Pruunkaru (Ursus arctos) Pruunkaru on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast, keelikloomade (Chordata) hõimkonnast, imetajate (Mammalia) klassist, kiskjaliste (Carnivora) seltsist. Ta on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline. Veel 30 aastat tagasi oli karu levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Veel leiab teda peale Ida-Euroopa Siberist ja Skandinaavia poolsaarelt ning Põhja-Ameerikast. Eestis mandriosas on ta üsna tavaline loom, kelle arvukus o...
Tallinna Ülikool Referaat KARU Õpilane : Juhendaja: Aleksei Turovski Tallinn 2009 SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 3 VÄLIMUS.................................................................................................................................. 3 ELUPAIK....................................................................................................................................3 ELUVIIS..................................................................................................................................... 4 TOITUMINE.............................................................................................................................. 4 SIGIMINE...................................................
ETOLOOGIA II moodul Ürgema needus 14.nov R. Mänd Kõigepealt olid ainuraksed · Sigisid pooldumise teel (geneetiline materjal kahekordistub, seejärel rakk pooldub kaheks tütarrakud saavad identsed DNA) Umbes miljon aastat tagasi hakati suguliselt sigima · DNA kahekordistub, liitub teistega, DNA saab olema varieeruvam, pole enam identne oma esivanematega · Geneetilise konkurentsi võitluses on oluline oma DNAd edasi anda. · Suguline sigimine levis väga kiiresti tänaseks vähe järele jäänud vähe neid, kes enam ei sigi suguliselt. - Tegemist on nn evolutsioonilise paradoksiga suguline sigimine kulukas ja pealegi päranduvad edasi vaid pooled geenid. + Paindlikum süsteem kui keskkond peaks järsku muutuma, siis tänu suurele varieeruvusele on ellujäämisvõimalus vähemalt osadel olemas. Homoseksualism · Sigiti küll suguliselt, kuid organism polnud veel SU...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
