Toitumishäired (1)

Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium
Toitumishäired
Referaat
Meiliin Soome
7 a
Tallinn 2009
Sisukord
1. Sissejuhatus lk 3
2. Toitumishäired lk 4
3. Haigestumine toitumishäiretesse lk 5
4. Kehakaalu vähendamine lk 6
5. Mehhanism lk 7
6. Psüühika muutused lk 8
7. Anoreksia lk 9-11
8. Buliimia lk 12-13
9. Kokkuvõte lk 14
10. Kasutatud kirjandus lk 15
Sissejuhatus

Maailmas on 300 miljonit ülekaalulist inimest ja viimased uuringud Euroopas näitavad, et ka Euroopas on see muutunud probleemiks. Samal ajal, kui osad inimesed võitlevad ülekaaluga, tuleb teistel tegeleda toitumishäiretega. Kogu maailmas kasutatakse kaalu hindamiseks kehamassi indeksit. Seda on kerge arvutada, kui jagad oma kehakaalu pikkusega ruudus . Kui saadud number on väiksem, kui 18,5, siis oled alakaaluline. Normaalseks indeksiks peetakse 18,5 kuni 25, üle on juba tegemist ülekaaluga. Toitumishäired pole seotud toiduga, vaid on tingitud emotsionaalsetest probleemidest. Toit on pelgalt vahend, mille abil saame blokeerida ära meie sees olevad valusad tunded ning toidu abil saab end karistada .
Toitumishäired
Kõik me mõtleme toidust. Sellest, mida süüa ning sellest, kust ja mis hinnaga midagi saada on. Mõtleme ka toidu tervislikkusest, sest tänase päeva infotulvas neist mõtetest hoiduda on pea võimatu. Ülekaalulisuse kahjulikkusest võib kuulda raadiost ja lugeda lehest. Toidust mõtlemine on normaalne. Kuid, kui mõtted söögist on hakanud täitma tervet päeva, jättes üha vähem ruumi kõige muu jaoks. Kui liigse kaalu vältimine ei ole enam lihtsalt vahend selleks, et olla tervem ja edukam , vaid on muutunud eesmärgiks omaette (kui toidust on saanud vaenlane , mis segab selle eesmärgi saavutamist), siis see enam normi piiridesse ei mahu. Tegemist on toitumishäirega, haigusega, mis võib olla väga tõsine ja mis võib lõppeda surmaga.
Toitumishäirega inimene hakkab märkamatult toitu vältima või siis ei toitu normaalselt. Kõik see eesmärgiga alandada kaalu nii palju, kui võimalik. Kui tavalisest dieedist saab toitumishäire, võib inimese elu sattuda ohtu, kuna organism ei saa enam vajalikke toitaineid. Seejuures ei anna inimene endale probleemist sageli üldse aru, vaid suhtub ka väiksesse kaalutõusu paanikaga.
Huvitavat :

Toitumishäired maailmas
• 90% söömishäire all kannatajatest on 12–25-aastased naised.
• 80% lastest on enne 4. klassi jõudmist pidanud dieeti .
• Rohkem kui 50% 9–15- aastastest tüdrukutest teeb kaalu alandamiseks trenni, 50% on vähendanud oma toidukoguseid ja 5% kasutab dieedipreparaate või lahtisteid. 2 naist viiest ja 1 mees viiest annaks 3–5 aastat oma elust ära, et saada vastutasuks soovitud ideaalkaalu.
• Vähemalt 50 000 inimest sureb söömishäire tagajärjel.
Haigestumine toitumishäiretesse
Toitumishäired võivad tabada nii noori kui vanu, nii mehi kui naisi. Tuntud on nad aga peamiselt murdeealiste tüdrukute ja noorte naiste haigusena, sest nende hulgas esineb toitumishäireid kõige rohkem ja nad on ära tuntavad oma klassikalisel kujul. Selles vanuses puututakse tavaliselt kokku esimeste mitte ühe päeva kestvate muredega, mida jagada ei taheta , kuid mille lahendamiseks endal oskusi paraku veel napib. See on iga, mil naiselikkuse, kehakaalu ja -kuju probleemid on rohkem päevakorral ja kõik sellega seonduv näib ülioluline.
Palju harvem, siiski viimasel ajal järjest sagedam nähtus, on toitumishäired puberteedieas poistel ja noortel meestel. Kahjuks lähevad haigestumise vanusepiirid järjest laiemaks. Toitumishäirete all kannatajate hulgas on nii algklasside õpilasi, kui ka vanureid.
Harilikult algab kõik dieedipidamisest. On mure ja näib, et kergem on sellega toime tulla, olles veidi saledam. Mõnda aega vähem süüa, tundub olevat lihtne ja tavaliselt nii see ongi. Vahel juhtub, et see mis algul oli vaid tee probleemi lahendamiseks, muutub palju suuremate probleemide algallikaks. Ununeb, miks oli vaja kaotada need mõned kilod , ainutähtsaks saab kilode kaotamine ise. Nende murede aluseks, mille lahendamispüüdest haigus alguse saab, on see sama hirm, mis on aluseks pea kõigile selle maailma muredele - hirm jääda üksi.
On selliseid probleeme, mille olemasolu on tavaliselt teadvustatud:

