Psühholoogia ajaloost (3)

Psühholoogia gümnaasiumile
TÜ kirjastus, 2002
2. Psühholoogia ajaloost
Katselise ehk eksperimentaalsepsühholoogia üks rajajatest Hermann Ebbinghaus on tabavalt öelnud, et psühholoogial on lühike ajalugu, kuid pikk minevik . See tähendab, et juba antiikajal tekkisid esimesed inimeseõpetused, kuid teadusliku psühholoogia tinglikuks sünnimomendiks peetakse aastat 1879 , kui Wilhem Wundt ( 1832 -1920) sisutas Leipzigi Ülikoolis paar ruumi , kus hakati tegema inimese psüühika uurimise katseid. Inimes kohta saab andmeid koguda ka plaanipärase vaatlusega, mille üks oluline liik on sisevaatlus ehk introspektsioon (ld introspectare „sisse vaatama”). See oli eriti populaarne 100a tagasi.Tänapäeval kasutatakse seda meetodit täiendavate andmete kogumiseks katses.
2.1 Antiikaja psühholoogia
Aristoteles `e (384-322 eKr) teos „Hingest”( hing- kr psychệ) peetakse esimeseks põhjalikuks psühholoogiaraamatuks, mis kunagi on kirjutatud (Hing on liikuma panev jõud.) Ta jõab järelduseni, et hing ei saa olla kehast sõltumatu. Elav organism koosneb ainest ja vormist , mille kujuk see aine esineb. Vormi ei saa ainest eraldada: hing on viis, kuidas keha toimib. Hinges ehk elava võimetes saab keha selleks, milles on tema otstarve ja võime.
Hinge astmed Aristotelese järgi:

• Vegetatiivne hing või toitumisvõime on nii inimestel, loomal, kui taimedel. Selle madalaima psüühika vormi ülesandeks on tagada kasv, toitumine ja paljunemine.
  
• Meeleline hing või aismisvõime on loomadel ja inimesel. See psüühika liik võimaldab tajuda ümbrust, kindlustades sellega liikumisvõimet.
  
• Mõistulik hing või mõtlemisvõime on ainult inimesel, puudub loomadel. Mõistus on ainult inimesel ja selle poolest erineb ta kõikidest loomadest.
  

Hippokrates (460-370 eKr) arendas välja õpetuse kehamahladest. Antiikaja arusaamade kohaselt koosnes maailm neljast algelemendist: tuli, vesi, maa ja õhk. Neid nelja elementi kombineerides saab maailmas kõik olemasolevad asjad. Selle idee rakendaski ta inimkehale, mille kohaselt koosneb keha neljast algelemendist: kehamahlad- veri, lima, kollane ja must sapp.
Hippokrates
Aristoteles
2.2 Uusaja pööre inimesekäsitluses
Kesksel kohal oli antiik- ja keskaja mõtlejatel sellised küsimused nagu: mis on kosmos , milline on ideaalne riigikorraldus, kas Jumala olemasolu on tõestatav jms. Valitses usk, et teadvus peegeldab maailma sellisena, nagu ta on, sinna omalt poolt midagi juurde lisamata. Renessansiajastul hakati nägema maailma konkreetse inimese silmade kaudu, tema isiklikust vaatekohast lähtudes. Maailmakäsitlus muutus suhteliseks.
Galenos (kreeka arst, 129-199) liigitas inimesed loomuomaduste ehk temperamendi põhjal. Inimesed erinevad sellepärast, et algelemendid on nende kehades erinevates proprtsioonides (ld sõna temperamentum tähendab `segada vastavates osakaaludes või suhetes`):

