arenenud riikides keskmisest jõukama elanikkonna seas. Riskigrupp on keskealised labiilse psüühikaga naised. Põhjusi, mis viivad inimese tervisliku toitumisega üle piiri, on mitmeid: vääramatu usk õige söömisega haigusi ennetada, arsti soovitus tervislikumalt toituda jms.
Ortorektikuks ei saada üleöö, see on pikaajaline protsess, mis saab alguse inimese soovist tervislikult toituda. Haiguslikuks muutub olukord siis, kui söömistavad hakkavad tugevalt mõjutama inimese igapäevaelu – tekivad sundmõtted ümber toidu, kannatab sotsiaalne elu jms.
Ortorektikud on äärmiselt korrektsed ja järjekindlad kõiges, mis puudutab söömist. Toiduained jagunevad neil kaheks: headeks ja halbadeks. Tarbitav toit peab olema ökoloogiliselt absoluutselt puhas, ei tohi sisaldada mittemingisuguseid saasteaineid . Kvaliteet peab olema dokumenteeritud. Samuti on oluline, et toit oleks kasvanud nende elukoha läheduses (5-50 km). Nad tarbivad väga palju toidulisandeid (ainult kindlate firmade omi), et toit oleks veelgi tervislikum (Tegelik mõju võib olla hoopis vastupidine , näiteks enamus mikrotoitaineid on ülekülluses toksilised). Tähtis on loomulikult ka toidukogus (mg), kalorsus , söömisaeg ja -kestus (täpsed kellaajad). Iga suutäis mälutakse läbi kindel arv kordi (30-50). Juhutoitumine on välistatud. Samuti jäävad ära väljas söömised, vastuvõtud, sünnipäevad. Väljas liikumine on piiratud, kuna söömisajad on väga täpselt paika pandud ning nendest aegadest peetakse kinni piinliku täpsusega. Ortorektikud loevad ja koguvad toitumisalast kirjandust. Nad on iseõppijad ning suruvad oma vaateid ja arusaamu õigest toitumisest ka teistele peale.
3
Kuigi ortoreksia iseenesest ei ole üldjuhul surmav, mõjutab ta siiski väga tugevalt inimese elukvaliteeti ning võib viia tõsisemate haiguste tekkeni. Nimelt sotsiaalne isoleeritus , haiglaslikud sundmõtted toidu ümber ning pidev muretsemine tekitavad depressiooni. Veelgi enam, ortorektikutel on üsna suur risk haigestuda anoreksiasse, mis aga on äärmiselt ohtlik haigus. Seetõttu on ravi väga oluline. Ainus ravi on psühhiaatriline.
Ortoreksiat esineb ka Eestis.
4
2. Pika
Pika (ld.k pica – harakas) on toitumishäire, mille puhul inimene sööb pikaajaliselt mittesöödavaid asju.
Pika on enam levinud vaesemate elanike, arnguhäiretega inimeste ning 2-3 aastaste laste seas. Samuti esineb pikat rasedatel naistel.
Pikat saab jagada kolme põhilisse klassi vastavalt sellele, mida süüakse. 1.) geofaagia – tarbitakse savi, mulda, liiva või killustikku; 2.) amülofaagia – süüakse tärklist, tärgeldusaineid, jahu või kliistrit; 3.) pagofaagia – toiduks on jää või lumi. Peale nende süüakse veel bioobjekte (loomade väljaheited, lehed, juuksed, vill , kohvipaks), majapidamiskemikaale ( seep , söögisooda,hambapasta, õhuvärskendaja, pliivärvid, naftaleen) ja erinevaid asju ( tahm , tuletikud , konid, riided, pliiatsid , kriit, nöör, nööbid, liim , paber jne).
Kuigi mõne mittesöödava asja tarbimine on ohutu, on pika ohtlik toitumishäire, mis võib viia tõsiste terviseprobleemideni nagu näiteks pliimürgitus või rauapuudusest tingitud aneemia .
Pika tekkepõhjusi on väga erinevaid. Tihti on ta tingitud erinevatest vaegustest, mida kutsuvad esile näiteks üldine vilets toitumus ning raseduse tõttu suurenenud organismi nõudlus erinevatele ainetele . Samuti võivad pikat põhjustada etnokultuurilised müüdid (Näiteks uskumus , et raseduse ajal tuleb süüa palju tärklist, kuna siis on sünnitus kergem, laps tuleb heledama naha ning puhtama hingega). Pika võib olla esile kutsutud ka tahtlikult näiteks raseduse ajal, et ette kutsuda lõplik oksendamisrefleks. Pika tekib sageli ka patsiendi vaimsete häirete puhul.
Pika on äärmiselt ohtlik haigus, mis halvimal juhul võib lõppeda surmaga (Oleneb otseselt sellest, mida süüakse). Paljud mittesöödavad ained on mürgised, eriti plii (kui süüa nt pliivärve), mille kriitiline kontsentratsioon on 80μg/ 100ml . Kui sisaldus tõuseb üle selle, tekib mürgitus. Raseduse ajal võivad tekkida lootekahjustused ja väärarengud (mürgitused, aneemia).