• tahan meeldida ja selleks pean olema ilus, aga tänapäeval on ilus see, kes on kõhn;
  
• tahan olla arvestatav, seega pean suutma ennast kontrollida ja ennekõike pean olema oma keha peremees;
  
• selleks, et olla hinnatav , tahan võita spordis ning selleks peab mu keha olema vormis.
  

On ka selliseid probleeme, mille olemasolu endale tavaliselt ei tunnistata:

• tahan jääda lapseks, sest siis jääb mulle alles mu kodu;
  
• ei taha saada naiseks , sest võib-olla ei oska ma olla väärtuslik uutes tingimustes.
  

Peamiselt noorematel on valdavaks:

• tahan, et minu pärast muretsetakse, et minuga tegeletakse.
  

Kehakaalu vähendamine
Tavaliselt on olemas midagi, mis paneb kaalu piiramise kasuks lõplikult otsustama. See tõukeks olnud “midagi” jääb selgelt ja kauaks meelde ning tundub olevat kõigi hädade algus ja põhjus. Reeglina tuleb tõuge kelleltki oluliselt inimeselt , kahjuks sageli emalt.
Tõukeks võib olla:

• kõige tühisem kehakuju kohta tehtud märkus;
  
• kellegi kolmanda saleduse kohta tehtud kompliment ;
  
• tunne, et mõni meeldiv riideese hakkab kitsaks jääma.
  

Võib juhtuda ka nii, et tõukeks saab teadasaamine toitumishäirete olemasolust.
Et nädalate ja kuude vältel päev päeva järel oma kaalu nälja ja võimlemisega alla viia, on vaja märkimisväärset iseloomu. Sageli on nälgimisplaani elluviimine võimalik vaid teatud hetkeni, seejärel enesekontrollivõime kaob. Ärapiinatud keha nõuab oma ning senisest nälgijast saab õgija, kelle ainsaks eesmärgiks on ajada endale sisse nii kiiresti, nii palju, nii kõrgekalorilist sööki, kui see vähegi võimalik on. Süütunne ja masendus , mis tekivad juba õgimise ajal, sunnivad hoo möödumisel ja enesekontrolli taastumisel veelgi karmistama kaalu piiramise meetmeid. Kui hood kipuvad korduma, otsitakse abi sissesöödu koheses väljaoksendamises, lahtistite ja diureetikumide kasutamises.
Kuna kahe äärmuse - nälgijate ja õgijate - nii füüsiliste kui ka psüühiliste muutuste vahel on suured erinevused, käsitletakse neid erinevate gruppidena:

• toitumishäire, mis on neil, kes suudavad nälgida ilma õgimishoogudeta, on anoreksia ja neid haigeid kutsutakse anorektikuteks,
  
• toitumishäire, mille korral esinevad ülesöömishood, on buliimia ja need haiged on buliimikud.
  