• Koleerik (kr cholê `sapp`) – kergesti ärrituv, tundlik, äge
  
• Melanhoolik (kr melas+ cholê `must+sapp`) – kurvameelne, murelik, aeglane
  
• Sangviinik (kr sanguis `veri) – keevavereline, tormakas, seltsiv
  
• Flegmaatik (kr phlegma `lima) – tuim , loid, kannatlik
  

Galileo Galilei (1564-1642), kelle inkvisitsioonikohus mõistis süüdi teisitimõtlemises 22.juunil 1633.a, mille eest määrati talle eluaegne koduarest, pani aluse tervele uuele mõttesuunale. „Mündiproovijas” ( 1610 ) kirjutab ta omadustest, is on möödapääsmatud igale füüsilisele kehale (kuju, suurus, asukoht jne). Kuid omadused ngu värvus, maitse, lõhn, heli, ei tundu olevat möödapääsmatud kaaslased. Galilei arvates ei jõuaks meie mõistus ilma meelte abita kunagi selliste omadusteni ning sellest ta järeldas, et maitsed , lõhnad ja helid pole midagi muud nimed, millega me asju nimetame , ja nad eksisteerivad meie teadvuses. Kui kaoksid kõik elusolendis, siis kaoksid ka kõik need omadused, sest see on inimese mõistuse looming.
Galilei
Galileo omistas inimese mõistusele väga suure tähtsuse. Inimene oma taju ja muude tunnetusvõimetega asetus maailmakäsitluse keskkohta.
René Descartes ´i (1596- 1650 ) peetakse uusaja suure vaimse pöörde teostajaks, kes jätkas Galilei alustatud murrangut. Oma teoses „Arutlus meetodist” püüdis ta jälile jõuda küsimusele, kas on olemas sellist mõtlemisviisi, mis oleks iseenesest tõene.Ta soovitab lugejal heita pilk ajalukku, et veenduda, kui palju erinevaid asju on pakutud tõsikindla teadmise allikaks. Pole sellist asja, milles mõtlejad pole kahelnud. Kuid on olemas üks asi, nagu ütleb Descartes, milles keegi pole kunagi kahelnud- see on inimese võime kahelda. Tema arvates on võimalik ainult sellele võimele rajada eksiatuse põhimõtet ja tõest teadmist. Selles seisnebki Descartes´ i tehtud pööre mõtlemises: endale suunatud teadmine on eelistatud teadmise viis, mis on usaldusväärse ja tõsikindla teadmise ainsaks aluseks (välised asjad on inimesest kaugel ja teel nendeni võib kergesti eksida, nt meeled on tihti petlikud ja kujutavad asju ekslikult). Tee mõttest mõtte endani on lühike ja see annab sisevaatlusele usaldusväärsuse. „ Cogito ergo sum” (Ma mõtlen, järelikult olen olemas)- isegi kui ma midagi ekslikult arvan, siis pole mul kahtlust, et see olen just mina, kes nii mõtleb. Temalt pärineb ka uurimismeetod sisevaatlus ehk introspektsioon.
Descartes
Kant
Immanuel Kant`i (saksa filosoof , 1724-1802) arvates on mõistuses selliseid asju, mis ei saa tuleneda kogemusest, millest ta rääkis ka oma teoses „Puhta mõistuse kriitika”. Kanti vaade, et inimese mõistusega on kaasa antud kategooriad, nagu aeg ja ruum, mille abil mõistus ise korrastab maailma, osutus väga mõjukaks ideeks , mis kujundas psühholoogia arengut.
Pikka aega oli psühholoogia kõige olulisemaks küsimuseks, mis inimese psüühikas on päritav ja mis õpitav.
Kant jõudis järelduseni, et psühholoogia ei saa kunagi selliseks teoreetiliseks teaduseks, nagu on näiteks füüsika, sest Mina tunnetamine on mõistusele kättesaamatu. Psühholoogia on nagu ajalugu- mõlemad kirjeldavad nähtusi ja sündmusi, kuid ei tuleta neid mingitest üldkehtivatest eeldustest ja põhimõtetest.
Psühholoogias ei saa Kanti arvates rakendada matemaatikat, mis näitab, mil määral mingi teadusharu on teaduslik. Psühholoogia ei saa kunagi enamaks süstematiseerimiskunstist ega muutu kunagi päristeaduseks.
Kant arvas ka, et psühholoogia ei saa ka eksperimentaalseks teaduseks, sest psühholoogia ei suuda kontrollida nähtust, mida ta uurib.
Kanti seisukohad olid aga tuleviku seisukohalt ekslikud.
2.3 teadusliku psühholoogia tekkimine
Psühholoogia iseseisva teadusena kujune välja 19.saj teisel poolel. Seda arengut võib vaadelda j´kui Kanti süngete ennustuste ümberlükkamist. Edasised sündmused näitasid, et

