Prosper Merimeé (0)

Prosper Merimėe ( 1803 -1870)
Ülevaade elust
Mõlemad vanemad olid kunstnikud. Kasvas üled kodus, kus oli ülber kunsti palju. Armastas kunsti ja suurena kirjutas ka kunstist raamatuid. Ja ka oma tulevase eriala seab ta kaudsel määral kunstiga – temast saab muisuskaitse inspektor . Ta on Prantuse kirjanik. Ta nägi eluajal kolme revolutsiooni Pr-l. Tema suhtumine oli kahetine: ühelt poolt tema poolehoid kuulub kannatajatela aga teisalt on ta metsiku vägivaldsuse vastu.
Kahekümnendate aastate looming:
Merimee paistis silma sellega, et talle meeldis müstifitseerida. Esimene teos „Clara Gazuli teater“ 1825 (näidendite koguna). See oleks olnud nagu tõlgitud teos sellest, mida Gazuli rääkis. Algselt ei kirjutanud ta isegi nime raamatule peale, ent ta ka otseselt ei varjanud enda isiksust.
Näidendid võivad näida naljakatega aga seal räägitakse tõsistest asjadest. Iga näidendi lõpus tuleb Clara Gazul lavale ja ütleb „näidend on lõppenud, ärge autorit liiga hukka mõistke“. Enamus arvas , et tema loomingu puhul on tegemist tõlkega, mitte enda kirjutisega.
1828 ilmus tal draama „Jacguerie“, mis räägib talupoegadest. Seal on taas näha kahetist positsiooni: talupoegade poolt aga vihkas vägivalda.
1829 ilmus tema ainuke romaan „Charles IX ajastu kroonika“. Seal on draagilised sündmused. (Nt Pärtliöö 1572 , kus oli tegemist hugenottide ja katoliiklaste konfliktiga). Võitsid katoliiklased. Peategelaseks on kaks venda. George on katoliiklane ja Bernard on hugenott . Bernardil on armastatu Diane, kes on katoliiklane. Nad armastavad 11 vaatamate sellele, et neil on erinev usutunnistus. Kui kätte jõuab see julm öö, siis George näeb, kuidas katoliiklane tappis süütu naise. Võtab mõõga ja raiub ta läbi, kuigi ta on ka katoliiklane. Ta leiab, et see on julm ja kole, mis toimub. Katoliiklased tungisid kaasa hugenottide linnale , ilma, et nad midagi halba oleks teinud. Ka George tungib, sest täidab oma kohust. Vastakuti satuvad vennad, nüüd ei saa enam pooli valida. Mõlemad peavad oma kohust täita ja tulemuseks on, et Bernard tapab Georgi.
1829 ilmus novell „Tamango“. Tamango on neegripealik. Merimee kritiseerib siin valge mehe tsivilisatsiooni ja seda, kuidas ta orjastab. Aga ka siin on kaks poolt: 1. valged suruvad neegreid alla ja orjastavad jne. 2. ka neegrid ise olid selles süüdi. Neegrid püüdsid teisi neegreid (oma vaenlasi ) ja müüsid valgetele. Nii, et ka neegrid ise ei olnud süüst puhtad ja käitusid omasugustega halvasti. Saatuse irooniaga satub Tamango ise ka valgete kätte ning ka teda on ootamas orjastaatus. Orjad saadetakse laevale. Tamango korraldab laeval mässu ja neegrid tapavad laeval kõik valged ära. Võim on jälle neelgrite käes. Iroonia on aga selles, et nad ei oska laevaga midagi peale hakata ning lähevad laevaga põhja ja hukkuvad.
Kolmekümnendate aastate novellid :
Kesksel kohal on inimene. Tegelane on väga kahepalgeline ja vastuoluline . See väljendub selles, et inimene kannab enda ees nö maski. Külma ja ükskõikset maski. Ta jätab endast sellise näiliselt mulje, et ta on külm. Et ta ei hooli millestki ja tal on ükskõik. Nad teevad seda seetõttu, et ühiskond surub seda neile peale. Ühiskond ootab neilt sellist käitumist. Kahepalgelisus seisneb selles, et tegelikkuses nad sellised ei ole. Sügaval sisimal on nad tundelised ja võimelised armastama . Aga nad varjavad ja häbenevad seda.
1830 „ Etruski vaas “. Peategelaseks Saint- Clair . Tema kuulub noorte meeste kuldkihti. Nö tegijad noored mehed. Enesekesksed, ükskõiksed jne. Nende väärtuseks on raha, midagi muud nad ei hinda. Jätab külma ja ükskõikse mulje. Aga juhtub see, et oma isklikus elus (mida sõprade ees kiivalt varjab) on tal suur armastus Mathilde. Ta ei taha marki täis teha ja tunnistada. Saint-Clair kuuleb Mathilde kohta klatši ja selle asemel , et Mathildiga räägida, kutsub ta duellile selle mehe, kes rääkis. Duellile minnes saab ta teada, et see kõik oli üks lollus ja vale ja klatš. Aga kui olid juba duelli kokku leppinud pidi minema võitlema. Ta saab surma mõttetult. Merimee lasi sellel toimuda selle pärast, et ta leidis, et armastust ei tohi labaseks muuta.