Mehhanism
Kaugeltki mitte igaühel, kes dieediga oma muresid lahendada proovib, ei teki toitumishäiret. Oma osa on siin nii psüühika kui ka organismi füüsilise poole eripäradel, mis teevad võimalikuks järgmise skeemi käivitumise:
Kujunevad tõsised füüsilised häired ja oluliselt muutub psüühika. Sellele seisundile võib anda nimeks n-ö näljanarkomaania - oma olemasoluga suudetakse leppida vaid siis kui tuntakse nälga.
Psüühika muutused
Et nädalate ja kuude vältel päev päeva järel oma kaalu nälja ja võimlemisega alla viia, on vaja märkimisväärset iseloomu. Sageli on nälgimisplaani elluviimine võimalik vaid teatud hetkeni, seejärel enesekontrollivõime kaob. Ärapiinatud keha nõuab oma ning senisest nälgijast saab õgija, kelle ainsaks eesmärgiks on ajada endale sisse nii kiiresti, nii palju, nii kõrgekalorilist sööki kui see vähegi võimalik on. Süütunne ja masendus, mis tekivad juba õgimise ajal, sunnivad hoo möödumisel ja enesekontrolli taastumisel veelgi karmistama kaalu piiramise meetmeid. Kui hood kipuvad korduma, otsitakse abi sissesöödu koheses väljaoksendamises, lahtistite ja diureetikumide kasutamises.
Kuna kahe äärmuse - nälgijate ja õgijate - nii füüsiliste kui ka psüühiliste muutuste vahel on suured erinevused, käsitletakse neid erinevate gruppidena:

• toitumishäire, mis on neil, kes suudavad nälgida ilma õgimishoogudeta, on anoreksia ja neid haigeid kutsutakse anorektikuteks,
  
• toitumishäire, mille korral esinevad ülesöömishood, on buliimia ja need haiged on buliimikud.
  

Anoreksia
Anoreksia on psüühikahaigus ja sellega kaasnevad tõsised tervisehäired. Anoreksia on põhiliselt noorte neidude haigus ja seotud tavaliselt stressi, vähese tunnustamise, elumuutustega - olgu see siis murdeiga, koolimured vms. Kehakaalu suure languse korral, kui kaal näitab juba 15% normaalkaalust vähem, võib kahtlustada anoreksiat. Kriitiliseks loetakse kehakaalu 47-49 kg. Anorektiku meelest tuleb kaaluda võimalikult vähe. Ja enda meelest ei kaalu ta kunagi piisavalt vähe... Ta on menüüst välja jätnud kõik kaloririkkad toidud, et mõne aja pärast teha seda sama ka dieettoitudega. Kuid normaalse kehakaalu ja õige toitumisega on otseselt seotud ka tervis. Kui anorektiku keha ei saa eluks vajalikku kätte toidust, hakkab tema organism hankima rasvu, valke ja süsivesikuid ta enda lihastest, südamest, maksast ja isegi ajust... Tüdrukutel jääb ära menstruatsioon ja see takistab luude normaalset arengut.
Tavaliselt areneb naiste luumass pärast seda, kui pikkusesse kasvamine on lõppenud. Luumassi kujundamiseks on aga vaja mitmekülgset toiduvalikut ja normaalset menstruatsioonitsüklit. Anorektikul luumassi ei lisandu ja luud ei tugevne, kuna munasarjad ei erita piisavalt östrogeeni. Tagajärg võib olla ka võimalik viljatus ehk võimetus saada lapsi.
Millised on anorektikud?
Anorektikut iseloomustab keeldumine toidust, et hoida kehakaalu allpool eale ja pikkusele ettenähtud vormi. Normaalse kaalu vältimisega kaasneb hirm võimalike üleliigsete kilogrammide ees, isegi kui ollakse alakaaluline. Ta tunneb ennast paksuna ka siis, kui on pikemat aega nälginud. Anorektikud kujundavad välja spetsiaalsed kehakaalu kontrollimiseks ettenähtud tegevused: äärmuslikud dieedid, tahtlik oksendamine , lahtistite ja neerude tegevust stimuleerivate preparaatide kasutamine, intensiivne füüsiline aktiivsus. Reeglina on anorektikud aktiivsed kehalise liikumise harrastajad, kes püüavad ennast füüsiliselt väga palju kurnata.
Sama jõud, mis sunnib neid mitte sööma, sunnib neid füüsiliselt vastu pidama . Kindlad riskigrupid anoreksiale kaldumiseks on balleti- ja tantsuõpilased, sporditrennides ja modellikoolides käivad noorukid , aga ka paljud tippsporti jõudnud täiskasvanud.
Anoreksia tavalisemad sümptomid:
suur kaalukaotus, toidukoguste vähendamine, rasvasisaldusega toiduainetest loobumine, kuni üldse toidust keeldumiseni, tüdrukutel menstruatsioon ei alga /muutub ebakorrapäraseks või lakkab üldse, oksendamine, kujutlus endast kui ülekaalulisest, ehkki peegel näitab muud, suur füüsiline koormus, pidev isupuuduse kurtmine, suured, paksud riided, pidev külmetamine, enda pidev kaalumine , üksindus, eraldatus, süütunne ja enesepõlgus pärast korralikku kõhutäit, probleemi eitamine, juuste õhenemine ja väljalangemine, kuiv, kollane nahk, kuivad, murduvad juuksed ja küüned.
 