5
Samuti võib pika esile kutsuda vajalike mikroelementide defitsiidi , seedekulgla vigastused (torkehaavad, sulgused, hammaste ja hambaemaili kahjustused), nakatumise parasiitidega (väljaheited)
6
3. Buliimia
Buliimia (ld.k Bulimia nervosa) ehk liigsöömine on toitumishäire, mida iseloomustavad õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille käigus üritatakse kaotada toidu paksukstegevat mõju. Sõna buliimia tuleneb kreeka keelest, kus bus tähendab härga ja limos nälga. Eesti keeles kasutatakse ka väljendit hundiisu.
Buliimia puhul tekib näljatunne tavaliselt hoogudena. Talumatu näljatundega võib kaasneda nõrkus, isegi minestamine , ning võivad esineda valud ülakõhus või rindade all. Tavaliselt kõik eelpool mainitud nähud kaovad juba esimese toidupala neelamisel . Buliimia hood korduvad vahel süstemaatiliselt, vahel episoodiliselt, kusjuures nende vahe võib ulatuda nädalateni.
Buliimia olulisim tunnus on perioodiliselt (üks periood kestab mitu nädalat) esinevad õgimishood (u 15 min), kusjuures õgitakse valimatult kõike söödavat, mis kätte satub. Söömishoole järgneb üldiselt oksendamine . Oksendamise viisi järgi saab eristada buliimia arengufaase: 1.) Algajad – oksendamine kutsutakse esile näppude kurku toppimisega; 2.) Edasijõudnud – refleks tekitatakse kõhulihaste rütmilise kokkutõmbamise ning lõdvestamisega; 3.) Professionaalid – Söövad kõhu täis ning joovad peale nii palju kui võimalik. Kui on jõutud mao täitumislävi piirini , siis oksendatakse. Peale oksendamise üritavad buliimikud kehakaalu kontrollida lahtistite manustamise abil ning õgimishoogude vaheajal järgib enamik neist kalorivaeseid dieete. Umbes 10% buliimikutest tarvitavad alkoholi ja narkootikume.
Buliimia on väga ohtlik toitumishäire. Buliimikutel esinevad tugevad valud seedekulglas , mis on põhjustatud valimatust söögist ning ebaregulaarsest toitumisest. Samuti esineb neil ovulatsiooni – ja menstruatsioonihäireid. Nende hambad on kahjustatud ja söögitoru limaskest rikutud (ülihappelise mao sisu ülespaiskumise tõttu).
Kuigi buliimikud üritavad oma kehakaalu tugevalt kontrollida, on nad üldiselt normaalkaalulised. Nende kehakaal kõigub suurtes piirides (20%).
7
Buliimia tekkepõhjusi on palju. Näiteks võivad õgimishood olla viisiks maandada vaimset ebakindlust ja stressi. Haigus võib kujuneda ka juhul, kui eesmärgiga kaalu langetada püütakse toidukordadelt kokku hoida ja süüakse korraga kogu päeva toit. Buliimia võib olla ka anoreksia taastusravi , hüsteeria või neurasteenia tagajärg. Kuid mitte alati ei ole buliimia tekkepõhjused psüühilised. Näiteks võib põhjus olla (taalamuses) asuva nn näljakeskuse ülierutuvus, millest tingituna toitained , eriti glükogeen, kaovad verest kiiresti ning tekib näljaveri (Seda haigust võib tingida kasvaja või mõned teised ajuhaigused). Buliimia põhjuseks võivad olla ka vegetatiivse närvisüsteemi häired ( vegetatiivne düstoonia raskete haiguste põdemise järgselt) ning mõned sisesekretsiooninäärmete haigused (Basedovi tõbi ja suhkruhaigus ). Teda on esinenud ka pikaaegse nälgimise tagajärjel.
Buliimia ravi sõltub haiguse tekkepõhjusest. Ravi juures on olulisim korrastada regulaarne söömisrežiim ja viia see rangelt kindlatele kellaaegadele. Esialgu tuleb süüa sageli ja väikestes kogustes hästi omastatavaid süsivesikurikkaid toite. Hiljem tõsta teiste toitainete koguseid. Kindlasti on vajalik ka psühhiaatriline ravi.
8
4. Anoreksia
Anoreksia ehk neurogeenne isutus (ld.k Anorexia nervosa) on psüühikahäire, mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem. Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.
Anoreksial eristatakse kolme kujunemise faasi: 1.) Vähendatakse kaloririkaste toitude tarbimist ja suurendatakse kehalist aktiivsust; 2.) Jäetakse ära osad toidukorrad , hakatakse valetama oma lähedastele, suurendatakse kehalist koormust – trennimaania; 3.) Minimaliseeritakse tarbitava toidu kogus, hakatakse kasutama lahtisteid ja veeväljuteid, tekivad haiglaslikud sundmõtted toidu ümber.
Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksuses täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.
Anorektikud on tugevalt alakaalulised, nende nahaalune rasvkude on kadunud, kehakumerused imelikud ning nahk kuiv ja ülitundlik. Nende südame töö on nõrgenenud, põhiainevahetus minimiseeritud, juusteseisund halb (pigment kaob), bioloogilised kaitsebarjäärid nõrgad, samuti kaovad ovulatsioon ja menstruatsioon . Anorektikud kannatavad ka kõhukinnisuse, alapalaviku (