Novell „Ille’i Veenus “ Peategelane Alfons . Saab ka karsitada armastuse labastamise pärast. Ta abiellub noore naisega. Ta ei vääri naist. Pulmaööl müstiliselt Veenuse pronkskuju tapab ta pulmaööl.
Merimee nim oma ajastut kulunud müntide ajastuks. Samas ei saa öelda, et ta inimest põlgaks. Ta näitab, et ka kõige hullemal inimesel võib olla ilusaid pooli / hetki.
Nüüd hakkab merimeed huvitama metslase teema.
Neljakümnendate aastate novellid:
„ Colomba “ Peategelaseks ilus Columba. Ta on korsiklanna. Korsiklastel oli tavaline traditsioon, et kui keegi tegi sinu perele midagi halba, pidi sama vastu tegema. ( veritasu – vendetta). Colombal tapetaks isa ja kahtlus langeb naabrimehele. Columba otsustab kätte maksta.Ta ässitab oma venna üles, et see läheks ja tapaks ära naabrimehe kaks poega . Vend tapapki pojad ära ja peale mõrva Colomba lahkub Korsikast. Paneb end ilust Euroopapäraselt riidesse aga see ei muuda tema tegusi. Colomba näeb enne ärasõitu kurba naabrimeest. Colombal on sellest veel vähe, et mees on niigi inimvare. Ta läheb ja sõimab veel seda meest.
„ Carmen “ Tegemist maailmakuulsa looga. Peategelaseks Carmen ja Don Jose. Don Jose on korralik noormees , korralikult perekonnast. Kui pole kohtunud Carmeniga oleks temast vb isegi kindral saanud. Ta on ohvitser . Carmen oli mustlanna. Väga ilus. Suudab pea segi ajada igal mehel. Carmenil on olnud väga karm lapsepõlv. Aga Carmen on tugev isiksus. Don Jose ja Carmen kohtuvad tubakavabrikuga seotud sündmuste kägus. Carmen töötab seal ja haavab ühte naist. Sõjaväelased kutsutakse kohale, et ta arreteerida. Carmen võetakse kinni. Aga kui Jose on teda vangi viimas, siis Carmen räägib ta oma võluga ära. Nad lavastavad põgenemise. Siin teab Jose oma esimese vea. Novelli kolmandaks tähtsaks tegelaseks on mina jutustaja . Sellesse võib suhtuda nagu see oleks Merimee ise. Ta on muisuskaitseinspektor. Ka mina tegelane kohtub Carmeniga. C puhub mesijuttu ja viib koju. Selle käigus varastab kuldse uuri kella. Carmen kaob minategelase silmapiirilt. Enne lahkumist ta imestab, et enne lahkumist tuleb C juurde sama salapärane mees, keda ta oli enne tee peal näinud. Ta annab mina tegelasele nõu C-st eemale hoida. Mina tegelane ühel päeval kohtub jälle salapärase mehega aga nüüd nii, et noor mees on kinni võetud ja vangikongis. Jose räägib minategelasele loo. Noort meest ootab ees hukkamine . Jutustab, et hinge kergendada. Jose räägib, kuidas kohtus Carmeniga ja kuidas aitas põgeneda. Kuidas C ta ümber oma sõrme keeras jne. Juhtub nii, et kuna Jose on C-sse nii armunud ja kirglikult armastab seda (alguses tundub, et C armastab vastu) siis Don Jose karmeni pärast alandatakse reameheks. Kuna Carmen pole Don Josele truu, siis Carmeni jaoks pole piire . Carmen on isepäine, teda ei saa taltsutada. Don Jose saab halva üllatuse osaliseks , kui ta näeb teda koos oma ülemusega. Jose tapab ülemuse. Ta on ise väga vapustatud oma teost. Nüüd on ta mõrtsukas. C aitab tal põgeneda ja organiseerib talle uue elu salakaubavedajana ja röövlina. Saadab mägedesse. Jose on nüüd lindprii. Nüüd ilmub välja õige mees Ükssilm. Jose tapab ükssilma ära. Tuleb idee sõita ära koos Carmeniga ära Ameerikasse. Carmen ei taha kaasa tulla Don Josega ja ta tapab Carmeni.
„Arsene Guillot“ (1844)
On oma eluga nii ummuksis, et hüppab 4nda korruse aknast alla ja vigastab väga ennast. Ootab voodis oma surma. Teda tuleb vaatama suurilma daam proua De Piennes. Kui proua saab teada, et Arsenel on suur armastus oma hingel , arvab proua, et ta peab kindlasti oma armastuse leidma, muidu ta sureb patuselt, kuna proua on usufanaatik. Ka proua ise vaevleb armastuse käes ja üritab oma armastus Maxi vastu ära suruda. Annab sellele tundele lõpuks järele, loobudes ise ka sellest moraalist mida ta üritas Arseneile peale suruda.

