Kui kätte jõuab see julm öö, siis George näeb, kuidas katoliiklane tappis süütu naise. Võtab mõõga ja raiub ta läbi, kuigi ta on ka katoliiklane. Ta leiab, et see on julm ja kole, mis toimub. Katoliiklased tungisid kaasa hugenottide linnale, ilma, et nad midagi halba oleks teinud. Ka George tungib, sest täidab oma kohust. Vastakuti satuvad vennad, nüüd ei saa enam pooli valida. Mõlemad peavad oma kohust täita ja tulemuseks on, et Bernard tapab Georgi. 1829 ilmus novell ,,Tamango". Tamango on neegripealik. Merimee kritiseerib siin valge mehe tsivilisatsiooni ja seda, kuidas ta orjastab. Aga ka siin on kaks poolt: 1. valged suruvad neegreid alla ja orjastavad jne. 2. ka neegrid ise olid selles süüdi. Neegrid püüdsid teisi neegreid (oma vaenlasi) ja müüsid valgetele. Nii, et ka neegrid ise ei olnud süüst puhtad ja käitusid omasugustega halvasti. Saatuse irooniaga satub Tamango ise ka valgete kätte ning ka teda on ootamas orjastaatus. Orjad saadetakse laevale
käsitles kaasaegseid probleeme ega järginud aja ja koha ühtsuse nõuet. 1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Zakerii", ning aasta hiljem pärtliöö sündmusi käsitlev romaan "Charles IX valitsusaja kroonika". Romaan ühendas oskuslikult seiklusromaani armastusromaaniga ning lisas üksikasjaliku käsitluse 16. sajandi tavadest. Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused ("Tamango"): nende edu oli märkimisväärne. 1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ming kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 "Colomba"; 1845 "Carmen"). "Carmenil" oli peale kirjandusliku väärtuse ka puhtdokumentaalne väärtus: see oli ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Kasvatatud voltäärlikus vaimus, hindas Mérimée alati loogilist mõtlemist. Ta oli liialt skeptiline selleks, et lasta tunnetel üle ääre voolata
Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta.TA keskendus tavadele,keeltele,minevikule. Tema esimene näidend oli ,,Clara Gazuli teater".Alguses ta jättis mulje et ta on kõigest teose tõlkija.,,Clara Gazuli teater" saavutas suure tuntuse.Romaanid: ,,Jacquerie", ,,Charles IX valitsemise kroonika". Tuntumad novellid: ,,Etruski vaas", ,,Kahekordne ehitus", ,,Arsene Guillot".teistest teostest veel ,,Tamango", ,,Matero Falcone", ,,Colomba" ja ,,Carmen". Novellid oli Merimee põhizanriks.Tema teosed panevad kaasa mõtlema ja elama. Carmen Noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu ,kes vallutas meeste südameid.Pidas ennast vabaks hingeks.Carmen keerab enda sõrme ümber Don Jose .Lasi ennast ära võluda Carmeni ilul ja seetõttu tõi endale häda kaela.Jose peab Carmeni trellide taha viima ,kuid neiu saab põgenema ja siis peab Jose ise karistust kandma ning vangi minema
aja ja koha ühtsuse nõuet. 1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Zakerii", ning aasta hiljem pärtliöö sündmusi käsitlev romaan "Charles IX valitsusaja kroonika". Romaan ühendas oskuslikult seiklusromaani armastusromaaniga ning lisas üksikasjaliku käsitluse 16. sajandi tavadest. Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused ("Tamango"): nende edu oli märkimisväärne. 1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ming kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 "Colomba"; 1845 "Carmen"). "Carmenil" oli peale kirjandusliku väärtuse ka puhtdokumentaalne väärtus: see oli ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Kasvatatud voltäärlikus vaimus, hindas Mérimée alati loogilist mõtlemist. Ta oli liialt skeptiline selleks, et lasta tunnetel üle ääre voolata