psühholoogia võib jõuda üldkehtivate tõdedeni

psüühika kirjeldamiseks saab rakendada matemaatikat

seda saab uurida eksperimentaalsete meetoditega.
Willam Hamilton (1788- 1856 ) leiutas katse,vastamaks küsimusele, mitu asja mahub korraga inimese teadvusesse ja sai tulemuseks, et maksimaalselt mahub teadvusesse korraga alla 7 asja. Üks praegusaja psühholoog George Miller nimetas saadud tulemust „maagiliseks arvuks 7+2”- see ongi inimese lühiajalise mälu mahu piirarvuks.
Hamilton
Teaduslik psühholoogia saab alguse eristusvõime uurimisest.
Ernst Weber
(1795-1878) huvitus inimese võimest eristada (kaalu)raskusi.Katsetega püüdis ta kindlaks teha, milline on minimaalselt vajalik juurdekasv, et märgata kahe raskuse erinevust.
Alfred Wilhelm Volkmann
(TÜ professor ja rektor, 1800- 1877 ) hakkas uurima ka nägemise eristusvõimet ja eristusläve suurust (nt kahe erineva pikkusega sirglõigu võrdlemine).
Eristusläveks nimetatakse minimaalset stiimuli väärtuste erinevust, mida vaatleja on suuteline vähemalt 75%-l (75% sellepärast, et välistada juhuslik äraarvamine, mis on 50%) katsekordadest avastama.
Volkmanni katsetest selgub , et algpikkuse kasvades suureneb ka eristuslävi.
Weberi seadus: eristusläve jagatis algpikkusega on ligikaudu püsiv ehk konstantne .
ΔS / S = C, kus algpikkus on S (sõnast stiimul), eristusläve suurus ΔS, nende suhe C (konstantne).
Kuigi Weberi seadus ei kehti alati, on paljud nägemise, kuulmise, puudutuse ja muud eristusläved kirjeldatavad selle reegliga . Weberi seadus üldisemalt näitab, et inimese silm, sarnaselt teiste meeltega, ei taju stiimuli absoluutset suurust, vaid suhtelisi suurusi.
Gustav Theodor Fechner (kaasaegse psühholoogia üks rajaja, saksa õpetlane 1801-1887), sõnastas Weberi reeglile tuginedes psühhofüüsika seaduse (kutsutakse ka Fechneri seaduseks). Seadus ühendab füüsiliste ja vaimsete asjade maailma. Fechner lootis sellega üle saada suurest lõhest nende kahe maailma vahel, kui vaid leiaks korrapärasuse, mis ütleb, kuidas ümbritseva keskkonna füüsilised suurused (valgus, heli valjus jne) on kujutatud psüühika sisemistes seisundites. Ta pakkus lahendusena välja mõtte, et tajumulje tugevust mõõdetakse eristuslävede arvus.
Et kindlaks määrata, milline on stiimuli Sn tugevus, loetakse kokku, mitu eristusläve n mahub selle stiimuli väärtusesse alates kõige väiksemast tajutavast suurusest S0 ehk absoluutsest lävest. Selgub, et otsitav suurus n- eristuslävede arv- on seaotud füüsilise intensiivsusega logaritmilise suhte kaudu:
n = k · log (Sn / S0) ,
kus k on kordaja, mis näitab Weberi konstandi suurust, ja Sn ning S0- vastavalt hinnatavat ja minimaalselt tajutavat stiimuli tugevust.
Fechneri seadus näitab, et tajumulje kasvab aeglasemalt, kui stiimuli väärtus. Seda kirjeldab logaritmfunktsiooni graafik. Selle seadusega näitas Fechner, et füüsiliste ja vaimsete suuruste vahel on kindel seaduspärasus, mida saab lühemalt väljendada matemaatilise valemiga.