Merimee novellidele iseloomulikud jooned.

• Merimee’d võib pidada nii romantikuks kui ka realistiks. Ühest küljest on tema novellides eksootika, tugevad karakterid ja metsikud kired, röövlid, salakaubavedajad, mustlased jne.
  
• Asjalik ja rahulik esitus, mis on mõnikord lausa teaduslikult kiretud. Kommentaarid ja kõrvalepõiked, keeleteadusesse jne. Jutustaja ehk autori erapooletu hoiak.
  
• Tema novellide keskpunktis on inimese sisemaailm ja kangelase sisemine võitlus tuleneb kokkupuutest ümbritsevaga
  
• Väga olulisel kohal on sündmus, mis määrab kangelase sisemise konflikti. Sellest tingituna on Merimee novellid hästi dramaatilised. Enamasti on novellides mõrv, enesetapp, veretasu, elu purunemine .
  
• Merimee novellidest puuduvad kirjeldused.
  
• Väga olulisel kohal on detailid.
  
• Merimee novellidel on väga omanäolised lõpud, seisneb sellest, et Merimee lõpetab oma novellid vaikides kõige tähtsamast, mida on novellis kirjutatud. Kuid selle vaikimise taha on peidetud autori sügav erutus . Õudus toimunust. (Näiteks „Carmen“, novelli 4ndas ptks räägib mustlaste kommetest ja keelest, Carmenist ja Don Josest pole sõnagi)(„Etruski vaas“, kus Saint Claire sai surma mõttetult, siis hakati rääkima hoopis tema relvast) (Novell „Loki“, kus on toimunud loomuvastane kuritegu , krahv on tapnud oma noore naise. Merimee lõpetab rääkides vaid alam-leedu žmuudi murre.)