Tervisehädad:

südamekahjustused, maksakahjustused, neerukahjustused, viljatus, isiksuse muutused, muutused ajus, luude hõrenemine, immuunsüsteemi kahjustused, pidevad tervisekahjustused.
Anoreksia ravi
Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest. Et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Kui on tekkinud pööre, ta saab haigusest aru ja soovib midagi muuta, tuleb juba süstemaatiline psühhoteraapia - osaliselt kognitiivne , aga rohkem ikkagi pereteraapia . Raviprotsessi peaks olema haaratud kogu perekond või vähemalt üks liige, kes soovib aidata. Ainult arstid ja psühhoterapeudid sellega toime ei tule.
Anoreksiahaige ei saa ise aru, et tal see haigus on.
Ravi suhtes ei ole anorektikud aga sageli kuigi kohusetundlikud. Ravi on sageli pikk protsess, mille käigus õpetatakse anorektik samm- sammult uuesti sööma.
Anoreksia ravi on keerulisem kui buliimia ning võtab aega isegi üle aasta. Paranemise aga teebki raskeks seesama väärastunud kehataju .
Kui seda õigel ajal ravima ei hakata ( ravimid , psühhiaatria, vajadusel haiglaravi ), võib asi lõppeda halvimaga. Kui söömishäireid on korralikult ravitud, siis need edaspidi enam ei kordu. Võibolla jääb kuidagi eriline suhe söömisse, aga see ei tähenda häiret. Psühhiaatri poole pöördumine pole häbiasi. See näitab inimese tugevamat, mitte nõrgemat külge.
Anoreksia ravi ühel etapil võib haige muutuda agressiivseks, sõimata oma vanemaid, käituda täiesti vastupidiselt oma senisele käitumismustrile. See on normaalne etapp, mis tuleb läbi elada, enne kui noor inimene leiab oma mina. Haigus segab nende igapäeva elu. Neil on tihti depressioon ja ärevuse sümptomeid, halb keskendumisvõime.
Dieedi asemel peaks sööma päevas kolm – neli korda. Söögiajal peaks mõtlema ainult söömisele ja sööma kindlatel aegadel . Söömisrütmi tuleks arvestada ka muid plaane koostades. Söögikordade vaheajad peaks olema kolm – neli tundi.
Huvitavat :
Küsitluste järgi on koguni 50% Eesti keskkoolitüdrukutest alakaalulised! Oma kaaluga on aga rahul vaid 31% tüdrukutest. Ja kaalust soovib alla võtta 35% alakaalulistest ning 82% normaalkaalulistest tüdrukutest! Eestiski pöördub üha enam toitumishälvete all kannatavaid noori – eriti tüdrukuid – spetsialistide poole, et probleemile lahendust leida.
(1. Anorektik oma silmade läbi – enda arust tüse, tegelikult mitte.)
(2. Anoreksia võib tabada nii noori kui vanu.)
Buliimia
Bulimia nervosa ehk buliimia on söömishäire, mida iseloomustavad kompulsiivsed söömissööstud, millele järgneb oksendamine, lahtistite kasutamine või muude meetodite kasutamine, mille eesmärgiks on kaalu tõusu vältimine. Levinud meetoditeks on range dieet , nälgimine või ülemäärane füüsiline koormus. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine.
Buliimia algab tavaliselt hilises teimeliseeas või kahekümnendate aastate alguses ja esinemissagedus on kõrgem teisest levinud söömishäirest anoreksiast. Buliimiat põevad nii poisid kui tüdrukud ja Euroopas tehtud uuringute põhjal on esinemissagedus on umbes 2% noortest inimestest.
Haiguse tekke põhjusteks peetakse:
1. probleemid kodus ja koolis
2. probleemid sõpradega
3. probleemidest tingitud masendus
4. madal enesehinnang
5. abituse tunne
6. lähedaste toetuse puudumine
7. seksuaalne vägivald või ahistamine
8. märkused patsiendi kehakaalu kohta
Buliimia saab alguse ebaregulaarsetest toitumisharjumustest. Patsient ei toitu korralikult ning näljutab end. Buliimikud suudavad näljatundest hoolimata säilitada kontrolli oma toitumise üle. Teatud hetkel kontroll aga kaob. Siis hakkab buliimik valimatult sööma kõike, mis ette juhtub. Enamasti on selleks toiduained, mida ta range dieedi ajal endale ei lubanud - eelkõige sokolaad , kartulikrõpsud jm ebatervislik. Peale söömissööstu tabab buliimikut mure oma suureneva kehakaalu pärast. Siis ta oksndab toidu välja. See tekitab omakorda masendust ning viib uue valimatu söömissööstuni.
On leitud, et depressiooni ja buliimia korral on samad neurotransmitterid hõlmatud. Selle tõttu on sageli buliimikud ka depressioonis , neil esineb ärevushäireid, obsessiiv -kompulsiivset häiret ja teisi psühhiaatrilisi haigusi, mis on seotud neurotransmitterite tasakaalutusega. Uuringud näitavad, et mitmetel buliimia patsientidel on obsessiiv-kompulsiivne käitumine (OCD) sama raskelt väljendunud kui OCD diagnoosiga patsientidel.
Selletõttu ei ole imestada, et patsiente, kel on buliimia saab ravida mõnede samade ravimitega, mis depressiooni. Kasutusel on fluoksetiin, mis aitab serotoniini ( neurotransmitter ) taset ajus normaliseerida.