käsitles kaasaegseid probleeme ega järginud aja ja koha ühtsuse nõuet. 1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Zakerii", ning aasta hiljem pärtliöö sündmusi käsitlev romaan "Charles IX valitsusaja kroonika". Romaan ühendas oskuslikult seiklusromaani armastusromaaniga ning lisas üksikasjaliku käsitluse 16. sajandi tavadest. Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused ("Tamango"): nende edu oli märkimisväärne. 1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ming kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 "Colomba"; 1845 "Carmen"). "Carmenil" oli peale kirjandusliku väärtuse ka puhtdokumentaalne väärtus: see oli ülevaade Hispaania mustlaste kommetest, iseloomust ja keelest. Kasvatatud voltäärlikus vaimus, hindas Mérimée alati loogilist mõtlemist. Ta oli liialt skeptiline selleks, et lasta tunnetel üle ääre voolata
Järgmises teos ,,Guzla ehk Valimik Illüüria luulet" sisaldas valdavalt Merimee enda loodud lõunaslaavi rahvalaulude ,,tõlkeid" Merimee järgmised teosedromaanid ,,Jacquerie,, ja ,,Charles IX valitsemise kroonika,,1572.a Pärtliööst valmistasid ette zanrimuudatust.Põhizanriks sai novell. Novellides "Etruski vaas", "Kahekordne eksitus" , "Arsene Guillot" hukkuvad kangelased armastuse pärast. Mérimée kirjutas ka eksootilie ainestikuga jutte "Tamango" käsitleb neegerorjade mässu ja osutab tsivilisatsiooni pahadele. "Mateo Falcone" räägib korsiklaste kommetest ning "Colomba" veritasust korsika moodi "Lokis" põhineb leedu rahvamuistendeil Novell "Carmen" on Hispaania aineline lugu vabadusest ja armastusest. Caremenis nagu ka teistes Mérimée tegelastes ilmneb palju vastuolulist: headus ja kurjus, alatus ja suuremeelsus. "Carmen" annab hea ettekujutuse Mérimée loomingu omapärast ja stiilist
ja koha ühtsuse nõuet. Looming 1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Zakerii", ning aasta hiljem pärtliöö sündmusi käsitlev romaan "Charles IX valitsusaja kroonika". Romaan ühendas oskuslikult seiklusromaani armastusromaaniga ning lisas üksikasjaliku käsitluse 16. sajandi tavadest. Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829.aastal, mil ta avaldas oma esimese jutustuse ("Tamango"): tolle edu oli märkimisväärne. Looming 1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ning kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 "Colomba"; 1845 "Carmen"). 1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse. Keisri lähedase sõbrana pidas Mérimée mitut riigiametit korraga. See aga ei takistanud teda 1853.aastal pühendumast tõlkimisele. Mérimée tutvustas Prantsusmaal vene kirjandust, tõlkides Puskinit, Gogolit ja Turgenevit.
Prosper Merimee ( 1803- 1870) sündis Pariisis, kuid ta vanemad, kes olid mõlemad kunstnikud, pärinesid Normandiast. Ka Merimee oli andekas joonistaja ja maalija ning töötas küpses eas muinsuskaitseinspektorina. Amet võimaldas tal palju reisida ja peale reisikirjade on paljud tema novellid (,, Carmen") seotud rännakuil nähtu ja kuulduga või antud isegi teadlase jutustusena. Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused ("Tamango"): nende edu oli märkimisväärne. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. 1840. aastal kirjutas ,,Colomba ,, ja 1842 kirjutas ,,Carmeni". Teise keisririigi ajal saab ta senaatoriks ja on tihedalt seotud õukonnaga. See pigem küll keiserlik soosing mõjub Merimee loomingule
("Clara Gazuli teater"), jättes mulje, et on ise kõigest teose tõlkija. Paar aastat hiljem järgnes sama nime all antiikset Kreekat järele aimav luulekogu. 1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Zakerii", ning aasta hiljem pärtliöö sündmusi käsitlev romaan "Charles IX valitsusaja kroonika". Oma tõelise kutsumuse leidis Mérimée aga 1829, mil ta avaldas oma esimesed jutustused ("Tamango"): nende edu oli märkimisväärne. 1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ming kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 "Colomba"; 1845 "Carmen"). 1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse. C. Dickens: Charles John Huffam Dickens oli inglise kirjanik, sotsiaalse romaani rajaja ja inglise kriitilise realismi silmapaistvam esindaja. Elas 7. veebruar 1812 Inglismaa Portsmouth Landport 9. juuni 1870 Gads Hill Place.