Wilhelm Maximilian Wundt (1832-1920) oli see mees, kes 1879.a sisustas Leipzigi Ülikoolis paar ruumi katseseadmetega, millest sai maailma esimene psühholoogia labor. Seal said ettevalmistuse suur hulk esimese põlvkonna psühholooge, nende seas ka Wundti lemmikõpilasi
Emil Kraepelin (1856-1926), kes 1886 valiti TÜ professoriks. Teda peetakse kaasaegsete vaimuhaiguste loojaks, kuid ta oli ka üks eksperimentaalpsühholoogia rajajatest.
Sir Francis Galton `ile (inglane, 1822-1911) kuulub psühholoogia sünnis eriline koht. Ta paistis silma erinevates valdkondades. Tänapäeval kasutatavad sõrmejälgede analüüsi süsteemid põhinevad Galtoni väljatöötatud papillaarjoonte analüüsi skeemil . Meteoroloogias seletas ta antistsüklonite olemust. Tegeles ka matemaatilise statistika ja vaimsete võimete testimisega. Psühholoogia huvi tekkis tal Darwini (kes muide oli ta sugulane) raamatut „liikide tekkimine” lugedes . Sellest innustununa avaldas ta 1865.a artikli „Iseloomu päritavus”, kus uurimise aluseks oli entsüklopeedias avaldatud suurmeeste elulood . Lahtine oli küsimus, kui suures osas on andekus ja iseloom päritavad. Puudus ka meetod, kuidas väljendada päritava omaduse seose tugevust. Galton lahendas probleemi nii: 1885.a mõõtis ta ligikaudu tuhande täiskasvanud mehe ja naise pikkuse ning tuletas andmetest nende vanemate keskmise pikkuse. Vanemate ja laste pikkuste vahel puudub väga jäik ja kindel seos. Pikkused on jaotunud normaalselt (Gaussi kõver, normaaljaotus ; keskmisele taandumise reegel- regression to the mean ) . Gaussi avastus kehtib mitte ainult pikkustele vaid ka nt vaimsete omaduste puhul. Kuigi pikkuste vahel puudub jäik seos, on püsiv tendets, et pikkade vanemate lapsed on keskmisest pikemad ja lühematel keskmisest lühemad, vaatamata sellele, et toimub keskmisele taandumine. Sellise seose olemasolu kutsutakse korrelatsiooniks. Matemaatik Karl Pearson arendas Galtoni ideed edasi ja töötas välja arvu leidmise eeskirja, mis iseloomustab seose tugevust. Seda arvu nimetatakse korrelatsioonikordajaks. Korrelatsioon on üks tugisambaid, millel põhineb tänapäeva psühholoogia.
Kraepelin
Galton
Korrelatsioonikordaja r on suurus, mille väärtused saavad olla vahemikus -1 kuni +1. Mida suurem on kordaja absoluutväärtus, seda tugevam on kahe suuruse seos. Seos puudub, kui r on 0 või sellelähedane (joonised õpikus lk 38-39).
Korrelatsioon näitab, kui palju üks suurus sisaldab informatsioon mingi teise suuruse kohta.
Korrelatsiooni väljatöötamisega andis Galton psühholoogiale ühe enim kasutatud uurimisvahendi.
Kokkuvõtteks.
Filosoofid ja mõtlejad, tuginedes sisevaatlusele ja ümbritseva maailma vaatlusele, on aastasadade jooksul otsinud vastust küsimusele, mis on inimese psüühika mille poolest erineb üks inimene teisest. Psühholoogia kujunes iseseisvaks teaduseks 19.saj teisel poolel. Katselise mõtlemis- ja uurimisviisi juurutamine näitas, et inimese hinge- ja vaimuelu kirjeldamine võib jõuda üldiste seaduspärasusteni, mida saab väljendada täpsete arvuliste suhetega .
Psühholoogia ajaloost 10