Kokkuvõte
Toitumishäireid (Anoreksiat ja buliimiat) põdedes hävitab inimene ise järk-järgult oma organismi ja iseennast . See on raske haigus, mille kõrvaldamine nõuab rohket keskendumist ja aega. Paljud anorektikud on pärast anoreksiat buliimia peale üle läinud. Lihtsalt hakkavad nüüd sööma kõike seda – ja hästi palju – mis neile enne keelatud oli, kuid tekib küsimus, et kes seda keelas! Ning seejärel on neil halb, et nii palju sõid ja oksendavad kõik välja. On olnud ka inimesi, kes ise räägivad, et pool nädalast on nad anorektikud ja teise poole nädalast põevad buliimiat.
Ennast tuleks võtta just sellisena nagu oled. Muidugi tuleb füüsiline tegevus ja tervislik toitumine nii figuurile, kui ka tervisele kasuks. Sellega, aga ei tasuks liiale minna. Veel vähem puberteedi eas, kus veel kõik luud ja muud organismid vajavad kasvuks ja arenemiseks mitmekülgset toitu.
Kasutatud kirjandus :

• www.miksike.ee
  
• http://www.inimene.ee/pages.php3/06,43?haigus=136&text_type=2#Ravivõimalused
  
• http://www.lilly.ee/index.php?lehekulg=tekst&tekst_nr=113
  
• http://www.ut.ee/tervis/opetajatele/Toit_haired.html
  
• http://buduaar.ee/Article/article/3537
  
• http://www.nip.ee/page/119/16/108