teiste rahvaste keelele, kommetele ja minevikule keskendumineÕppis vanas eas ära vene keele. Esikteos ,,Clara Gazuli teater". See on müstifikatsioon, hispaanialike näidendite kogu. ,,Guzla ehk Vaimulik illüüria luulet". 1829. ilmusid draama ,,Jacquierie" ja Pärtliöö verepulma käsitlev ajalooline romaan ,,Charles IX valitsusaja kroonika". 1829. aastal avastas enda jaoks NOVELLI. Üksteise järel ilmusid ajakirjanduses ,,Matteo Falcone", ,,Reduudi vallutamine", ,,Tamango" ja ,,Federigo". Pariisi peenemat elu käsitlesid ,,Etruski vaas" ja ,,Triktraki partii". Need kõik valmistavad novellikogu ,,Mosaiik". ,,Kahekordne eksitus", ,,Hinged puhastustules", ,,Ille´i Venus", ,,Colomba", ,,Arsene Guillot" ja ,,Carmen". Tõlked vene keelest: Puskini ,,Padaemand", ,,Mustlased" ja katkendid Gogoli teostest, Turgenevi jutud ning leedu legendi aineline ,,Lokis".
Pärast juuraõpingutel lõpetamist pühendas ta end kirjandusele. Naise nime alla andis ta esimese raamatu 1825. Pettus tuli hiljem avalikuks. Merimee eiras klassitsismi norme, võttis kasutusele romantismi. Ta avaldas näidendi ,,Clara Cjazuli teater" naise nime all, see oli proosas, ei jälginud aja- ja kohaühtsust. 1828 ilmus ta esimene ajalooline teos. Oma tõelise kutsumuse leidis ta 1829, mil avaldas ,,Tamango" jutustused. 1834 pidas ta muinsuskaitse inspektori ametit. Ta oli suur ajaloohuviline. Kirjutas üle 20 jutustuse, nagu ,,Colomba" ja ,,Carmen". ,,Carmenil" on ka dokumentaalne väärtus antakse ülevaade hispaanlaste iseloomust, keelest jms. Merimee hindas loogilisust, aga oli tunnete suhtes skeptiline. Tema jutustustes leiab irooniat ja musta huumorit. Need toetuvad täpsetele seikadele, mis sisaldavad tähelepanekuid maa keele ja arengu kohta. ,,Colomba" tegevus toimub 19
19)P.Merimee looming. (1803-1870) Teda võib käsitleda realistina( Balzaci ja Stendali kõrval), aga eelkõige oli ta novellikirjanik. Sündis Pariisis kunstnike perekonnas ning tänu sellele oli ka ise väga hea joonistaja. Ta on arvustanud väga palju kunsti. Terve oma elu töötas muinsuskaitseinspektorina Pariisis. Debüütaastal kirjutas ta teose ,,Clara Gazuli teater'' Novell ,,Mateo Falcone,, ilmus 1829 Ta on veel kirjutanud romaani ,,Charles 9-nda ajastu kroonika'' ning ,,Tamango'' , mis on sihitud orjuse ning valgete orjapealike vastu. Tamango on neegripealik. Raamatu põhiteema on kriitika kodaniku orjakaubanduse vastu. Merimee on palju kirjutanud psühholoogilisi novelle. Käsitleb oma teosest inimest ja ühiskonda. Peab oluliseks sündmust, sest see määrab peategelase sisemise konflikti. Enamus dramaatilised. Merimee oli ka hea lavastaja ning hea inimhinge tundja. Oli väga detailne kujutaja. Tema teostes on tegevuskohad eksootilised: Korsika, Hispaania jne.
annaabi.ee 
